Lapsendatud laps saab praegu seaduse järgi oma lapsendamisest teada alles siis, kui tema lapsendajad soovivad talle selle avaldada. Kui lapsendajad midagi ei räägi, siis ei pruugi laps ka saada teada, et lisaks perele, kus ta üles kasvas, on kuskil ka tema bioloogilised vanemad.

Sotsiaalkindlustusameti hooldus- ja lapsendajaperede hindamise tiimijuht Irje Tammeleht ütles, et praegu on seaduse järgi näiteks võimalik olukord, kus teismeeas lapsendatud lapsel on mälestus oma bioloogilistest vanematest olemas, aga lapsendanud vanemad vaikivad selle maha.

"Hiljuti rääkisin just ühe täisealise inimesega, kellel olid lapsena olnud mälupildid, fragmendid teisest kodust. Lapsendajad olid talle aga kinnitanud, et ta mäletab valesti," ütles Tammeleht.

Varem arvati, et selline lapsendamissaladuse hoidmine on tegelikult laste huvides. Õiguskantsleri laste ja noorte osakonna vanemnõunik Margit Sarv ütles, et see mõtteviis on nüüd aga muutunud.

"Lapsendamissaladus ei anna praegu selgelt mõista, et lapsendaja peaks rääkima lapsendatavale lapsendamisest. Enamik lapsendajaid praegu küll mõistab selle olulisust ning räägib oma lapsele, et ta on lapsendatud, aga seadus võimaldab jätta ka kõik rääkimata. See ei ole kindlasti lapse huvides," ütles Sarv.

Sarv tõi välja, et inimestel on põhiseaduse järgi õigus eraelu puutumatusele ning selle üheks osaks on ka inimese identiteet, sealhulgas minevik. Ühtlasi sätestab põhiseadus Sarve hinnangul enesemääramisõiguse, mis muu hulgas puudutab inimese päritolu ja õigust teada saada, kes on tema vanemad.

Ka Helen Saarnik lastekaitse liidust ütles, et lapsel peab olema õigus osaleda tema elu puudutavates otsustes.

"Üks alus mõtestatud osalusele on ka teabe saamine. Kui lapsel ei ole seda teavet, et ta on lapsendatud, siis see võtab temalt ka võimaluse osaleda täisväärtuslikult tema elu puudutavates otsustes," ütles Saarnik.

Plaan: lapsendajad peavad lastele ütlema, et nad on lapsendatud

Riik plaanib nüüd perekonnaseadust muuta. Edaspidi oleks sotsiaalministeeriumis valminud väljatöötamiskavatsuse järgi kõigil lapsendatud lastel seadusega õigus teada saada, et nad on lapsendatud ning perekonnaseaduse muudatusega suunataks lapsendajaid aegsasti lapsendamisest ka rääkima.

Sotsiaalministeeriumi lastekaitsepoliitika juht Helen Jõks ütles, et see, millal ja millise konkreetsusastmega lapsendajad oma lastele nende bioloogilistest vanematest peaks rääkima, on veel arutamisel. Väljatöötamiskavatsuses on variant sätestada selleks lapse vanusepiir või siis, sarnaselt Norra seadustele, suunata vanemaid rääkima kohe, kui see on mõistlik.

"Me ise ministeeriumis kaldume selle poole, et rääkida tuleks kohe, kui see on mõistlik. Lapsendamise faktist rääkimine ei peaks olema mitte ühekordne sündmus, vaid see peaks olema loomulik osa lapsendatud lapse üleskasvamise protsessist, kus laps on algusest peale kursis, kuidas temast selle pere liige on saanud," ütles Jõks.

Lapsendajaperede huvisid kaitsva MTÜ Oma Pere juhatuse esimees Liis Saarna ütles, et tegelikult juhendavad sotsiaalkindlustusamet kui ka huvi- ja tugirühmad juba praegugi asendushooldajaid võimalikult vara oma lastele avalikustama, et lapsed on lapsendatud.

Nende vanemate hulk, kes lapsendamist veel saladuses hoiavad, on ekspertide hinnangul väike. Nii Saarna kui ka Tammeleht tõid välja, et paljud lapsed on enne lapsendamist asenduspere juures hoolduspere lepinguga. See tähendab, et bioloogilistelt vanematelt ei ole veel täielikult laste hooldusõigust ära võetud ning neil on õigus oma lastega lävida. Enamgi veel – riik isegi soodustab lastel oma bioloogiliste vanematega kohtumist.

"Kui hoolduspere lepingu ajal on räägitud selgelt, kuidas bioloogiliste vanematega kontakti leida ja siis järsku lapsendamisel hakkab kehtima see range lapsendamissaladus, siis miks on vaja seda kontakti oma bioloogiliste vanematega nüüd ühtäkki ära lõhkuda," küsib Saarna.

Ühiskond ei pruugi olla valmis lapsendatuid vastu võtma

Helen Saarnik ütles, et varem hoiti lapsendamist rohkem kiivalt saladuses, et lapsi kaitsta. "Ühiskond on nüüd muutunud. Lapsendatud lapsi ei vaadata enam niivõrd negatiivselt. Lapsendamissaladus oli varem vajalik ka selleks, et kaitsta lapsendajaid, keda võidi stigmatiseerida selle eest, et nad ise ehk ei ole võimelised lapsi saama," seletas ta.

Asendusperede lastega kokku puutuv Siiri Urbas arvas aga vastupidi. Urbas, kes töötab Tartus MTÜ Oskar Alliku Kodu arendusjuhina, aga ka lasteaias eripedagoog-nõustajana, ütles, et tegelikult on Eesti ühiskond ka praegu veel toores.  

Urbas ise sai teada 25-aastaselt, et ta on lapsendatud. Kui Urbas sündis, oli tal teine nimi ja teised vanemad. Ta ütles, et mõnes mõttes on tal isegi hea meel, et ta sai oma lapsendamisest teada alles täiskasvanueas.

"25-aastaselt teada saada, et sa oled lapsendatud, ei olnud kerge. Samas ei kujuta ma ka ette, kui keeruline oleks olnud elada ja kasvada selle teadmisega praeguses ühiskonnas. Puutun ka ise praegu kokku asendushooldusel lastega. Olen kuulnud näiteks, kuidas mõni õpetaja on klassikaaslaste ees visanud repliike selle kohta, et nad on lastekodust. Need on sellised kahjustused noortele, mida põhjustab laiem ühiskondlik vähene teadlikkus. Ümbritsevate teadmatusest tulenev tegi mulle haiget isegi siis, kui ma olin 25-aastane," ütles ta.

Urbase sõnul ei ole lastele varakult nende päritolust rääkimine vale, aga seda peaks tegema ainult siis, kui see on läbimõeldud ega kahjusta last. Ta ütles, et lastele rääkimine peaks lähtuma konkreetsest lapsest ja tema perest ning seetõttu ei ole ka õige riiklikult sätestada ühte ainsat seisukohta, millal ja kuidas tema lapsendamisest rääkida.

Urbas lausus, et enne kui kõigile lastele nende lapsendamisest kohustuslikus korras rääkida, peab ühiskond olema valmis lapsendatud lapsi vastu võtma. Ta ütles, et ühiskonnas peab olema senisest rohkem teadlikkust ning senisest enam peaksid olema arenenud ka laste vaimse tervise tugistruktuurid.

"Mulle tundub, et me teeme praegu õigeid asju, aga lihtsalt vales järjekorras. Me saadame lapsendatud lapsed justkui võitlusesse ühiskondlikult vajalike muutuste eest, ilma, et me mõtleksime, et nad ei ole küpsed iseenese identiteedi eest seisma. Nad ei suuda veel end kaitsta ega vastata oma eakaaslastele, kui need küsivad, et miks sind siis ära anti või miks sul on kaks peret. See on meie kui täiskasvanute roll neid selles olukorras kaitsta," ütles ta.

"Kui me soovime näiteks hakata pidama akvaariumit, siis enne loome me kaladele sobiva elukeskkonna – toome akvaariumisse veetaimed ja laseme vee sisse. Alles siis toome me selle kala, mitte ei viska kala ilma veeta akvaariumisse. Nii on hetkel minu silmis ka lastega," võrdles ta.

Täiskasvanud saaksid õiguse teada saada, kes on nende vanemad

Sotsiaalministeeriumis valminud väljatöötamiskavatsuse järgi võiks hiljemalt täisealiseks saades olla uutel lapsendatutel õigus saada sotsiaalkindlustusametilt oma bioloogiliste vanemate andmeid.

Bioloogiliste vanemate andmete lapsendatule avaldamise puhul kaalub riik kaht varianti. Esimese variandi järgi saaks täiskasvanud lapsendatu vajalikud andmed kätte ilma bioloogilise vanema nõusolekuta. Teisel juhul oleks siiski vajalik ka bioloogilise vanema nõusolek, aga võimalik oleks saada oma päritoluandmeid ka kohtu kaudu, kui see on põhjendatud näiteks tervise kontrollimiseks või enne abielu, et vältida sugulust.

Helen Jõks ütles, et sotsiaalministeerium ise kaldub pigem esimese variandi poolt.

Juba praegu võivad lapsendatud pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole, et saada teada, kas nad on lapsendatud või mitte. Seda, kes on lapsendatute vanemad, saavad nad teada aga ainult siis, kui vanemad on selle teabe avalikustamisega nõus.

2022. aastal oli pöördus sotsiaalkindlustusameti poole 57 inimest, kes said ka kinnituse, et nad on lapsendatud.

"Kuidas nüüd öelda - seinad ju teavad. Kui sa näiteks kasvad üles väikeses kogukonnas, siis ongi tihtipeale nii, et kõik teised teavad, aga see inimene ise ei tea või ta aimab teadvat. Siis ta tulebki meie juurde ja kontrollib seda fakti. Võib-olla on ta aastakümneid maadelnud selle mõttega, et kas ta julgeb, kas ta tahab," ütles sotsiaalkindlustusameti hooldus- ja lapsendajaperede hindamise tiimijuht Irje Tammeleht.

Tammelehe sõnul on huvi tundnud nii 18- kui ka 80-aastased. Ta lisas, et vahel pöörduvad inimesed sotsiaalkindlustusameti poole alles siis, kui inimesed, kes nad lapsendasid, on surnud, kartusest lapsendajatele mitte haiget teha.

"See tegelikult ka näitab, millist inimlikku traagikat, valu ja oma identiteedi ümber hindamist see lapsendamise saladuse kiivas hoidmine on inimestes põhjustanud. Meil on olnud inimesi, kes saavad alles 60-aastasena nuttes teada, et nad on lapsendatud ja peavad nüüd kogu oma senise elu ümber hindama," lausus Tammeleht.

Eelmisel aastal said kõik 57 lapsendatut oma bioloogilistelt vanematelt õiguse oma andmed avaldada. 2021. aastal oli aga 61 taotlejat, kellest kümme sellist nõusolekut ei saanud, sest bioloogilised vanemad keeldusid. Nendele kümnele inimesele võib sotsiaalkindlustusamet praeguse seaduse järgi anda teavet ainult sellises ulatuses ja viisil, mis ei võimalda bioloogilisi vanemaid tuvastada.

Liis Saarna ütles, et see on probleem. "Kujutage ette elada teadmisega, et saate sotsiaalkindlustusametilt üldise info, et teil on ema ja kolm õde, aga isa on surnud. Muud te aga teada ei saagi, sest te ei saa nendelt lihtsalt nõusolekut," ütles ta.

Juba praegu oma päritolu otsivad inimesed targemaks ei saa

Sotsiaal- ja justiitsministeeriumis küpsev eelnõu puudutab ainult neid lapsendamisi, mis tehakse pärast eelnõu jõustumist. See tähendab, et täiskasvanud lapsendatud, kelle bioloogilised vanemad end praegu nende eest varjavad, ei saa ka tulevikus õigust oma vanemate päritolu välja uurida.

Sotsiaalministeeriumi nõunik Helen Jõks ütles, et varem toimunud lapsendamistega seotud seadusandluse muutmine on tundlik teema. Ühel poolt on siin täiskasvanuks saanud lapsendatu õigus saada teada oma põlvnemislugu. Teisel pool on aga bioloogiliste vanemate õigus jääda kättesaamatuks.

"Kui ema andis näiteks haiglas kunagi oma lapse beebina ära, võib-olla talle lubati, et see saladus ei tule kunagi välja," selgitas MTÜ Oma Pere juhatuse esimees Liis Saarna.

Jõks ütles, et see, kas uus seadus võiks puudutada ka juba aset leidnud lapsendamisi, vajab veel täiendavat eritlemist. Erinevalt asendusperede temaatikast tegeleb lapsendamistega justiitsministeerium.

Justiitsministeeriumi avalike suhete nõunik Elisabet Mast ütles, et praegu on alustatud kaardistamist sihtrühmast, mis tegeleb tulevaste lapsendamistega, sest sellest on lihtsam algust teha. Masti sõnul on tegemist on väga tundliku teemaga ja inimeste eraellu sekkumisega, mistõttu on vajalik põhjalik edasine eritelu, mida eelnõu koostamise etapis saabki teha.