Justiitsministeeriumis valmistatakse ette juristieksami eelnõu. Eksami peaks andma need, kes pürivad kohtunikuks, advokaadiks, notariks, prokuröriks, kohtutäituriks või pankrotihalduriks. Neil kõigil on ju omad eksamid olemas. Kas teie saate aru, milleks seda topeltkontrolli vaja läheb?

Kogu see diskussioon sai alguse ju eelmisel aastal. Esiteks tuli meie juristide tööandjate ühispöördumine, millele eelnes omakorda pikk arutelu. Probleem on ju tegelikult see, et meil tundub järjest nappivat kvalifitseeritud juriste. Kvantiteeti nagu on, aga kvaliteet, kvaliteet käib alla. Kui otsitakse inimesi kvalifitseeritud juristi kohale, siis üha vähem tuleb neid inimesi.

See on ühine mure kohtutel, aga ka prokuratuuril ja advokatuuril. Sealt sai asi alguse. Koos sai paberile pandud mõtted, mis sellega koos olid. Juristieksam oli üks nendest, aga seal puudutati ka hariduse rahastamist riigi poolt, ka võimalikku eraraha kaasamist ja samas riigi poolt ikkagi mingisuguse standardi kehtestamist juristikutse omandamisele. Et ikkagi inimene, kes Eestis läheb esindama teist kohtusse, peaks tundma Eesti õiguse põhialuseid.

Juristi kutseeksami algne mõte oli ühendada omavahel erinevate õigusvaldkondade kutseeksamid. Teha üks tugev korralik eksam, mis oleks pääsuks kõikidele reguleeritud juristialadele. Sellise lähenemisega ju ei tohiks olla probleem. Ma arvan, et kogu see ažiotaaž on tekkinud natukene väära kommunikatsiooni pärast. Rõhku ei ole pandud mitte sellele, et me üritame need standardid ühtlustada, vaid sellele, nagu õpetataks ülikoolides halvasti õigust.

Tegelikult justiitsministeerium ka ise viitas sellele, et juristieksam aitab ühtlustada õigushariduse taset? Kas eksam oleks siis see, millega me saaksime lõpuks teada, kus õpetatakse paremaid juriste, kas Tallinnas või Tartus?

No kindlasti saame ka seda teada, sest kui me paneme inimesed koos ühte tuppa neid eksameid tegema, siis selgub ka see tase. Aga häda on olnud ju selles, et see tase ka täna on olnud väga kõikuv ja väga madal kohati. Advokatuuri eksamist on kohati läbi saanud veerand inimestest, kohtunikeks on ka mõned läbi saanud. Sealt hakkaski häda pihta, et kas need eksamid on siis liiga rasked või tase, millega inimesed ülikoolidest tulevad, ei olegi piisav, et töötada kohtuniku või advokaadina.

Aga kindlasti ei ole juristieksam see, mis viib meie õigushariduse iseenesest uuele tasandile. Küll aga toome me sisse ühised arusaamad sellest, mis teadmised peaks olema Eestis kohtunikul, advokaadil, prokuröril, teistel.

Teie teate, kust koolist tulijad praegustest eksamitest paremini läbi saavad? Kas parem haridus on siis Tallinnas või Tartus?

No Tartu Ülikool õpetab nii Tallinnas kui Tartus. Aga rõhuv enamik juristidest, kes töötavad kohtuniku, prokuröri või advokaadina, on Tartu Ülikoolist. Selles ei ole mingit kahtlustki, aga see on ka paratamatu. Tallinna poolel üleüldse alustati hiljem õigusharidusega.

Ma saan aru, et kui me saame juristieksamist teada, et hariduse kvaliteet ongi kehv, siis peab järgnema ka teine, kolmas ja neljas samm.

Ongi niimoodi. Kurb on see, et riigil on valmisolek tegeleda ainult juristieksamiga. Aga soov on, et riik rahastaks ikkagi selgelt neid juristierialasid, mida riigil on vaja. Ja ülejäänut võiks rahastada erarahast ja õppemaksust.

Meil on kogu see juristi mõiste läinud ajas häguseks. Me õpime väga erinevaid mooduleid, kombineeritud õppekavasid. Kes õpib rahvusvaheliste õigust, keegi on huvitatud mingisugusest majanduse spetsialiteedist. Ja nad ei tahagi läbida mingit täis juristiõpet. Ja ei olegi vaja kõike. Aga me ei pea neid kõiki ka juristiks nimetama.

Samamoodi on arstiga, eks ole. Arstiks me nimetame ikkagi seda, kes on läbinud kogu arstiõppe tsükli. Ei ole niimoodi, et ma olen käinud massaaži õppimas mingitel kursustel ja saan end siis arstiks nimetada.

Praegu on nii, et kõik, kellel on õigusalane magistrikraad, võivad teist inimest kohtus esindada. Kas see on probleem?

See on probleem. Esiteks on Eestis ikkagi päris palju ebaprofessionaalseid esindajaid kohtus. Neid signaale tuleb kohtust praktiliselt iga päev. Kümneid, kui mitte sadu inimesi käib Eestis kohtus esindamas, kes tegelikult ei vasta neile nõuetele minu meelest, mis peaks olema. Ja teine häda on selles, et neil ei ole ka mitte mingit vastutust ega järelevalvet.

Ehk kui nemad ajavad selle inimese kohtuasja vussi, ta kaotab selle, siis ei ole kuhugi pöörduda. Keegi ei vastuta. Advokaadi puhul on vähemalt advokatuuri järelevalve, võib välja visata, karistada ja eksamile saata. Aga teiste puhul ei ole üldse mitte midagi. Ja me ei luba ju arstidel niimoodi tegutseda. Üks mõte oli ka tõesti see, et kontrollime riigi poolt nende teadmiste olemasolu.

Täna me tunnustame siin riigis magistridiplomeid, mis on välja antud välisriikides. Väga palju on meil Vene kahtlaste kõrgkoolide diplomitega inimesi. Kõige äärmuslikum näide, mida ma olen ikka toonud: öeldi, et meil oli inimene kohtus, kes pani lauale haridusministeeriumi tunnustuspaberi, et ta on lõpetanud Leningradis KGB kooli. Ja ta võrdsustatud meie juristiga. Eesti õigusest ei ole talle mitte midagi mitte kunagi õpetatud. See ei ole õige minu meelest.

Mida see tähendab neile, kes leiavad Kuldsest Börsist kuulutuse ja palkavad endale selle peale juristi?

See võib kaasa tuua väga palju halbu asju. Esiteks inimesele kulud. Ta vaatab küll, et selle inimese tunnitasu on väiksem kui advokaadil. See ongi paljudel juhtudel määrav. Või keegi tuttav on soovitanud. Ja keegi ei tea tegelikult, palju see inimene teab Eesti õigusest ja palju ta eesti keelt oskab.

Võib juhtuda niimoodi, et inimene kaotab ja advokaat süüdistab kohut. Eriti, kui tegemist on vene inimestega, ütleb ta, et vot, kohus kindlasti suhtus sinusse kui venelasse halvasti. Inimene usub ja kibestub riigis. Ütleb, et kohtust õigust ei saa, sealt saab ainult raha eest midagi. See on üks näide.

Vahepeal võis ka riigi tasuta õigusnõu (mitte segi ajada tasuta õigusabiga) raames inimesi kohtus esindada. Ma mäletan, ka sellega oli kohtutes probleeme.

Põhimõtteliselt täna võib lepingulise esindajana tegutseda Eestis igasugune magistrikraadiga võrdsustatud õppega inimene. Ja see on probleem, sest magistrikraad on tegelikult devalveerunud oluliselt.

Iseenesest see mõte, et riik tellib inimestele sellist õigusabi, mis oleks tasuta või väikese raha eest, on ju väga hea. Lihtsalt küsimus on selles, et kas lisaks väiksele tasule on ka mingisugune kvaliteedikontroll selle kõige juures. Sest need küsimused, millega inimesed sinna lähevad, on teinekord väga keerulised ja võivad käia üle jõu.

Aga juristi puhul pole ju olulised ainult teadmised ja oskused. Näiteks endine vandeadvokaat Robert Sarv heideti advokatuuris välja. Ta tegutseb nüüd juristina ja tema klientide jaoks suurt midagi ei muutunud. Ja tema tõenäoliselt läbiks juristieksami kinnisilmi.

Ei ole kindel, et läbiks. Ma ei tea seda. Ma ei ole kindel, et ka mina läbiksin selle praegu. Et kui keegi astuks kohe uksest sisse ja kõik need teadmised üle kontrolliks.

Robert Sarve kaasus on selles mõttes hea. See näitabki süsteemi nõrkust, et kui inimene leitakse olevat ebaõige ja ebapädev tegutsema advokaadina, siis ta ei tohiks õigusturul enam olla minu arusaamist mööda. Nüüd ta jätkab tegelikult ilma igasuguse järelevalveta. Ja see ei ole õige. Siis ei ole ju mõtet advokatuuri üldse kuuluda, kui seal kõrval on paralleelselt võimalik tegutseda igasuguse kontrolli ja järelevalveta. Aga see ei ole juristieksami teema tegelikult. Juristieksami mõte on olla filter esimesel sisenemisel turule.

Just nimelt. Ma usun, et Robert Sarv, kui ta mõned asjad üle kordaks, läbiks tõenäoliselt ka juristieksami.

Võib-olla.

Aga ometi need asjad, mille pärast ta advokatuurist välja heideti, ei olnud ju piiratud teadmised ja oskused. Need olid rohkem sellised eetilised ja käitumuslikud probleemid. Neid juristieksam ju kuidagi ära ei hoia.

Juristieksam ei suudagi lahenda kõiki maailma muresid. Aga vähemalt ta distantseeriks inimesed, kellel ka teadmisi ei ole. Eetilise järelevalvega on teine teema. On arutletud ka selle üle, et on väga paljusid riike, kus kohtus ei tohigi keegi peale advokaadi professionaalselt esindada.

See teema tuleb ka ühel hetkel lauale võtta ikkagi. Aga see on juba järgmise tasandi teema. Tõepoolest, ma arvan ka, et ega ebaeetilised esindajad ei tohiks ka olla, mis siis, et nad võivad olla väga targad.

Aga nüüd me jõuame järgmise mure juurde. Eelistungitel võtavad advokaadid oma kalendri lahti ja hakkavad lugema, kuidas sel päeval nad ei saa tulla ja tol päeval ei saa. Kuni jõutakse selleni, et istung on kolme aasta pärast. Kui me nüüd vähendame nende inimeste hulka oluliselt, kes saavad kohtus esindada, siis me oleme ju suure probleemi ees.

Ei. Tähendab selles mõttes jumala õige jutt. Me olemegi püsti hädas, et meil hakkab kvalifitseeritud juriste nappima. Meil lõpetab aastas mitusada inimest, kuid meie kvalifitseeritud juristi erialadele tuleb üha vähem inimesi.

See on kriminaalõiguse probleem, et ei ole advokaate. Me näeme seda ka kohtunikukonkurssidel praegu väga suure murega. Järgmisel aastal on õigus pensioneeruda väga suurel hulgal kohtunikel, kes määrati 93. aastal ametisse. Me oleme üsna varsti juba probleemi ees, et meil ei ole enam ka kohtunikukandidaate üleüldse.

Ja seetõttu tuleb koos tegutseda ja mõelda, et kuidas me ikkagi suudame tõmmata sinna valdkonda inimesi juurde. Aga me ei taha ju igaüht. Meil ei ole ju mõtet võtta sinna ka ebapädevat inimest. Vastupidi, see on ju halvem variant.

Me peame muutma seda ametit atraktiivsemaks. Kuigi meile tundub, et juristiamet seda ongi, et makstakse lõpmata palju raha ja midagi suurt tegema ei pea, siis see kuvand ei ole õige. Tänapäeva noortele ei ole enam atraktiivne selline töö. Me peame välja mõtlema, kuidas neid sinna tõmmata.

Aga mis see siis on, kui palk enam ei tõmba? Kas tarvis on head tööõhkkonda, jogurtikülmkappe, suuremat karjäärivõimalust. Kõike, millega idufirmad meelitavad?

Ma ei taha öelda, et noored on ära rikutud või ära hellitatud idufirmade poolt, aga tundub, et see osaliselt niimoodi ka on ikkagi. Et selline karjäärimudel, et ma iga päev istun ja teen kaheksa tundi istungeid ja kohtuasju, et see ei tõmba.

Noor tahab paindlikkust, ta ei taha kindlat tööaega, ta ei taha kindlat töökohta. Ta tahab tõesti boonuseid, ta tahab hüvesid, ta tahab vabadust töötada kord siin, kord seal ja ennast arendada.  Ja igasuguseid karjääriliigutusi, mida meie juristisüsteemis on vähe. Seda kõike tuleb mõelda. Juristieksam on lihtsalt see kvaliteedikontroll, et me ei laseks latti väga alla. See on väga näiline, kui me ütleme, et arvuliselt on inimesi piisavalt, aga teadmiste mõttes ei ole.