Seekord õhutan mässamist ja vastuhakku. Õhutan sellepärast, et üks kirves käib ringi mööda Eestit. Ja "kärpekirves" on selle kirve nimi. Tuleb välja, et mõnigi vald on kehvalt majandanud ning nüüd tuleb kulud kokku tõmmata. Aga kuidas kulusid kokku tõmmatakse, vaat siia ongi koer maetud.

Kärbete teemaga mitu kuud tegelenuna panen tähele üht kurba tõsiasja: tihtipeale on kultuuriasutused esimesed valdades tehtavate kärbete tõttu kannatajad. Just raamatukogude ja rahvamajade uksi kipuvad valla tegelinskid esimesena sulgema. Paraku ilma avaliku aruteluta.

Mõnes kohas tõstab kärpekirve ette jäänud rahvas häält. Kogub allkirju, korraldab piketi, nõuab koosolekul aru. Teisal aga mitte. Seni on elu näidanud, et paikades, kus lärmi tehakse, seal tõmbavad vallamaja usinad kärpekirve keerutajad end tagasi. Ja leiavad ehk teisigi kärpimise võimalusi kui hoogsalt kultuurile vee peale tõmbamine. Seega on vastuhakk end kultuuri kaitsel igati õigustatud.

Senini on kultuurikärbete vastu enam kõva häält teinud raamatukoguhoidjate ühing, mis kuulutas selgesõnaliselt: "Me ei tohiks kärpida inimeste vaimse tervise ega eesti kultuuri arvelt.". Rahvamajade ühingu nii selge sõna pole silma hakanud. Aga on silma hakanud see, et vastuhakk toob edu, vaikimine aga mitte.

Võrumaal Rõuges oli asi nutune. Volikogu soovil sulgemisele minevates raamatukogudes tehti kõva häält, koguti allkirju ja korraldati ka volikogu istungi eel pikett. Ning tulem tuli: kaks raamatukogu, mis pidid hingusele minema, jäävad siiski alles. Esialgset sulgemise soovi muudeti rahva survel. Aga üks rahvamaja, mida keegi piketi ega allkirjadega ei toetanud, läheb kinni.

Virumaal Vinni vallas Pajustis tuli rahvas kokku ja nõudis vallavanemalt salaja suletud klubi uste avamist ja need avatigi. Haljala vallas Vergis aga koguti kohaliku raamatukogu-külakeskuse säilitamiseks hulk allkirju ja tehti ka sotsiaalmeedias kõva lärmi. Ja raamatukogu säilibki.

Mulgi valla otsusega on Lilli külamaja aasta algusest suletud. 4. jaanuaril tuli poolsada külaelanikku rahvakoosolekule ja tegi vallavalitsusele ühisavalduse, et külamaja koos raamatukoguga jääks avatuks. Veel ei tea, mis saab edasi, aga vähemalt püüti midagi teha, kultuurielu päästa.

Samal ajal jääb mulle täiesti mõistetamatuks, et Paide rahvas ei korraldanud linnas teatri kinnipaneku pärast meeleavaldust. Toimus ju jäle poliitikute korraldatud teatrimõrv. Alles kutsusti teater ellu ja siis, kui see hakkas kaela kandma, löödi pea maha. Ja ei ühtegi meeleavaldust, hämmastav tuimus.

Olen kärpekampaania käigus kogenud, et Eestis on palju paikasid, kus keegi ei astugi avalikult kinni pandud rahvamaja ja raamatukogu kaitsele. Keegi ei nõua vallavanemailt ja volikogudelt avalikku selgitust, et mis nii tehti. Miks kultuuri hävitati? Keegi ei koosta märgukirju ega korralda pikette. Ja nii need poolsalaja suletud kohad ajaloo hämusse kaovadki. Ju pole nad olemasolu väärt.

Tagantjärgi tulebki tõdeda, et ju siis pole suletud majadega paikades rahvakultuuri ega raamatuletti enam vajagi. Sest selle puudumist ei märgata, kultuuri hävitamise pärast lärmi ei tehta.

Kui vaatame positiivselt, siis mittevajalikke uksi sulgedes saabki me liiga suur rahvamajade ja raamatukogude võrk ju korrastatud. Aga kui vaatame negatiivselt, siis murelikuks teeb, et inimesed vaatavadki rahumeeli pealt oma kultuuritarbimise võimaluste kitsendamist, kultuuri hävitamist.

Sellisest vaikuvast suhtumisest kultuuri kadumisse ei pruugi kaugel olla rahvana ajukääbikuteks saamine. Kärbseajude omamine, haugi mälu vohamine. Nii võib Eestiski sündida kõik see kole, mille tõttu on me naaberriik ju suisa segi pööranud. Ja siit moraal: äkki tasuks kärpekirvega veheldes kõigepealt küsida, kas me kärbime kulusid või hoopis ajusid?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.