Advokatuur korraldab järjekordse juristieksami jaanuaris-veebruaris. Kuna sinna registreerus üle saja osaleja, on oodata rekordilist osavõttu.

Olles möödunud sügisel alustanud küllalt elavaks kujunenud arutelu riikliku juristieksami seaduse projekti vaikiva menetluse ja seaduse küsitava eesmärgi üle, on advokatuurieksami ootuse valguses õige vaadata tagasi tänuväärsele diskussioonile, mis tegelikud kitsaskohad välja tõi. Suurem osa arvajatest tõi esile kõrghariduse kroonilise alarahastamise, millest tekkinud auke õigushariduses juristieksam ei täida. Võimatu vaielda, sest nii tõepoolest on.

Advokaadiks pürgija vaatest tõin sügisel välja ka probleemi põhiseadusega, sest elukutsed on vabad ja kui tulevane advokaat peab esmalt saama magistriks, läbima juristieksami ja siis veel kaks advokaadieksamit, meenutab see turu lukustamist, mitte kutsevabadust. Pidevast eksamineerimisest vaevatud inimene valib sel juhul muu elukutse.

Mida ükski diskussioonis osalenu ei puudutanud, on advokatuuri enda iseseisvus ja roll demokraatlikus ühiskonnas laiemalt. Advokatuur on seaduse järgi omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus, mille ainupädevuses on oma liikmete vastuvõtmine.

Kavandatav seadus on selles küsimuses kahjuks haldusriigi nägu, sest advokatuuril endal puudub vähimgi sisuline roll juristeksami korralduse kujundamises. See omakorda annab tugeva löögi advokatuuri sõltumatusele.

Ükski diskussioonis osaleja ei arvanud, et advokaaditöös esineb selliseid probleeme, mida oleks vaja asuda kiiremas korras juristieksami abil likvideerima.

Riigikohtu esimees Villu Kõve puudutas küll ebaprofessionaalsete esindajate teemat kohtus, kuid tema kriitika ei tabanud advokaate, vaid neid, kes osutavad teenust väljaspool advokatuuri.

Advokatuuril on ka praegu end tõestanud eksamikorraldus, mis kindlasti saab ajas paremaks minna, kuid on toimiv ja end tõestanud süsteem. Seega valmistume me advokaatide puhul remontima midagi, mis katki ei ole.

Kui kohtus esineb jurist, kes tööga toime ei tule, on kohtunikul ka praegu võimalik selline esindaja menetlusest pikema jututa kõrvaldada. Kuna menetlusseadustes toodud esindamise põhimõtted on ammu ajale jalgu jäänud, tuleks hoopis need kriitiliselt üle vaadata. Kuna eduka kohtuasja vundament laotakse esimese astme kohtus, oleks selline revisjon enam, kui teretulnud.

Ma ei jaga professor Raul Eametsa kartust, et napi õigusharidusega inimesed võivad saada kohtunikuks ja hakata otsustama meie elusaatuse üle. Kohtute seaduses on juba praegu keskmisest kõrgemad nõuded kohtuniku kandidaadile, seejuures tuleb eraldi läbida ka kohtunikueksam.

Lisaks peame mõistma, et advokaadi elukutse ei ole enam noorte juristide esimene valik ja selle elukutsega kaasnev glamuur on suures osas ajakirjanduslik liialdus. Tippadvokaadiks ei saada sugugi järjekordset konverentsi modereerides või sotsiaalvõrgustikku igapäevast postitust tehes. Meedia maalitud pildist erineb advokaadi tegelik töö palju.

Tänapäeva noored ei ole ka enam nii õhinapõhised, kui omal ajal olid juristide nüüdsed tipud, kes lahkusid tihti büroost öösel, sest hagi vajas tagamist. Parafraseerides kulunud käibefraasi "sellest kõigest võidavad ainult advokaadid" võidavad sellest kõigest pigem idufirmad.

Tagasi kvaliteedi juurde. Üsna kõnekas oli ühe noore kolleegi hooletult pillatud lause, et magistrikraadi omandamine on tänapäeval nii lihtne, et selle võib saada ka purjus peaga.

Kahtlemata on see kunstiline liialdus. Aga paneb siiski mõtlema, miks magistrikraadi ei hinnata. 1990. aastatel Tartus õppinud praeguse juristkonna liidritele oli hästi tuttav Humala õllesaali kelner Heikatsi legendaarne küsimus: "Habe või juuksed?" Sõltuvalt vastusest toodi igaühele üks kann või kanti laud kannusid täis nii, et juustupallid enam ei mahtunud. Kuid keegi ei tundnud pärast ülikooli lõpetamist, et kraadi oleks saanud ka Humalast väljumata. Järelikult on midagi päris viltu.

Üsna hästi etteaimatav tulemus pärast juristieksami seaduse kehtestamist on see, et riik peseb käed puhtaks ja ükski diskussioonis välja toodud kitsaskoht ei lahene. Miks? Sest alati saab öelda, et meil on kvaliteeti tagav seadus. Et mitte öelda platseeboravim pikaajalistele haigustele, mis vajavad ammuilma pärisravi.