Eesti kui taasiseseisva riigi eduka arengu üheks nurgakiviks on olnud võimekus luua kiiresti uus õiguskord, oleme suutnud vastu võtta uued seadused, reformida kohtusüsteemi, prokuratuuri, advokatuuri, notariaadi, uutel põhimõtetel töötavad kohtutäiturid, täiesti uuena on välja arendatud pankrotihaldurite amet.

Eesti on õigusriik, sõltumatu ja professionaalne kohtupidamine on tagatud, uue õiguskorra arengut ja praegust seisu on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud, rõhutades Eesti õigussüsteemi reformimise märkimisväärset kiirust võrreldes teiste meiega 1990. aasta alguses samas seisus olnud riikidega.

Olulise tähtsusega on muidugi olnud vajalik poliitiline tahe, kuid määrava tähendusega rolli selles, et on loodud uus õigussüsteem ning õigusinstitutsioonid töötavad hästi, on ikkagi Eesti juristidel, kes on olnud õpivõimelised ja professionaalsed.

Selle paarikümne aastaga, alates 1990. aastate algusest, saavutatud algedu puhul peaks ju olema tulevik helge ning peaks olema tagatud edasine areng. Kahjuks aga nii optimistlik olla ei saa, juba tükk aega on põhjust olla vägagi murelik Eesti õigussüsteemi ja õiguskorra edasise saatuse üle seoses juristide järelkasvuga.

Puudujäägid õigushariduses

Kurja juureks on olulised puudujäägid õigushariduses, kusjuures riiklikul tasemel, otsustajad on seda probleemi järjekindlalt ignoreerinud, peites pead liiva alla.

Õigushariduse korraldamisel tehti põhimõtteline viga juba 1990. aastatel. Eestis püüti olla kõikides valdkondades liberaalne, ka seal, kus seda olema ei peaks. Nii tekkis mitmeid erakõrgkoole, mis pakkusid juriidilist kõrgharidust, mida ka riiklikult tunnustati. Samal ajal ei olnud piisavalt professionaalseid õppejõude, aga ainult peamiselt praktikute najal korralikku haridust ei ole võimalik anda. Professionaalne õppejõud tegeleb teadustööga ja tema põhitööks on üliõpilaste õpetamine, praktikul selleks aga piisavalt aega ega oskusi ei saa olla.

Nii loodi küllaltki ohtlik olukord, kus riiklikult tunnustatud diplom ei olnud mingi garantii, et ka vastavad teadmised on olemas. Üliõpilased muidugi selles süüdi ei olnud ja eriti tuleb tunnustada neid erakoolide vilistlasjuriste, kes tänu iseseisvale pingutusele on siiski suutnud saada heaks professionaaliks. Riiklikul tasemel erakõrgkoolide tegevuse võimaldamine oli selge viga ja üliõpilaste petmine.

Kuigi erakõrgkoolide aeg sai tükk aega tagasi mööda, on nende negatiivne mõju siiani aktuaalne. Osa kõrgkoole kolisid ümber Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli ning õigushariduse andmine Eestis on jätkuvalt killustunud ning kvaliteet ei vasta vajadusele. Põhjus on ikkagi suuresti sama: ei jätku professionaalseid, teadustööga tegelevaid õppejõude.

Eesti jaoks piisaks, kui õigusharidust antakse ühes kohas, kuhu oleks võimalik koondada kõik parimad õppejõud. Selge on see, et häid õppejõude on nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis, kuid ilmselt oleks otstarbekas siiski jätkata õigushariduse andmist Tartu Ülikoolis, arvestades kasvõi ajaloolist tausta, aga ka praegust üldist taset.

Küsimus ei ole ju selles, et Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli tuleks kuidagi vastandada ja hakata üles lugema vastastikuseid plusse ja miinuseid, vaid põhiprobleem on selles, et Eestile on õigusõppe killustatus kahjulik, õpe tuleks koondada ühte kohta, kuna mitmes ülikoolis õpetamine käib üle jõu.

Ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas antava õigusõppe taset tuleb tõsta, üheks heaks võimaluseks võiks olla see, kui Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli kolleegide näol saaks õigusteaduskonna mitmed erialad head täiendust.

Peamiseks argumendiks, miks Eestis peaks õpetama juurat mitmes kõrgkoolis, on olnud väide, et vajalik on konkurents, mis tagavat kvaliteedi, ühtlasi on Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale ette heidetud soovi saada endale monopol.

Need argumendid on väärad. Killustatus on eksisteerinud juba üle 25 aasta, kuid kvaliteet on läinud selle ajaga ainult allapoole. Ükski õppejõud ei õpeta selle pärast, et on veel ka mõni teine kõrgkool, kus tema ainet õpetatakse, üliõpilasi paremini või halvemini, kui ta seda muidu teeks. Kuidas arstide ettevalmistus saab ilma Eesti-sisese konkurentsita olla maailmatasemel?

Mingit sisulist konkurentsi õigusõppes, mis tõstaks kvaliteeti, ei ole tekkinud ega saagi Eestis tekkida, küll on see aga mugavusargument, et olukorra parandamiseks mitte midagi ette võtta.

Probleemiga ei soovita tegeleda, ohumärgid on ilmsed

Kahetsusväärsel kombel ei ole Eestis riiklikul tasemel midagi ette võetud õigushariduse probleemi lahendamiseks, vaatamata sellele, et õigusinstitutsioonide juhid on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud.

Killustatuse ja õigushariduse kvaliteedi allakäigu olukorras suureneb nende juristide hulk, kellel on küll magistrikraad, aga vajalikke teadmisi mitte. Ühtlasi tähendab see ohtu, et alla käib ka õigusemõistmise tase, kuna ei jätku nõutaval tasemel kohtunikukandidaate, kohad aga ei saa jääda täitmata. Sama tuleb öelda prokuratuuri ja teiste õigusinstitutsioonide kohta.

Õigusloome kvaliteet ministeeriumides on ebaühtlane. See on riiklik probleem, mida riik ei ole tahtnud seni tunnistada. Eestit ei saa pidada enam õigusriigiks, kui professionaalne õigusemõistmine ei ole tagatud, kui kohtunikud ei ole tasemel. Kahjuks on see probleem praktikas juba osaliselt käes. Ega juhuslikult ei ole õigushariduse probleemidest esikõnelejaks saanud riigikohtu esimees, keda toetab peaprokurör, nende mure on vahetu ja praktiline, kuna kohtunike ja prokuröride järelkasvu osas ei ole olukord hea ja perspektiiv veel halvem.

Otsustajatel tuleb mõista enne, kui katastroof käes, et Eesti on teel oma edu mahamängimisele, mis õiguskorras on saavutatud, kuna ei ole peale kasvamas piisavalt hästi haritud juriste, kes suudaksid seda edu hoida ja arendada.

Juristieksam kui esimene samm

Peaks olema ilmselge, et midagi tuleb ette võtta, kõige õigem peaks olema killustatuse lõpetamine ja õpetamise koondamine õigusteaduskonda. See oleks siiski vaid üks esimene samm, millega ei oleks kvaliteediprobleem kaugeltki lahendatud, kuid vähemalt oleks see liikumine õiges suunas.

Arvestades senist asjade käiku, võtab taoline areng ilmselt veel tükk aega. Samal ajal on põhjendatud justiitsministeeriumi välja pakutud plaan kehtestada Eestis juristieksami nõue.

Peamine idee seisneb siis selles, et magistrikraadiga juristid, kes soovivad töötada kohtuniku, advokaadi, prokuröri, notari, kohtutäituri või pankrotihaldurina, peaksid tegema riikliku juristieksami. Seejärel tuleks läbida ka vastava valdkonna erialaeksam, kus aga kontrollitakse vaid selle valdkonnaga seotud teadmisi ja hinnatakse isikuomadusi.

Juristieksam kontrollib üldteadmisi, mis on baasteadmisteks, et vastavatel ametikohtadel töötada. Juristieksam on vajalik seetõttu, et juristide ettevalmistuse kvaliteet on ebaühtlane ning nõuded magistrikraadi saamiseks on erinevad, mistõttu on ilmselt väga erineva teadmistepagasiga juuramagistreid.

Juristieksam peaks panema õigust õpetavad kõrgkoolid enam pingutama, aga see oleks ka ühtlasi lakmuspaberiks, mis näitaks antava õigushariduse taset. Praeguses olukorras on see äärmiselt oluline, et klassikaliste juristiametite puhul, alates kohtunikust, advokaadist ja prokurörist, kellest eelkõige sõltub õigusemõistmise kvaliteet, oleks tagatud, et nendele ametikohtadele saavad juristid, kellel ka nõutavad teadmised on olemas. Pelgalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi olemasolu, aga ka vastavad valdkondlikud eksamid seda vajalikul tasemel tagada ei suuda.

Juristieksamil on seega vähemalt kaks olulist aspekti: a) tagada, et kandidaadil, kes soovib saada kohtunikuks, advokaadiks, notariks, prokuröriks, kohtutäituriks või pankrotihalduriks, oleks nõutavad baasteadmised olemas; b) juristieksam annab tagasisidet selle kohta, millisel tasemel õigusharidust antakse. See tagasiside võiks olla ühtlasi heaks aluseks õigushariduse edasiseks korraldamiseks.

Nagu igasuguse uuenduse puhul, on ka juristieksami osas esitatud kriitikat ja vastuväiteid. Diskussioon on loomulik, juristieksam ei ole mingi imeravim, mis õigushariduse kõik probleemid lahendab, kuid see on igal juhul õige käik.

Põhjendatud on väide, et hästi ette valmistatud ja tasemel teadmistega peaksid olema kõik magistrid olema, mitte vaid need, kes peaksid juristieksami tegema. Juristieksam peaks motiveerima parema õigushariduse andmist üldiselt, sest ega teadmised ei tulene eksamist endast, vaid ikka eelnevast õppest, juristieksami sooritamine oleks vaid kinnitus sellele, et õigussüsteemi toimimise jaoks oluliste ametikohtade täitmise jaoks ollakse valmis.

Juristieksam oleks esimeseks sammuks õigushariduse probleemide lahendamisel, paljud probleemid on järjekorras ootamas, kuid see esimene samm tuleb otsustavalt ära teha, vastasel korral ei järgne niipea ka järgmisi.

Nii näiteks tuleks järgmise sammuna loobuda õiguse õpetamisel 3+2 süsteemist ja minna üle integreeritud õppele, et oleks tagatud see, et magistrikraadi taotleja on ikka kõik baaskursused nõutavalt läbinud. Ma ei hakka siinkohal käsitlema kõrghariduse rahastamist.

Kui alternatiiviks on mitte midagi tegemine, soovitustega jätkata seniselt, vaid üht-teist parandades, on see hukatuslik tee. Õigushariduses tehtud vigu oleks tulnud hakata parandama juba tükk aega tagasi, praegu on viimane aeg midagi ette võtta. Vastasel korral laseme vastutustundetult käest selle edu, mille oleme reformiaastatel suurte pingutustega kätte võidelnud, mida hilisemaks vigade parandamine jääb, seda vaevarikkam saab see olema.

Kuigi juristieksami seaduse vastuvõtmisega ei tohiks venitada, tuleks seaduseelnõu siiski veel täiustada. Nii on küsitav moodustada suur eksamikomisjon, kuhu kuuluksid kohtunike, advokaatide, notarite, prokuröride, kohtutäiturite ja pankrotihaldurite valdkondlike eksamikomisjonide kõik liikmed.

Vastavate erialade esindajad võiksid küll komisjonis olla, kuid keskne roll peaks olema eksamiainete parimatel asjatundjatel, õigusteadlastel. Kontrollitakse ju baasteadmisi nii eraõiguses, avalikus õiguses kui ka karistusõiguses ja seda ei peaks tegema mitte niivõrd vastavate ametkondade esindajad kui eraõiguse, avaliku õiguse ja karistusõiguse professorid. Seega tuleks ümber mõtestada ja sõnastada eksamikomisjoni moodustamine, sh kes valib vastavad professorid välja.

Valdkondlikel eksamitel selgitatakse teadmisi selle valdkonna spetsiifika kohta ja isikuomadusi ning loomulik on, et nendes komisjonides on enamuses vastava valdkonna esindajad. Seaduseelnõu tekst peaks olema võimalik kiiresti korda teha, nii et juristieksami seadus saaks olla uue riigikogu esimeste vastuvõetavate seaduste hulgas ja seda veel sellel kevadel.