ERR-i portaalis ilmus Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõudude arvamuslugu, milles võeti vaatluse alla juristide riigieksami (edaspidi juristieksam) idee välja pakkunud "Juristieksami regulatsiooni väljatöötamise kavatsus" ja sellele kooskõlastusringi ajal antud hinnangud. Vaatluse all olid eelkõige negatiivsed hinnangud.

Autorid märgivad, et nad on toodud kriitikaga nõus ja püstitavad ka ise mitmeid uusi küsimusi ja küsitavusi. Arvamusloo eesmärk on autorite sõnul avada diskussioon juristieksami teemal. 

Kuna autorid ei too välja midagi positiivset ega konstruktiivset seoses juristieksamiga, siis üritan allpool seda lünka diskussioonis täita. Olles Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan ja olles mõnda aega tegelenud juristieksami temaatikaga olen suhelnud nii õigusteadlaste kui ka tööandjate esindajatega, olen kokku puutunud nii poolt- kui ka vastuargumentidega.

Mis on juristieksam?

Alustuseks selgitan, mida juristieksam endast kujutab.

Tegemist on eksamiga, mis peaks katma kõiki olulisemaid juura aluseid, ning selle eksami peaksid sooritama kõik need, kes sooviksid asuda ametisse, kus on kehtestatud selged kvalifikatsiooninõuded. Sellised ametid on kohtunikud, advokaadid, prokurörid ja notarid, tulevikus ilmselt ka kohtutäiturid. Praegu teevad nende ametite kutseliidud igaüks eraldi oma kutseeksameid, mis sisaldavad nii-öelda üldosa ja erialaosa. Üldosa võikski tulevikus olla kaetud juristieksamiga.

Üldine arusaamine, vähemalt tööandjate poolel, on selline, et taolise eksami läbimine eeldab viit aastat juuraõpinguid.

Seega tuleb endale kohe aru anda, et juristieksam ei ole mõeldud kõigile, vaid ainult nendele, kes soovivad nimetatud ametites karjääri alustada. Meil on praegu tööturul tuhandeid juriste, kes töötavad riigiasutustes, kohalikes omavalitsustes ja erafirmades. Nemad kindlasti ei pea seda eksamit tegema, ehk see eksam ei ole kohe kindlasti kõigile juristihariduse omandanud inimestele kohustuslik.

Kui rääkida arvudest, siis õppis 2021. aastal nimetatud kolmes kõrgkoolis magistrikavades üle 500 tudengi, neist lõpetas eelmisel aastal ca 170. Nimetatud ametitesse võetakse aastas tööle mõnikümmend inimest. Erinevaid juristide kutseeksameid teeb aastas vast paarsada inimest, aga nende seas on ka varasematel aastatel lõpetanuid. Läbisaajate protsent on pigem alla 50 protsendi.

Miks on sellist eksamit vaja?

Muidugi tekib küsimus, miks sellist eksamit on vaja, kui meil on kõrgkoolid, mis vastavaid diplomeid välja annavad. Kas see ei taga juba piisavat kvaliteeti? Püüan allpool seda ning ka natuke laiemaid juristieksamiga seotud teemasid avada.

Üks olulisemaid küsimusi, mis läbib õigusteadlaste arvamusloo esimest poolt, on see, et kuidas riigieksam aitab kaasa õigusteadlaste õpetamise kvaliteedi tõstmisele.

Minu arvates on vastus väga lihtne. Meil on kolm kõrgkooli, mis annavad õigusteaduslikku haridust, tõsi erinevate programmide, õppekeele ja mahtudega, aga õigusteadust õpetatakse. Universaalne juristide õppekava on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, rohkem spetsialiseeritud ingliskeelne õppekava Tallinna Tehnikaülikoolis.

Fakt on see, et kvaliteet on ebaühtlane. Olen seda arvamust kuulnud tööandjatelt, aga ka terve mõistuse loogika ütleb, et kuna käärid on akadeemiliste töötajate ja traditsiooniliste juristiametite palkade vahel väga suured, siis meil lihtsalt ei jätku kõikide kavade ja ainete tarbeks piisavalt kvalifitseeritud õppejõude. See on nii Tartu Ülikoolis, kus meil on mitmed olulised valdkonnad püsiõppejõududega katmata, kui kindlasti ka Tallinna kõrgkoolides, kus asub ka väga suur osa juristide (mitteakadeemilistest) ametikohadest.

Kui me kehtestame riigieksami neile soovijatele, kes tahavad töötada teatud kutsestandardile vastavates ametites, siis saame kehtestada ühetaolise filtri kõigile, kes tahavad kohtunikuks, advokaadiks, notariks või prokuröriks saada. Kuidas see õpetamise kvaliteeti tõstab?

Kui õppekava kvaliteet ei vasta eksaminõuetele, hääletavad tudengid jalgadega ja valivad õppekavad, mille kvaliteet vastab juristieksami nõuetele. Osaliselt näeme juba praegu Tallinnas taolisi liikumisi.

Pikas perspektiivis on seega ainult kaks võimalust: kas parandada oma õppekava kvaliteeti või panna õppekava kinni. Nii lihtne see ju ongi.

Eksami struktuur ja teemad aitavad tööandjatel suunata õppekavu selles suunas, mida on vaja tööandjatele, ehk nad saaksid aktiivsemalt osaleda õppekavade kujundamise protsessis. Me ei tohi unustada ühte ülikooli olulisemat funktsiooni: valmistada ette spetsialiste, keda tööturul vajatakse.

Juristieksam teeniks ka palju laiemat eesmärki. Avalikus- ja erasektoris töötab palju inimesi, kes oma igapäevatöös puutuvad kokku riigihangete temaatikaga, autoriõiguse, andmete kaitse, keskkonnaõiguse, finantssektori regulatsioonide ning veel paljude teiste õigusteaduse valdkondadega, aga kellel on haridus IT-s, majanduses, avalikus halduses, riigiteadustes, keskkonnas jne. Neile inimestele on igapäevatöös hädasti vaja spetsiifilisi juurateadmisi.

Lisaks võime rääkida muidugi üldisest juuraalasest kirjaoskusest, mis keskmisel eestlasel on suhteliselt vilets. Tänu sellele loeme pea igapäevaselt inimestest, kes on võlaorjuses, oma maid ja maju niisama ära andnud jne. Kui paljud meist suudavad süveneda pikkadesse lepingutesse väikeses kirjas ja keerulistes juriidilistes terminites kirja pandud tingimustesse?

Õigusteaduskonna täienduskoolitus on paraku suunatud eelkõige juristidele. Vähemalt Tartu Ülikoolis.

Selle pildi võib veelgi laiemaks tõmmata. Kui vaatame üldiseid trende tööturul ja globaalseid muutusi, siis näeme, kuidas kasvab osaajaga töötamine, arenevad eriilmelised uued töövormid jne. Traditsioonilised n-ö eluaegsed töökohad on kindlas kahanemistrendis.

Haridussüsteemi väljakutsed

Muutuv tööturg esitab väljakutseid ka haridussüsteemile. Olles haridusstrateegia 2035 ühe töögrupi juht, võin öelda, et me jõudsime kolme erinevas töörühmas kõik samale järeldusele: individuaalne õpitee hakkab tulevikus mängima järjest suuremat rolli kõikides haridustasemetes.

Kõrghariduses ennustasime n-ö nanokraadide levikut, suhteliselt jäiga 3+2 süsteemi muutumist jne. See sai kirja pandud viis aastat tagasi. Nüüd näeme, kuidas mikrokraadide tegemine on saanud sisse suisa pahvatusliku hoo, järjest suuremat populaarsust koguvad üheaastased magistrikavad jne.

Nüüd arutame sotsiaalteaduste valdkonnas, kuidas luua n-ö universaalne sotsiaalteaduste magistrikraad, kus inimene saab erinevaid mikrokraade läbides kombineerida endale magistrikraadi, mis annab talle tööturul eelise. Miks mitte õppida natuke majandust, juurat ja psühholoogiat või kommunikatsiooni, pluss n-ö kohustuslik moodul, mis garanteerib võimaluse nimetada seda sotsiaalteaduste magistrikraadiks? Sellise inimese töö leidmise võimalused on kindlasti suuremad kui ainult väga kitsalt finantsanalüüsi või personalijuhtimist õppinud lõpetajal.

Mida laiemalt tudengid haridust omandavad, seda parem see tulevikku silmas pidades on. Ülikool ei muutu reeglina kunagi kutsekooliks, kus õpetatakse kitsast eriala või kutseoskust. Eelkõige puudutab see sotsiaalteadusi. On mõned üldised erandid, kui mõtleme arsti, kitsamas mõttes juristi (nelja ameti vaates), inseneri või psühholoogi peale.

Kuidas see seondub juristieksamiga? Kui õigusteaduskond õpetaks üheaastast magistrikava mittejuristidele, olgu selleks näiteks IT-õigus IT-inimestele, siis praeguste reeglite järgi saaksid need inimesed minna ja kandideerida ka kohtunikuks, sest neil on magistrikraad õigusteaduses.

Seda me kindlasti ei soovi, et nii napi haridusega inimesed meie elusaatuse üle otsustama hakkaksid. Juristieksam võtaks selle teema laualt maha, sest seda ei ole võimalik edukalt sooritada üheaastasele magistrikavale tuginedes.

Teisalt, kui kasvab n-ö õpiampsude ja mikroraadide võtmine ning juristid õpetavad tulevikus rohkem mittejuriste, siis seda enam on vaja filtrit, et teatud ametite kvalifikatsiooninõuete täitmist kontrollida.

Ülaltoodut arvestades ei peaks me takerduma juriidilistesse nüanssidesse ega tehnilistesse detailidesse ning peaksime juristieksami temaatikaga kindlasti edasi minema. Sellest võidaks kogu Eesti riik ja tema kodanikud ning see võimaldaks õigushariduse panna teenima kogu ühiskonna huvisid.