Peeter Kaasik: boikoteerida olümpiamänge või mitte?

Olümpiamängud ei ole amorfne spordipidu, kuhu kõik on tänavalt lahkesti oodatud hüppama, heitma, jooksma ja väntama ning kõik saavad diplomi ja sooja käepigistuse. Paraku on olümpialiikumine poliitikaga vägagi seotud, kirjutab Peeter Kaasik.
"Praegu on meil olümpiani veel üle aasta minna, ärme sportlaste keskendumist ja motivatsiooni erinevate loosungitega mõjuta. Siin on veskitel palju jahvatada, poliitikutel palju toimetada. Praegu mina küll ei tahaks sportlastele sellist sõnumit saata, et teie viimaste aastate ettevalmistus jääb realiseerimata." Need kuldsed sõnad ütles meie olümpiasangar Gerd Kanter tänavu jaanuari lõpus.
Olümpiani on aega poolteist aastat, kuid näib, et teema on juba vägagi päevakohane. Ja valimiste tuules on boikotijutt kindlasti kapital, mis tuleb võimalust mööda häälteks teha. Ja kui täpne olla, siis võrreldes paljude muude valimislubadustega, see ongi mõistetav loosung ja mis siinkohal peamine – täiesti teostatav.
Kanter juhib kaude tähelepanu sellele, et oodata sportlastelt avaldusi pole hetkel otstarbekas, sest segab lihtsalt treeningprotsessi, samal ajal kui boikott või vastupidi on poliitiline otsus. Esinedes praegu kõlavate avaldustega, võib tekkida olukord, kus pead hiljem oma sõnu sööma.
Nagu Kantergi viitas, aega on veel piisavalt. Ukraina sõja käik on ette ennustamatu ja kui tublisti utreerides, siis õhku visatud idamaise retoorika kohaselt võib Pariisi asemel olümpia ajaks olla üks suur pommiauk. See on küll ülimalt ebatõenäoline, kuid vähemalt sama ebatõenäoline on seegi, et Venemaast (ja Valgevenest) on olümpia ajaks saanud "normaalsed riigid".
Kuid tulles ROK-i jututubade juurde, mida võimendavad ka riikide (nt USA) avaldused, et Venemaa ja Valgevene sportlasi ei peaks Vladimir Putini (ja Aljaksandr Lukašenka) pärast karistama ja nad peaksid saama võistelda "neutraalsete" sportlastena. Väide, et see on just nimelt "Putini sõda", jäägu väitja südametunnistusele. Ta kas pole asja olemusest aru saanud või ei tahagi saada või on mingid muud kaalutlused.
Kuid ka "neutraalsena" esindad lõpuks oma riiki ja kõik saavad aru, keda sa esindad. Ei saa ju ka paariariigi esindaja ÜRO peaassambleel esineda neutraalsena või sõltumatu vaatlejana. Sõltumata kõlavatest deklaratsioonidest istub Venemaa jätkuvalt julgeolekunõukogus, muutes kogu maailmaorganisatsiooni ja selle üllad eesmärgid iseenese karikatuuriks. Lühidalt, "neutraalsus" pole mingi lahendus, piltlikult: valitsuse määrusega karu nimetamine mesikäpaks ei muuda veel kiskja loomust.
Eks Venemaa sportlased ole riikliku dopinguprogrammi tõttu "neutraalsena" võistelnud juba pikemat aega. Kuidas tunneb "neutraalne" sportlane end ise, seda mina ei tea. Nähes vardasse tõusmas olümpialippu, siis ilmselt võib nii mõnelgi sportlasel olla üsna pooletoobine tunne, tunne, et oled valemängija kahtlusega armu poolest võistlema lastud. Kuid kui ta süüdistab selles piinlikuvõitu olukorras kiuslikku "kollektiivset läänt", siis pole ta mitte midagi ka aru saanud. Kui ta ei saa aru dopinguprobleemist, siis agressioon jääb juba lootusetult abstraktseks (näiteks ennast ta ju agressoriks ei pea, aga takka kiitmist see ka ei välista, kuid vastuolu ka ei näe).
Sümboolselt näib olevat "poliitikavälise spordi" eestkõnelejaks saanud sakslasest ROK-i president Thomas Bach, kelle jutt meenutab kohati Kremli retoorikat. Eks tal endal võib-olla ka okas hinges, et Moskva olümpial boikoti tõttu käimata jäi. Andku sportlaste valdav enamus mulle andeks, aga lugedes Bachi ebamääraseid sõnumeid, siis mõttes kangastub silme ette väga pahatahtlik klišee sportlasest, kes oli parasjagu trennis kui Jumal mõistust jagas. Täpsemalt sportlane, kes on võimeline võistlema ükskõik kellega, ükskõik mille nimel ja ükskõik mis vahenditega, mässides selle samal ajal kõik silmakirjalikku udutamisse.
Ühelt poolt ongi mõistetav – olümpia on nagu palgapäev ja eks ka Bachi enda medal võis jääda boikoti taha. Kellele ikka meeldiks, kui enne palgapäeva teatatakse, et palka seekord ei saa ja üldse lükatakse see "halva ilma" tõttu määramatusse tulevikku. Pakuks, et keegi poleks väga rõõmus, kuid asjal on ka teine pool, kui palgapäeval üritatakse maksta ümbrikupalka, või veel hullem, töötasu pakutakse valerahas, näiteks klaashelmestes või konnakarpides.
Kui olümpia oleks amorfne spordipidu, kuhu kõik tänavalt on lahkesti oodatud hüppama, heitma, jooksma ja väntama ning kõik saavad diplomi ja sooja käepigistuse, siis milles asi, saagu nii. Pierre de Coubertin'gi ehk piltlikult ei peaks end jälle hauas ringi keerama, nähes, kuhu tema olümpiaideaalid seekord on jõudnud.
Paraku on sport (olümpialiikumine veel eriti) poliitikaga vägagi seotud. Viied kaasaegsed olümpiamängud on sõja tõttu sootuks ära jäänud ja sõjasüüdlaseks tembeldatud riikide osalejaid olümpiast kõrvale jäänud. Kahed olümpiamängud on langenud "külma sõja" tingimustes boikoti alla jne.
Võib ju väita, et sõdu on olümpia ajal varemgi toimunud, mõni lausa alanud sel ajal (nt Gruusia sõda 2008. aastal), aga tõmbaks siiski mõttelise piiri sõja ning vallutussõja (ja anneksiooni) vahele. Viimane on juba punase joone ületamine. Praegu toimuva taustal oli 1980. aastate boikotid põhjustanud Afganistani sõda ikka kraadi võrra "lahjem", sest Afganistani ei liidetud Nõukogude Liiduga, vaid upitati lihtsalt jõupositsioonilt oma marionett pukki.
Seda enam tekitab küsimusi, kuhu siis edasi, et võiks teema lõpuks lukku panna ja agressori vähemalt rahvusvaheliselt spordiareenilt kõrvale tõrjuda. Kui agressioon ja anneksioon ei näi olevat enam piisavad argumendid, mis see siis veel olla võiks?
Mõneti sümboolne, et 2008. aasta Gruusia sõda algas olümpia ajal ja 2022. aasta Ukraina ründamine algas vahetult peale olümpiat, kusjuures mõlemad mängud toimusid Hiinas. Kas see oli juhus, ei tea. Teine kord suudeti vähemalt mängude lõpp ära oodata, et mitte ära rikkuda totalitaarse Hiina rahvavabariigi propagandapidustusi.
Olümpia on "pehmete väärtuste" levitamiseks suurepärane võimalus. Meenutagem näiteks 1936. aasta Berliini mänge. Kuid ka 1980. aasta olümpia oli omakorda "rahvaste sõpruse festival". Ka Sotši taliolümpia oli oma olemuselt pokazuhha vene soustis. Kusjuures mitte ainult korruptiivsete subtroopiliste suusaradadega, vaid koos riikliku dopinguprogrammiga. Meenutagem näiteks ka Saksa DV kurikluulsaid dopinguprogramme, mis oli samuti poliitika, ja mingist olümpia kuldreeglist ehk ausast mängust pole siin mõtet rääkida, kui juba teadliku pettuse peale välja mindi.
Üldse võib spordi ja poliitika otsestest seostes kirjutada väga paksu raamatu ja ikka tabada vaid pinnavirvendust.
Vaataks asja hoopis rohujuuretasandil, kuhu ROK näib sportlasi asetavat, väites, et poliitika ja sport polevat sellisel kujul segatud.
Kujutagem ette poksiringi, kus kaamerate surisedes, rahva rõõmuks ja olümpiaideaalide valguses klohmivad üksteist reaalselt sõdivate riikide sportlased. Keeraks asja natukene veel rohkem üle võlli. Mõnigi suurem delegatsioon saabub olümpiale tõelise arsenaliga: püssid, püstolid, jahipüssid, vibud, odad, mõõgad (kuid parema puudusel leiaks rakendust ka kettad, aerud, naelikud jm spordiinventar).
On küll väga väike tõenäosus, et olümpiakülas tänavalahing puhkeb, kuid et selline situatsioon on sõgedas fantaasias sõdivate riikide puhul teoreetiliselt võimalik, näitab see eelkõige ROK-i ebaausat mängu, mis üldse kaalub sportlaste sellisesse rolli panemist.
Kõige silmakirjalikum on kusjuures eeldus, et Ukraina sportlased peavad halva mängu juures head nägu tegema, samal ajal kui huupi teele saadetud pommirahe all saavad surma nende kaasmaalased, lähedased ja treeningkaaslased. Ja olümpialiikumise rinnaesisele jääb ikka väga suur plekk, kui ukrainlased peaksid olümpiat ROK-i ebaausate võtete tõttu boikoteerima.
Nüüd siis lõpetuseks küsimus: mida teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved, täpsemalt, et südametunnistus jääks puhtaks ja sportlased saaksid oma treeningute vilju olümpial maitsta?
Kui agressorriikide sportlased tõepoolest peaksid saama loa mingil kujul olümpial osaleda, siis laskuks natukene olümpiaideaalide udust allapoole. Udutada võib ehk Lissabonis, kus agressiivne naaber sind üle päeva maamunalt ära pühkida ei ähvarda. Kuid Eesti, mis on "denatsifitseerimise" järjekorras auhinnaliselt kõrgel kohal, ei peaks selle küsimusega üldse väga pead vaevama – Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemine olümpial pole vastuvõetav.
Kuna on veel aega, siis hetkel on EOK avaldused täiesti piisavad, et boikotti ei välistata, kuid jäägu see siiski esialgu üheks võimaluseks. Seniks üritaks diplomaatiliste ja poliitiliste vahenditega sõna sekka öelda.
Jäägem siiski ka realistideks, boikotil on mõte alles siis, kui see tõmbab tähelepanu ja mõjutab võimalikke otsuseid. ROK-i "bütsantslikke" otsuseid ei mõjuta kuigivõrd see, kas Eesti olümpiat boikoteerib või mitte, aga kui Eesti selja taga on juba paarkümmend riiki, küll siis loodetavasti hakatakse ka ROK-i peakorteris mõtlema, kas mäng ikka väärib küünlaid ning kas on mõtet nui neljaks agressorriigi sportlasi õõnsa retoorika saatel olümpiale pressida.
Oletame, et poliitiliste ja kommertslike huvide, korruptsiooni, silmakirjalikkuse, eluvõõra idealismi jms tõttu ROK siiski lubab agressorriikide sportlased olümpiale. Kolme-neljakesi boikoteerides pole asjal ka suuremat mõju ning sisepoliitilist tänitamist seevastu jätkub kauemaks ajaks.
Ärgem olgem ka ise silmakirjalikud, vaid välistaks (mõttes) küll alustuseks agressorriikide sportlaste olümpiale lubamisel oma lipu alla võistlemise, kuid mitte sportlaste võistlemise ning jätaks soovijatele võimaluse võistelda "neutraalsena". Kuid võistelda rõhutatult mitte ROK-i lipu all, mille vastu oleks see protest samuti omal moel suunatud.
Ma pole küll (spordi)jurist ega oma ettekujutust, kas see on ka võimalik, kuid kui agressorriigi sportlased võivad võistelda ROK-i viigilehe varjus, miks siis Eesti ei võiks võistelda näiteks Rahvusvahelise Punase Risti või Amnesty Internationali lipu all? Ja kui see tõesti ei sobi, siis Euroopa Liidu lipu vastu ei tohiks küll mingeid juriidilisi argumente olla? Ei tea, äkki oleks elava etteheitena kohapeal asjale isegi suurem mõju, kui lihtsalt boikoteerida?
Kusjuures 50+ põlvkonna eestlastele võib see pilt isegi silme ette tulla Moskva olümpia päevilt. Lisaks üle 60 riigile, mis mingil kujul mänge boikoteerisid (üldsegi mitte ei andnud tooni demokraatlikud riigid), võistlesid 16 riiki olümpialipu all. Kuid omaette küsimus oli purjeregatt Tallinnas, kus osad olümpial osalenud riigid teatasid, et kuna osalemine võib tähendada anneksiooni tunnustamist, siis nemad Tallinnas purjetama ei hakka ja teised võistlesidki neutraalse lipu all. Midagi see ehk otseselt ei muutnud, kuid ikkagi oli see sümboolne akt, kus lihtsate vahenditega sai näidata vähemalt oma suhtumist.
Toimetaja: Kaupo Meiel