Tõnis Lukas: keeleseadus jääb ootama uut valitsust
Uus koalitsioon peab keeleseaduse kavandatud kujul kindlasti kiiremas korras vastu võtma, sest muidu on raske takistada meie riigikeele kasutamise silmanähtavat vähenemist Eesti avalikus ruumis, kirjutab Tõnis Lukas.
Võib kindla peale väita, et kui Isamaa poleks olnud nõnda järjekindel, poleks koolide ja lasteaedade täielikult eestikeelsele õppele üleviimist otsustatud ei 2021. aasta sügisel reformierakondlaste ja sotsidega Tartu koalitsioonilepet sõlmides ega ka samade partneritega 2022. aasta juulis riigivalitsemise koalitsioonilepet sõlmides.
Reformierakond oli küll üldiselt nõus, kuid sotside vastuseisu nähes ses asjas erilist initsiatiivi ei ilmutanud ja oli pigem valmis erimeelsuste ületamiseks üleminekut kas leppest üldse välja või siis vaid deklaratiivseks, tähtaegadeta tegevussuunaks jätma.
Isamaale ei sobinud ei tähtaegadest ega ka täiemahulisusest loobumine – mõistsime, et kui nüüd pannakse kokku koalitsiooni, kus kõik osapooled on varem valmisolekut üleminekuks vähemalt deklareerinud, tuleb seda ajaakent ära kasutada. Tartus oli Urmas Klaasist sotside vastupanu murdmisel suur kasu ja Tallinnaski aitas kaasa Liina Kersna mõnel määral tehtud eeltöö.
Kuna Isamaa järele ei andnud, pidid taanduma sotsid, kes tahtsid siiski väga valitsusse tulla. Kohe pärast koalitsioonileppe allkirjastamist hakkasid aga nende liidrid Lauri Läänemets ja Jevgeni Ossinovski väljendama seisukohta, et ega see üleminek ikka võimalik ei ole ja ega ei ole kindel ka nende edasine toetus.
See, et me seaduseni jõudsime, oli isegi väike ime ja selle põhjuseks esitatud plaani läbimõeldus ja avalikkuse üldine toetus üleminekule. Sellest ei saanud mööda vaadata. Nii ei riskitudki enam pidurit tõmmata ja see on hea. Nüüd on lõplik üleminek 2024. aastast otsustatud ja tugev alus ka väga üksikasjaliku tegevuskava ning vajalike rahastamisotsustega loodud, nii et küllap ei hakka ka järgmine valitsus enam plaani katki jätmisega riskima.
Keele õppimise tahe on seotud kasutamisvajadusega
Selle ajaloolise otsuse murrangulisusest saadakse küllap varsti aru, sest kui seda poleks nüüd langetatud, oleks paari aasta pärast võinud juba lootusetult hilja olla. Eriti arvestades, et Venemaa tulevase lagunemise ajal hakkab siia pressima uussisserändajaid, kelle liitumist siinse venekeelse kogukonnaga peame vältima. Kõik peavad Eestis oskama eesti keelt ja punkt! Ajaga paistab suurenevat ka poliitikute hulgas nende hulk, kes ei pea eesti keele ja kultuuri säilitamist riigi ja ühiskonna esmaseks ülesandeks.
Lisaks täielikule eestikeelsele õppele üleminekule madalamatel haridusastmetel ei saa me unustada ka eestikeelse kõrghariduse mahtude vahepealset vähenemist ja peame korraldama asjad viisil, mis võimaldab säilitada eesti keele rolli ka kõrgkoolides ja teaduskeelena.
Isamaa initsiatiivil sai juba eelmistesse, 2019. aastal sõlmitud halduslepingusse lisatud mitmeid eestikeelset kõrgharidust kaitsvaid ja ka laiendavaid punkte. Eelmisel sügisel tõusis riigi nõudlikkus ses küsimuses veelgi. Leppisime ülikoolidega kokku, et õppekavagrupis saab ingliskeelse õppekava avada vaid juhul, kui seal on olemas ka eestikeelne. Fikseerisime eesti keele vähemalt kesktasemel omandamise nõude ka vähemalt poolele doktorantuuri üliõpilastest.
Eestikeelsete õppejõudude järelkasv on erilise luubi all ja selle nimel peab riik edasi pingutama. Ja muidugi on eestikeelse kõrghariduse püsimiseks oluline, et suutsime koalitsioonileppesse ning hiljem ka eelarvestrateegiasse tuua pikemaajalise kõrgkoolide rahastamise tõusu perspektiivi.
Keeleseaduse muutmisest
Keelt õpitakse ikka selleks, et seda kasutada. Ainult kõigis valdkondades kõikehõlmav kasutamine kindlustab eesti keele säilimise läbi aegade, nagu nõuab põhiseadus. Samal ajal on viimastel aastatel nii kirjaliku kui ka suulise eesti keele kasutamine avalikus ruumis kiirelt vähenenud.
Kahjuks ei leidnud valitsus selles tõsises olukorras üksmeelt keeleseaduse muutmiseks, kuigi sel koalitsioonil tundusid olevat kõik eeldused eesti keele positsiooni kindlustamiseks Eestis ka tuleviku jaoks. Paraku polnud ei sotsid ega reformierakondlased valmis haridus- ja teadusministeeriumis hoolikalt ette valmistatud seaduseelnõud toetama. Püüdsin seda valitsuse istungi päevakorda saada veel eelmisel neljapäeval, aga peaminister keeldus seda tegemast, väites, et puudub üksmeel.
Kuigi olime jõudnud ministeeriumide ametnikega suures osas uutest nõuetest kokkuleppele, jäi ületamata üks peamisi poliitilisi erimeelsusi: kumbki koalitsioonipartner ei olnud valmis kehtestama keelenõudeid nn platvormiteenust pakkuvate firmade (kaitsti just Wolti ja Bolti huve) klientidega suhtlevatele kulleritele A2 tasemel elementaarseid keeleoskuse nõudeid, kusjuures Ukraina sõjapõgenikele on antud aastane üleminekuaeg keele õppimiseks.
Nii jäid tulevikku ootama ka kaubanduskeskustes peamiselt eestikeelse audioreklaami edastamise nõue (on kohti, kus eestikeelne infomaht ulatub vaid kolmandikuni), kaubamärkide ja ettevõtte tegevuse kohta käiva info ka eesti keeles esitamise tingimus (senist lahjemat nõuet täidetakse järjest vähem) ja taksoteenuse korrastamine nii, et teenuse osutamise õiguse saaksid üksnes natukegi eesti keelt oskavad juhid.
Ka sunniraha eestikeelse teeninduse puudumise eest jäi ettevõttele naeruväärse 640 euro tasemele uuendusena pakutava 9600 euro asemel. Uus koalitsioon peab keeleseaduse kavandatud kujul kindlasti kiiremas korras vastu võtma, sest muidu on raske takistada meie riigikeele kasutamise silmanähtavat vähenemist Eesti avalikus ruumis. Keeleametile laekuvate eestikeelse teeninduse puudumist tõendavate kaebuste järjest suurenev hulk näitab selgesti, et riigipoolse nõudlikkuse suurendamisega ei saa enam oodata.
Toimetaja: Kaupo Meiel