Hiljuti võis lehest lugeda hinnangut, et pärast äsjaseid valimistulemusi saab Reformierakond "lõpuks ometi valitseda nii, et keegi ei šantažeeri neid".

See kõlab nagu suur kergendus, aga jäin seda lugedes mõtlema, kas ikkagi tasub – eriti ajakirjandusel – rõõmustada, kui võimu saab teostama asuda üks partei peaaegu et võimutäiuses. Siiani on rõõmustatud ikka selle üle, et meil on arvamuste paljusus ning et Eesti valimissüsteem välistab ühe partei ainuvõimu.

Viimase hoiatusena on ajaloost näiteks toodud nn Pätsi vaikivat ajastut, mida on nimetatud tsiviliseeritud diktatuuriks. Muide, toona olevat president ajakirjanikele öelnud nõnda: "Mina tsensuuri sisse ei sea, te ise olete oma tsensor".

Rohkem kui ajakirjanike pärast on aga mure meie regionaalpoliitika pärast. Küllap ei jäänud tähelepanelikel vaatlejatel märkamata, et suures osas otsustati valimiste saatus n-ö Suur-Tallinna piirkonnas. Meil aastaid kestnud linnastumise tagajärg on see, et laias laastus pool Eesti rahvast elab Tallinnas ja selle lähiümbruses, ülejäänud poole kodud on mujal Eestis. Juba see väljend "mujal Eestis" loob päris selge erisuse, nagu oleks "Eesti" ja siis mingi "muu Eesti".

Midagi pole parata, kes elab linnas, peabki linnaelu standardiks, mille järele peaksid joonduma ka teised. Sellest vaatenurgast on kõik linnast erinev "muu", liiga teistsugune ja seetõttu tülikas. Eks see ole ju teada, et kellel on haamer, sellele hakkavad kõik asjad naela meenutama. Nii tundub ka, et meie aastaid kestnud haldusreformi ja sellele järgnenud regionaalpoliitika tulemusel on väikestest maakohtadest saanud nael, mida on pealinna haamriga aina jõulisemalt tambitud.

Viimane jõuline löök oli lubadus omavalitsustele saada rahalist toetust, kui nad sulgevad oma väikesed kohalikud koolid. Koolidele on järgnenud väikeste raamatukogude ja kultuurimajade sulgemine. Apteegid ja poed on niikuinii minevikunostalgia. Sealjuures ei näi otsustamine lähtuvat isegi Exceli tabelist, vaid mingist seletamatust sundmõtlemisest. Näitena sobib kohe Metsküla kool Lääneranna vallas, kus on õpilastel suurepärased õpitulemused – võidud olümpiaadidelt –, õpilaste arv on kasvutrendis, pered ja lapsed ise kooliga väga rahul... ning ometi on vallavalitsus otsustanud, et kool tuleb sulgeda.

Arvestades seda, et uue valitsuse moodustavad tõenäoliselt pealinnakesksed parteid, ei saa kuidagi nõustuda Raul Rebase Vikerraadio päevakommentaaris kõlanud hüüatusega, et "valimistulemuste selgudes kadus paljudel ära alateadvuslik hirm Eesti tuleviku pärast". Vastupidi, kardan, et väga paljudel neil, kes muretsevad oma kohaliku väikese kogukonna, oma koolide ja raamatukogude, kohaliku kultuurielu ning kodu pärast, see hirm pigem süvenes.

Tahaksin väga loota, et end progressiivse ning inimkonna parima osa esindajana nägev uus koalitsioon leiab endas piisavalt empaatiat süveneda Eesti ellu ka väljaspool mugavat linnaelu. Muidu võib tekkida olukord, kus paljud ei tunne end enam Eesti riigiga kokku kuuluvat.

Rabav oli kuulda, kui võiduerakonna juhtiv poliitik nimetas mittetallinlasi otsesõnu lollideks. Ent võib-olla ta esindas lihtsalt neid oma valijaid, kes küll pisarsilmi koolikiusamise pärast muretsevad, kuid samal ajal endast erinevate inimeste üle halastamatult ilguvad.

Orvuks võib osutuda mitmel moel. Ühest hiljuti loetud raamatust jäi mind kummitama mõte: "Meid jätab orvuks ka kultuur, mis, põlistades teatud väärtusi, ei tunnista teisi, sundides meid lahti ütlema oma omadustest, mida meis ei taheta näha."

Parandamatu optimistina usun siiski, et pluralism ja mitmekesisus ei ole maailmast kadunud. Monokultuurne loodus jääb kiiresti kiratsema. Nii juhtub igasuguse monokultuursusega, olgu tegemist linnastumise või mõttemaastikega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.