Eelmisel nädalal, kui selgus, et mullu sündis Eestis rekordvähe lapsi, kommenteeris üks noor naine "Aktuaalsele kaamerale", et tema ei tahagi ise lapsi sünnitada, sest lastekodud on lapsi täis, kes päriskodu vajavad. Milline siis seis lastekodudes on ja kui palju riigi toetused laste peredesse võtmist soosivad?

Sotsiaalministeeriumi osakonnanõunik Helen Jõks kinnitas, et peretoetused laienevad tõepoolest ka hooldusperedele ja eestkosteperedele, kuid tema sõnul on motivaatorid siiski mujal.

"Viimased aasta lõpu ametlikud statistikaandmed on meil hetkel 2021. aasta lõpust ja siis oli meil asenduskodudes alla 800 lapse. Seda, et see laste arvu vähenemine oleks seotud peretoetustega, ma välja tuua küll ei julgeks," sõnas Jõks.

Tõesti, pigem võib lapsi lastekodudesse sattuda aasta-aastalt vähem seetõttu, et neid sünnibki vähem. Ent ka lastekodust hooldusperedesse kasvama võetakse neid aasta-aastalt ikkagi vähem, mitte rohkem. Näiteks veel 15 aastat tagasi oli hooldusperedes ligi tuhat last, siis aga toimus järsk langus. 2018. aastal oli hooldusperedes kasvamas vaid 124 lastekodulast. 2021. aastaks kasvas see 146-ni.

"Hoolduspere on sotsiaalhoolekandeseadusest tulenevalt sotsiaalteenuse osutaja. Tema rolliks on last eelkõige igapäevaselt kasvatada, tema eest hoolt kanda ja selle lapse puhul eestkostja rolli täidab kohalik omavalitsus," selgitas Jõks.

Kuna lapsendamine on sageli välistatud, sest lapse bioloogilistelt vanematelt pole hooldusõigust täielikult ära võetud, siis ongi võõrast last perre võttes järgmine võimalus hoolduspereks hakkamine. Oma väikeste sugulaste kasvatamiseks on aga suuremate õiguste ja kohustustega eestkostepere. Nende üle peab riik veel eraldi arvestust. 2021. aasta lõpus elas eestkosteperes 1281 last ja see arv pole aastatega kuigivõrd muutunud.

"Tegelikult ligikaudu 75 protsenti eestkosteperedest on lapse sugulased. Ja umbes 60 protsenti peredest on vanavanemad. Esimene asi, mida tuleb vaadata, on lapse lähiring," lausus sotsiaalministeeriumi osakonnanõunik, kelle sõnul alustatakse alati sealt.

Võõra lapse perre võtmine toob ellu suuri muutusi

Jelena Paap on 57-aastane, kuid elu keerdkäikude tõttu kasvatab ta praegu Kiviõlis üksi kolme kooliealist last. Juri ja Ženja on 10-aastased poisid, Arisha on seitsmeaastane tüdruk. Kui Juri on Leena enda tütrepoeg, siis õde-venda Ženja ja Arishaga Leenal sugulust pole. Ometi sai ta nende eestkostjaks.

"Esimene laps mul tuli kohe sünnitusmajast, sellepärast, et minu tütrel olid sotsiaalsed probleemid ja mina pidin selle lapse võtma endale, oma eestkoste alla ja kasvatan tänaseni," rääkis Paap.

Kuigi Juri ema olukord ajapikku paranes, eelistas poiss vanaemaga jääda, sest emal tekkis uus pere. Teised kaks last tulid Paabu juurde ligi nelja aasta eest.

"See oli minu tütre sõbranna, kes aitas mind, kui mina jäin selle väikse lapsega. Ja juhtus nii, et ta suri ära," sõnas ta.

Paap tõdes, et avaldusi orvuks jäänud laste kasvatamiseks laekus kohtusse koguni seitse, kuid kohus tunnistas kõlblikuks vaid tema, kes ta lastega sugulanegi pole.

"Väga palju onusid-tädisid ja vanaema on olemas, aga nad on kõik sotsiaalsete probleemidega ja seal olid kriminaalkaristused olid," selgitas kolme lapse eestkostja ja lisas, et kui tema lapsi eestkostele poleks võtnud, sattunuks nad ilmselt lastekodusse.

Kui oma lapselapse üleskasvatamine tuli Leenal loomulikult, siis võõraste laste perre võtmine oli juba märksa keerulisem. Kuid selleks ajaks oli Leena läbinud palju koolitusi, nii et ta oli selleks valmis.

"Ma arvan, et kui inimene võtab lapse, mitte oma bioloogilise, ta peab väga paljud asjad oma elus läbi mõtlema, end muutma. Mina pidin väga-väga kõvasti ennast muutma," tõdes Paap.

Nüüd töötab ta laste kõrvalt ise mentorina, et endasarnaseid saatusekaaslastest eestkostjaid järje peale aidata. Kui vaja, tuleb appi rutata kas või keset nädalavahetust.

"Ma tean, et on palju vanaemasid, kes võtavad eestkostele oma lapselapsi ja ma näen, mis vigu nad teevad. Nad hakkavad kasvatama neid nagu vanaemad, aga see ei ole see roll," lausus Paap.

Hooldus- ja eestkosteperedele on ette nähtud spetsiaalsed toetused. Iga lapse eest maksab riik perele 240 eurot kuus. Sellele lisanduvad lastetoetused ja kui peres on vähemalt kolm last, siis ka lasterikka pere toetus. Nii toetab riik Paapu 1278 euroga kuus. Toitjakaotuspensioni, mida riik Ženjale ja Arišale maksab, paneb naine nende tuleviku tarbeks kõrvale.

"Kuna ma praegu elan Kiviõlis, nendest rahadest ma tulen välja. Tallinnas... Tallinna peale see on väike summa," ütles ta.

Paap laste pealt kokku ei hoia, eesmärk on neist haritud ja laia silmaringiga inimesed kasvatada. Varem, kui nad Tallinnas elasid, kulus ainuüksi ühe lapse akrobaatikaringile 80 eurot kuus. Kiviõlis on enamik ringe tasuta, kõige kallimad maksavad 30 eurot. Isegi lasteaed oli seal odavam. Lapsed käivad males, tantsimas, meisterdamas, ujumas, loetleb ta.

Kord kuus veedavad nad päeva spaas ujudes, kord kvartalis teevad ööbimisega spaapuhkuse koos soolakambri ja osooniteraapiaga. Seetõttu on lapsed ka terved, kiidab Paap. Puudust tunneb ta aga hoidjast.

"Mõnikord vajad, et üksi kuskil käia ja puhata ja olla ilma lasteta. Kuna ma olen üksik, siis mul see vajadus on," lausus ta.

Hooldusperedega on riik pisut heldem. Nemad saavad täiendavalt vanematoetusena pool alampalka ehk tänavu 362 eurot ühe lapse kohta kuus, et sümbooliselt kompenseerida võõra lapse kasvatamise vaeva.

Mahukas aruandlus võib võimalikke aitajaid hirmutada

MTÜ Igale Lapsele Pere, kes nõustab ja koolitab kasuvanemaid, on aga kriitiline. Esimese murekohana tõi MTÜ juhatuse esimees Jane Snaith välja tugiteenused, mida on ette nähtud vaid aasta jooksul alates lapse perre võtmisest.

"Kui pere võib saada pere sotsiaaltöötaja tuge aasta lõikes ainult ja teatud mahud kogemusnõustamist ja psühholoogilist nõustamist, siis see kindlasti ei ole piisav," sõnas Snaith. "Nende seljakotis on nii palju asju ja me kunagi ei tea, millal see sealt välja tuleb."

Samuti ei pea ta mõistlikuks igakuisele toetusele esitatavaid tingimusi.

"Eestkostepered näiteks peavad aruandluse esitama selle 240 euro pealt, mis ei tähenda alati tšekkide kogumist, aga siiski aruandlust," rääkis Snaith. "Ja nüüd ma mõtlen, et kui mul on kolm-neli last, nendest kaks on võetud eestkostele, siis kuidas ma arvutan seda limonaadipudelit või kartuleid jagan?"

Tema ettepanekul võiks see toetussumma olla aruandluskohustuseta.

"Kui laps on riietatud, tuba on soe, lapsel on tervisega korras ja koolis käib, siis ilmselgelt see 240 eurot tema peale ära kulub," tõdes Snaith. "Kui lapsel on tõesti mingid muud varad, ta on oma vanematelt eeldatavasti midagi pärida või on tal mingisugused kinnisvarad seljataga, siis nende üle võiks tõesti kontroll olla, et ei toimuks lapse varade väärkohtlemist. Aga selline igapäevane kulu leiva, saia ja vorsti peale, seal võiks vabastada natuke."

Just tugiteenuste nappus ja liigne bürokraatia võivad olla muu hulgas põhjused, miks nii vähe lapsi hooldusperedesse jõuab. Endiselt on rohkem lootust pere leida eelkooliealistel tervetel lastel. Kuna riigi eesmärk on, et nii-öelda asutustes ehk lastekodus kasvaks võimalikult vähe lapsi, on juurutamisel kaks uut teenusmudelit. Hätta sattunud lapsed peaksid turvakodu asemel minema ajutiselt kriisiperre.

"Need pered peavad siis olema valmis kahe tunni jooksul lapse oma perre vastu võtma," lausus Helen Jõks sotsiaalministeeriumist.

Erihoolduspered on aga pikaajaliseks hoolduseks puudega lastekodulapsele. Mõlemad on teenused, mille eest riik kasuperedele maksab. Üle-eestilisest võrgustikust saab aga esialgu vaid unistada - kriisiperesid on praeguseks vaid kuus, erihooldusperesid kolm. Oleks vaid vanemate hooleta jäänud laste kasvatamiseks rohkem soovijaid!