"Võtame mullast ükshaaval kõdunenud luid, ja ülal haua pervel loevad Kroonlinna juhtivad töötajad sm. Smirnova, mereväe juhtivad esindajad sm. Kadasadze ja rida teisi kroonlinlasi, tõelised luulesõbrad, andumusega laitmatus venekeelses tõlkes Koidula luuletusi, mis teatavasti ilmusid Moskvas hiljuti eriraamatuna." (Mati Unt, "Doonori meelespea", 1990 – Unt tsiteerib Mart Raua mälestusi)

Hiljaaegu anti avalikkusele teada, et salajase komisjoni hinnangul tuleks ümber matta surnukehad 133 (neist 79 "vastavalt võimalusele") Teise maailmasõja aegsest matmispaigast. Avagem kultuurilisi kontekste.

Mati Unt ja Lydia Koidula kõdunenud luud

1980. aastail avaldasid kirjanik Mati Undile sügavat mõju Lydia Koidula ümbermatmise võikavõitu, naturalistlikud kirjeldused – nii sügavat mõju, et need leidsid koha nii näidendis "Vaimude tund Jannseni tänaval" kui ka romaanis "Doonori meelespea".

"Doonori meelespea" tegevustik saabki alguse ümbermatmise ülekohtust: Koidula abikaasa Michelson, kes jäeti maha Kroonlinna hauaplatsile, muutub vampiiriks, kes soovib eesti rahvale kätte maksta. Eestisse jõudes Michelson aga leebub, hakkab toetama Eesti vabaduspüüet ning hakkab oma vampiirieluks vajalikku verd nõutama vaid vereülekandejaamast.

Mati Unt luges aastakümneid tagasi kirja pandud Koidula luude korjamise kirjeldusi, teda ennast kohapeal kõdunenud luid kogumas ei olnud. Eesti poliitikuile võiks aga Undi kirjeldus meelde tuletada surma ja haua materiaalse, kõdunev-kondise tegelikkuse. Hauarüvetamine pole vaid paberile kirjapandud käsusõna, vaid abjektiivne, raske eetilise kaaluga kehaline toiming.

Juhan Peegel ja Teise maailmasõja mõttetud surmad

1978. aasta 7. aprillil hakkas ajalehes Sirp ja Vasar joonealusena ilmuma Juhan Peegli romaan "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Romaan rabas lugejaid Nõukogude trükisõnas enneolematu avameelsusega: minajutustaja Jaan Tamm, esimesel sõjasuvel langenud eesti sõdur, jutustas oma loo, noore mehe mõttetu surma loo.

Jaan Tamm – nii nagu ka romaani autor Juhan Peegel – sattus sõtta Eesti Vabariigi ajateenistusest. On hästi teada, et Eesti okupeerimise järel reorganiseeriti väed ümber. Eesti Vabariigi armee põhjal loodi 22. laskurkorpus, mille ridades leidsid end Juhan Peegel ning täpselt samamoodi ka Peegli romaani fiktiivne peategelane Jaan Tamm.

Peegel ise oli kõigepealt astunud 1939. aastal Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale, oktoobris oli sealt suunatud ajateenistusse. 1919. aastal sündinud poiss – muud polnudki vaja selleks, et automaatselt punaarmee ridadesse sattuda.

Romaan kirjeldab üksikasjalikult seda, kuidas eesti poiste polk formeeriti lahingukoosseisuliseks suurtükiväeosaks: eesti poistele saadeti lisaks Venemaalt mobiliseeritud "purunoori" tulevasi võitlejaid, kellest vähemalt pool oli välja õpetamata. Varustus oli uuel väeosas kaootiline segu Esimese maailmasõja aegsest relvastusest, saksa-tüüpi ranitsatest, Saksamaa Esimese maailmasõja aegseist kiivritest, riietus oli Eesti sõjaväe oma, aga pagunid olid ära lõigatud ja uued lõkmed asemele aetud.

Juhan Peegli romaani minajutustaja langes juba esimesel sõjasuvel. Langenu kirjeldab oma matuseid nõnda:

"Ma ei tea, kes oli juba jõudnud mul jalast kiskuda mu tublid juhtnahksed säärikud koos kannustega ning võtta ära vöörihma. Riietest polnud enam asja: need olid hullusti paakunud verega koos, pluus eriti. Seetõttu olid sorimata jäänud ka taskud, kus mul olid mõned fotod. Seal oli pilt, kus ma olin kooli lõpupäevil ja siis sõdurina veel eesti mundris ja siis see pilt, mille koos poistega tegime kiirpiltniku juures ühes alevis teel rindele. Seal oli ka minu tütarlapse pilt – hästi ilus, pisut pruunika tooniga foto – ja viimne kiri kodust."

Jaan Tamm saadeti lahingusse kindlasse surma – nii nagu Teise maailmasõja ajal saadeti Punaarmee ridades uskumatult suur arv sõdureid. Romaan kirjeldab mitmeid taolisi stseene. Siin on üks neist:

"Siis tuleb täpne ja tihe tulelöök patarei positsioonidele. Üksainus miiniplahvatuste laviin. Lendavad varbtara pehkinud haod, mullakamakad ja kartulivarred. Kildude vilin ja plaksatused vastu suurtükke ning ragin põõsastes.

Siis tuleb vaikus.

Patareid ei ole enam."

Peegli romaani üle lugedes kajab tahtmatult vastu Venemaa praegune hävitussõda Ukrainas. Taas on märksõnadeks kehv varustus, koordineerimatus, puudulik vägede ettevalmistatus, noore inimelu muutumine kahurilihaks, massiline ja mõttetu hävitustöö. Tulemuseks hävinud elukeskkonnad ja maastikud, mis kaetud haudadega.

Kes lamavad neis Teise maailmasõja aegseis haudades üle kogu määratu sõjatandri? On sel tähtsust, mis rahvusest on need mõttetult surnud sõjaohvrid? Punaarmee ridades leidus kümneid rahvusi ja etnilisi gruppe, seal oli nii neid, kes võitlesid veendunult fašismi vastu, kui ka neid, kes nagu Juhan Peegel lihtsalt sattusid sellesse valimisse, kes sõtta mobiliseeriti.

Eesti võitlejate hauapaiku leidub samuti mitmel pool ning Juhan Peegel avaldas hiljem kahetsust selle üle, et Eestis ei tunta meie sõdurite haudade vastu vähimatki huvi. Kõik need langenud on mõttetult, ilmaasjatu langenud, sest eks ole sõda ju suurim, absurdseim mõttetus, milleni inimkond on küündinud, massiline hävitustöö, kus langevad tuhandeis ja sadades tuhandeis, miljonitsi need, kes oleksid võinud elada ja ehk ka õnnelikud olla.

Iga sõjahaud on monument inimliku rumaluse kohutavatele tagajärgedele. Iga sõjahaud on iga sõja haud. Tagantjärele ei saa me teha palju. Saame pakkuda rahu nende mälestusele, kes nii mõttetult ja enneaegselt pidi oma elu lõpetama.

Võiksime sealjuures ka mõista, et just see – surma mõttetus – ühendab sõdijaid mõlemalt poolelt. Ja võiksime mälestada neid langenuid otsekui oleksid nad meie endi langenud, kõik need ukrainlased, valgevenelased, kasahhid, mordvalased, udmurdid, armeenlased, eestlased, venelased ja teised rahvused, kes Eesti territooriumil oma elu pidid jätma.

Muidugi ei ole neis matmispaikades vaja põlistada nõukogudeaegset vabastamise-retoorikat, küll aga võiksid kõik eestimaalased neis paikades ühiselt mälestada sõdades mõttetult hukkunuid. Kasvõi koos rahvatantsu, laulukoori ja linnapea kõnega.

Millise kriisi vastu võitleme?

Riigikogu Isamaa fraktsiooni liige Mihhal Lotman avaldas ERR-i portaalis, et punasümbolite teema ei ole Isamaa jaoks prioriteet – ka Narva tanki võinuks tema meelest kohale jätta ja vikerkaarevärvides üle värvida. Siiski veab "monumendirünnakut" just Isamaa justiitsminister Lea Danilson-Järg, kellele sekundeerib välisminister Urmas Reinsalu (taas Isamaa).

Küsitlused on näidanud, er eesti rahvas monumentides julgeolekuohtu ei näe. Isamaa, nagu Mihhail Lotman väidab, samuti sellest teemast ei huvitu. Vägisi tekib mulje, et justkui kogemata on mingi masinavärk käima läinud ja see jahvatab inertsist mõttetult ringi muda, mis on kõigile ebameeldiv, aga masina seiskamisega pole siiski veel hakkama saadud.

Siit üleskutse neile salajastele ja hoolega turvatud eestimaalastele, monumendikomisjoni liikmetele, kelle elu demokraatlikus Eestis on meie valitsuse arvates ohus: leidke üles oma kaine mõistus ja peatage see absurdiks kujunenud protsess. Teist on saanud – kindlasti vastu teie endi tahtmist – häbiplekk demokraatlikule Eestile. Eestis ei ähvarda ühegi riikliku komisjoni liikmeid ei surm, ei inimrööv, ei piinamine ja isegi teie isiklikke pesukarusid ei hakka keegi teilt varastama.

Seisame vastamisi mitmekümnekordse kriisiseisundiga. Meie maja – meie riik – meie Maa – põleb: kliimakatastroof läheneb, meil on kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, kellele peame püüdma luua inimväärilisi elutingimusi, meie rahvas vaesub, inflatsioon on laes... Ja meie valitsus soovib (ehk siiski ei soovi!), et omavalitsused hakkaksid tegelema hauarahu rüvetamisega aastakümnete eest maetud haudades.

Peaks ka küsima, kuidas täpselt see protsess peaks aset leidma. Loodetavasti mitte nii, et ekskavaatori kopp paiskab segi maetud kered ja kolbad. Ehk siis nii, nagu kirjeldas Mati Unt: võtame ükshaaval mullast kõdunenud luid ja haua pervel loevad juhtivad töötajad Lea Danilson-Järg ja teised (kelle nimed on praegu veel kaetud tiheda saladuslooriga, ikka turvalisuse eesmärgil) andumusega ette luuleridu.

Milliseid luuleridu? Vaevalt et ühegi eesti autori teos osutuks olukorrale sobivaks, eriti kuna loomeliidud on kuulutatud antud valdkonnas võhiklikuks. Küllap siis austatud komisjon ise peaks vastavad pühalikud värsid treima.

Oleks ääretult küüniline kõdunenud luudega askeldamine, hauarüvetamine külmalt määrata kohalike omavalitsuste teostada.

Siit ka üleskutse kohalikele omavalitsustele: kui monumendikomisjoni otsus peaks tõepoolest valitsuse heakskiidu saama, siis kutsuge seda teostama Lea Danilson-Järg ning kõik need poliitikud, kes selle otsuse poolt hääletasid. Ja mitte haua äärele pühaliku häälega värsse deklareerima, vaid ikka otse hauda kunagiste sõjaohvrite säilmeid rüvetama, inimjäänuseid oma käega nende puhkepaigast eemaldama. Aastakümneid tagasi asjatut surma surnud noorte elude üle irvitama. Ja nende lähedaste kunagist leina naeruvääristama.