Rivo Noorkõiv: nõrk omavalitsus ja kaldus regionaalareng

Riik on omavalitsused pannud kahvlisse ja neil tuleb leida tasakaal elanike soovide ja selle vahel, palju suudetakse teenuse eest maksta, kirjutab Rivo Noorkõiv.
Kohalikud omavalitsused on uues majandusolukorras. Surve äkilisus tuleb sõjategevusest Ukrainas, toimunud on rekordiline energia ja tootmissisendite hinnatõus, inflatsioon on kõrge ja laenuintressid kasvavad. Omavalitsuste eelarvele on survet kasvatanud ka palgatõusud, näiteks vajadus tõsta lasteaiaõpetajate ja spetsialistide palkasid.
Kui lisame eelnevale muutused elanike arvus ja vanuskoosseisus ning töökohtade kontsentratsiooni, siis saame öelda, et paljud omavalitsused on valikute ees, mis ei ole ainult üksikute piirkondade teema.
Eesti tasakaalustatud arengu seisukohalt muutub üha kriitilisemaks vajadus leppida kokku regionaalpoliitikas: millist rahvastikumustrit me riigis soovime ning millise kvaliteedi ja kättesaadavusega suudame maksumaksja rahaga elanikele teenuseid osutada. Olgu selleks näiteks arstiabi ja sotsiaalteenuste osutamine, haridus- ja kultuuriasutuste võrgu kujundamine või paindliku ja energiasäästliku transpordikorralduse tagamine.
Üha enam on inimeste elukvaliteedi säilitamiseks ja taristu ülalpidamiseks vaja ühendada linna- ja maapiirkonna eelised. Teha otsuseid mitte hetkeolukorra ajel kampaaniana, vaid riigi terviku pikaajalisest arenguvaatest.
Regionaalne tasakaalustamatus
Elanike arv on alates 2017. aastast Eestis kasvanud. Mitte palju, kuid trend on positiivne. Ometigi ei tähenda see, et kasvust saavad osa kõik piirkonnad. Rahvastik ja töökohad koonduvad jätkuvalt ennekõike pealinnaregiooni. Viimase rahvaloenduse andmetel elas Tallinnas 33 protsenti Eesti elanikest ja seal asus 43 protsenti töökohtadest.
Paljudes omavalitsusüksustes on elanike arv vähenenud. Sellega on käinud kaasas ka arvestavate ettevõtete ja töökohtade kokkutõmbumine. Olukord on keerulisem nendes piirkondades, kus on madal rahvastikutihedus ja puuduvad tugevad kohalikud keskused. Ääremaastumine, vaatamata infotehnoloogiliste võimaluste arengule, on reaalsus ja tekitab vaesust, sest keeruline on luua majanduskasvuks töökohti, rakendada innovatsiooni ja tagada sotsiaalset heaolu.
Saame jätkuvalt tõdeda Eesti ruumimustris toimuvat polariseerumist, kus mõnes piirkonnas tuleb pista rinda uute lasteaedade ja koolide ehitamisega ning teistes taristut ja teenuseid targalt kokku tõmmata. Taandumine tähendab aga elanikele harjutu äravõtmist, tekitab neis tunde, et nad on kõrvale jäetud ja neile on ülekohut tehtud. Nii küsivadki paljud inimesed, et miks mina ei saa osa riigi heaolu kasvust.
Kohalike omavalitsuste rollist
Kohati tundub, et Eestis elab Nõukogude aja pärand valdadest kui külanõukogudest, nendest kui riigi käepikendusest. Seda peegeldab hästi kohaliku autonoomia indeks. Kui kohaliku omavalitsuse kogutulude suhe kogu avaliku sektori kuludesse on Euroopa keskmine (ca 24,5 protsenti), ehk nende täita on antud palju ülesandeid, siis vajalikku otsustuspädevust pole sellega kaasnenud.
Õigus ise otsustada maksutulu ja oma eelarve tulude kasutamise üle on Euroopa madalamaid. Omavalitsuste suur sõltuvus riiklikest toetustest eelarve kujunemisel nõrgendab omavalitsuste autonoomiat veelgi*. Omavalitsused on pandud kahvlisse, tuleb leida tasakaal elanike soovide ja selle vahel, palju suudetakse teenuse eest maksta.
Riigipiruka küpsetamisel on kaaperdatud kohalike omavalitsuste tuluautonoomia, pärssides kohaliku võimu õigust iseseisvalt eelarve tulusid ja kulusid kujundada. Kaaluda tuleks tulumaksu vähemalt osalist muutmist kohalikuks maksuks, riiklikult toetuseks eraldatav raha tuleb lahti siduda sihtotstarbest ning anda sellega linnadele ja valdadele suurem võimalus kohalikku elu korraldada.
Tsentraliseerimine versus detsentraliseerimine
Vajadus on täpsustada keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotust koos rahastamisega. Riigi arengudokumentides kirjutatakse detsentraliseerimisest ning linnade ja valdade võimekuse kasvatamisest. Praktikas on kippunud minema vastupidi.
Piirkondlikud erinevused arengutasemes ja omavalitsuste võimekus on tekitanud olukorra, kus keskvalitsus ei usalda omavalitsusi ja tundub mõistlik hakata täitma teatud omavalitsuslikke ülesandeid. Haridusvaldkonnas on näideteks gümnaasiumihariduse osutamine, tasuta lasteaiakoha lubamine ja munitsipaalkoolide ülevõtmine.
Nii mitmedki omavalitsused on tundnud heameelt, et ei pea ise tegelema probleemsete teemadega ja vastutus antakse kergekäeliselt riigile üle. Samal ajal ei saa tsentraliseeritud lähenemine asendada kohalikke teadmisi ja mõistmist. Andes omavalitsuste autonoomia keskvalitsusele nõrgestame me kohalikul tasandil riigi toimimist. Ohukohana tuleb teadvustada, et territoriaalselt ühetaolisel riiklikul sekkumisel teenused pigem kaugenevad elanikest, võimendades piirkondade arengulõhet veelgi.
Piirkonniti on elanike ootused, vajadused ja olud erinevad. Siiski on igati kohane küsida, millistes valdkondades ja asjaoludel on riiklik sekkumine põhjendatud, et tagada teenuse püsimine ja kvaliteet. Näiteks kaua peaks hariduses koolivõrgu optimeerimisega ootama, kuni õppekvaliteet paneb lapsevanemad koolivalikut jalgadega hääletama?
Vaja on poliitilist kokkulepet
Kuigi haldusreformiga muutusid omavalitsusüksused elanike arvult ja suuruselt sarnasemaks, on need jätkuvalt erinevad. Olukord viitab vajadusele alustada arutelu asümmeetria põhimõtte rakendamise üle linnade ja valdade ülesannete täitmise korraldamisel. See tähendab, et kõigil omavalitsustel suurusest olenemata ei oleks kohustust täita kõiki ülesandeid ühetaoliselt. Neid saaks ja tuleks omavahel jagada: teatud omavalitsused täidavad teatud ülesandeid ka teiste omavalitsuste jaoks või antakse ülesanne omavalitsuste koostööorganisatsioonile. Või, kus tõesti hädavajalik, riigile.
Teenuste osutamise tagamisel tuleks lähtuda teeninduspiirkonna põhisest lähenemisest, mis koosneb piirkonna keskusest ja selle loomulikust tagamaast. Teenuse tähtsusest ja kohast inimese igapäevaelus sõltub teenuste kättesaadavuse ja läheduse vajalik tase. Üldpõhimõttena: mida suurem on teenuse tähtsus inimese igapäevaelus, seda suurem on surve taristu lähedusele elanike elu- ja töökohale.
Kuna loomupäraselt kannavad suuremad keskused kõrgemat teenuste osutamise koormust, siis peavad need ülal pidama osaliselt teenustaristut ka ümbritsevate omavalitsuste elanike jaoks, seadusandlus annab aga kõigile täpselt ühesugused ülesanded ja rahastamissüsteemi.
Olulise aspektina tuleb üle vaadata tuluerinevusi siluva tasandusfondi põhimõtted, see peab ajaga kaasas käima ning suurendada tuleb linna või valla ääremaalisusest tingitud osakaalu tasandusfondis. Rahvakeeli, hajaasustuses asuvad omavalitsused saaksid suurema eraldise kui geograafilise asukoha poolest soodsamas asukohas asuvad vallad või linnad. Hajaasustusega kaasneb paratamatult kulukam teenusvõrgustik ja poliitilise kokkulepe koht on, millises ulatuses me oleme valmis seda kinni maksma.
Riik saab toetusmeetmetega omavalitsuste koostööd stimuleerida, soodustades uute teenuse osutamise mudelite kasutuselevõttu ja katseprojekte. Toetada võimekust targalt teenida oma elanikke ja tulla pikaajalises vaates kestlikult toime.
Selle asemel, et teha universaalseid rahakülve ning heitlikke ja killustatud otsuseid ühe omavalitsuse tasandil, võiksid poliitikud arutada läbi avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse miinimumnõuded ning leida uus tasakaal omavalitsuse ülesannete täitmise vastutuses. Selleks vajame ka majanduskalkulatsioone, mis hindavad nõudlust ja seda, mida praeguse maksuraha eest suudame teenustena elanikele pakkuda. Ilma selleta õhutatakse elanikes ressurssidega katmata ootusi, mis lõppkokkuvõttes viivad pettumuseni ja süvendavad tunnet, et ühiskonna rikkusest osa saamisest on ilma jäädud.
Kalkuleeritud ja kaalutletud teadmine väldiks asjatut poriloopimist ja süüdlaste otsimist, mis pikaajalisi lahendusi pakkumata vaid lõhestavad ühiskonda, selmet luua ühtsemat Eestit. Viimast aga vajame jätkusuutlikkuseks me kõik.
Toimetaja: Kaupo Meiel