Oleme ammu jõudnud riigina arengufaasi, kus primitiivsed lahendused ei vii meid edasi. Ülekoormatud ja läbipõlemise äärel asuva õpetaja töötunde ei saa kinni maksta isegi 3000 euro suuruse palgaga. Õpetajad vajavad tasakaalu kontakttundide, materjalide ettevalmistamise, muude kohustuste ja töötasu vahel.

Hariduslik ebavõrdsus linna ja maapiirkonna vahel ning eesti- ja venekeelsete koolide vahel on ilmne ja see väljendub PISA testi tulemustes, tasemetöödes ning edasiõppimise perspektiivide märkimisväärses erinevuses. Kuid me ei suuda isegi öelda, millised koolid vajavad täiendavat abi, sest pole kokkulepet ega süsteemi hariduse kvaliteedi hindamiseks. Veelgi enam, meil pole mehhanisme, mis oleks toeks nõrkade tulemustega koolidele.

Eesti haridus vajab kvaliteedikokkulepet, mis aitab teha adekvaatseid järeldusi koolide hakkamasaamisest. Nõrgemaid koole ei tohi noomida ega lüüa häbiposti. Selle asemel tuleks Eesti haridusmaastikul rakendada koolipöörde programmi, mille käigus saab kool täiendavaid ressursse ja tähelepanu haridusministeeriumilt, et tulemusi parandada.

Koolipöörde programmi eesmärk on tõsta kooli juhtimise kvaliteeti ning arendada õpikeskkonda. Selleks peab leidma koolile tippjuhist direktori, kes hakkab saama erasektori juhtidega võrreldavat palka.

Õpikeskkond koosneb osaliselt füüsilisest ruumist, ehk peame pakkuma sellistes koolides nüüdisaegseid võimalusi õppimiseks, renoveerides või ehitades uusi kooliruume. Õpilaste jaoks see peaks tähendama pikemat kooliteed ja suuremat õpimotivatsiooni.

Hariduse juhtimise kvaliteet Eestis vajab käiguvahetust. Õpilaste tulemused ning õpetajate rahulolu oma tööga sõltub suuresti kooli juhtkonna pingutustest. Peaksime looma koolijuhtide värbamis- ja hindamiskomisjoni, mis töötaks haridus- ja teadusministeeriumi alluvuses. Selle tähtsaimaks eesmärgiks oleks toetada kooli pidajaid professionaalsete juhtide värbamiseks ning perioodiliselt hinnata nende töö kvaliteeti vastavalt seatud eesmärkidele.

Kui koolijuht ei suuda aastaid saavutada püstitatud eesmärke, siis sellest peaks saama legitiimne põhjus uue juhi otsimiseks.

Koolijuhi käsutusse peaks jõudma suurem palgafond, et pakkuda õpetajatele mitmekesisemaid karjäärivõimalusi, ülesandeid ning kõrgemat töötasu. Kaasaegset karjääri- ja palgamudelit koos koormusarvustusega vajavad nii õpetajad kui ka koolijuhid.

Hea õpetaja peaks tõesti saama palgaks 3000 eurot, kuid mitte ainult Ida-Virumaal, vaid terves Eestis. On igati mõistlik drastiliselt tõsta õpetajate palgad Kirde-Eestis, et tuua piirkonda rohkem eestikeelseid töötajaid, kuid pikaajaliselt see loob ebavõrdsust. Samuti võib see viia minema õpetajad nii Lääne-Virumaalt kui ka kaugemalt. Teiste maakondade õpetajate palgad peaksid jõudma järgi. Kõrgemat palka peaksid saama eelkõige suurema vastutuse, juhtimis- või juhendamisülesannetega seotud õpetajad.

Iga teine õpetaja lahkub haridusmaastikult esimese viia tööaasta jooksul. Selle teadmise juures peame väärtustama meie staažikaid pedagooge ning looma õpetajapensioni, mis oleks mõeldud 20 aastat õpetajaametis töötanutele.

Senisest koolivõrgu korrastamisest oleme õppinud, et maakoolide kinnipanek tähendab ääremaastumist ning inimeste kolimist maalt keskustesse. Koolis käimise võimalus on üks kesksemaid argumente, mis on vajalik perede elamiseks keskustest väljaspool.

Koolide kinni panemise asemel tuleks hoopis avada uusi. Selleks peaks töötama välja rahastusmudeli hajaasustusega omavalitsustele, et kujuneks kodulähedaste lasteaed-algkoolide võrk. Lasteaiakoht ning esimese kuni kuuenda klassi hariduse saamise võimalus peaks asuma kuni 20 minuti kaugusel kodust.

Ühel koolil võiks olla mitu koolimaja sama omavalitsuse piires ja neid juhiks üks juhtkond, kes jagab oma töönädala koos tugispetsialistide ja õpetajatega mitme koolimaja vahel.

Praegusel kujul kiiruga kavandatud üleminek eestikeelsele haridusele on vaid pool lahendust. Muukeelseid noori peaks tooma eestikeelsesse ja -meelsesse ruumi päriselt. Selleks tuleks kavandada muukeelsetele noortele võimalikult palju kokkupuuteid eesti keelt ja kultuuri kandvate inimestega. Sõltuvalt omavalitsuse eripärast peaksid eri emakeelega noored õppima samas koolimajas või saama järjepidevalt kokkupuuteid projektõpe ja väljasõitude käigus.

Meie haridussüsteemis on praeguseks kuhjaga väljakutseid, mida ei ole võimalik lahendada väiksema või suurema õpetajate palgatõusuga. Olgu selleks õpetajate ülekoormus või järelkasv, koolijuhtimise kvaliteet või maakoolide kinnipanek. Haridust ei tohi käsitleda jooksva kuluna, vaid investeeringuna. Nutikalt haridusse investeeritud raha viib targema, tervema, jõukama rahva ning elujõulisema keele ja kultuurini. Eesti tähtsaim maavara on meie inimesed ning nende teadmised.

Vajame 250 miljonit eurot lisaraha aastas, et tagada õpetajate palgatõus, suurendada õpetajate ja tugispetsialistide koolitustellimust, viia ellu ühtse Eesti kooli reform ning tagada väga hea haridus igas Eesti piirkonnas.