Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) põhiseadust ehk olümpiahartat lugedes tekib pidulik tunne ja ajaloo tolmu alt hüppab meelde olümpialiikumise asutaja Pierre de Coubertini surematu hüüatus "Oo, sport, sa oled rahu!", mida ka Eesti ajakirjanduses iga kord mängude lähenedes kurva irooniaga meelde tuletatakse.

Enam kui sajandi jooksul on mängude ajal kuskil maailmas alati suuremat või väiksemat sorti sõdu peetud ja mõnikord on mõni sõdiv pool erilise üllameelsuse märgina mängude ajaks tapatalgutes väikese pausi teinud või agressiooni algust koguni edasi lükanud.

Seega, ei eales mingit rahu, mistõttu ROK-i ajalugu on ühtlasi katkematu silmakirjalikkuse ajalugu. Ajuti tundub, nagu ROK-i peakorter asuks kuskil kaugel kosmoses, mitte planeedil Maa. Lausanne'is olümpiamajja sisenedes näivad maailma tähtsaimad spordiametnikud omandavat ainulaadse valikulise nägemise ja kuulmise.

Sõjakära täitevkomiteesse ei kosta ning seetõttu paistavad Venemaa ja Valgevene sportlased inglitena, mis sest, et neis riikides üpris suur osa spordist on sõjaväestatud ning atleedid on ühtlasi ohvitserid, kes saavad riigi auks sooritatud kangelastegude eest õlakutele uusi tärne.

Kas terroristiks või agressoriks kuulutatud riikide sportlased Pariisi olümpiamängudele pääsevad või mitte, ei ole veel otsustatud. ROK-i visioon on "ehitada spordi abil paremat maailma".

Lihtne loogika ütleb, et ühe vallutussõda pidava ehk mitte mingil moel rahu edendava riigi kodanikud ei saa samuti rahu edendada, kui hästi ka ei higistaks. Vastupidi, paljud neist on kas pestud aju tõttu või häda sunnil teinud avalikult sõda pooldavaid avaldusi.

Järelikult ei ole küsimustki, et mängudele neil asja ei tohi olla. Kuid ometi on, sest olümpiahartas leidub ka põhimõte, et mitte kedagi ei tohi mingil moel diskrimineerida. Ju siis ka mitte neid, kel käed verised või kelle saavutusi areenil (sõltumata nende salaveendumustest) sõdiv türann igal juhul ära kasutab iseendale ja oma kuritegelikule riigile au ja kuulsuse saamiseks.

Eestis ja meie lähiümbruses, võib isegi öelda, et terves Euroopas on asi selge. Agressoritele seatud piiranguid kaotada ei tohi, räägivad Euroopa riikide spordiministrid ühest suust. Väike häda on aga selles, et riikidel ja valitsustel ei ole ROK-ile otsest mõju, sest see on asutatud valitsusvälise organisatsioonina, mille liikmed ei esinda oma riike, vaid võivad soleerida, nagu süda lustib.

Laias laastus on riikide ees valik, kas mõjutada kaudsete abinõudega ROK-i siiski Venemaad ja Valgevenet – aga miks siis juba ka mitte teisi režiime, mis oma elanike või naabrite kallal inimsusevastaseid kuritegusid sooritavad – mängudele mitte lubama või siis lähenevaid mänge boikoteerida.

Viimane variant on kahtlemata kehvem kui esimene, sest kuigi profisport on meelelahutusäri osa ega peaks riigivõimu rohkem erutama kui turism, toitlustus või metsamajandus, saaksid boikoti puhul ikkagi kannatada süütud inimesed: läheks tühja nende aastatepikkune pingutus ning luhtuksid lootused.

ROK-i juhi Thomas Bachi ja tema mõttekaaslaste mõjutamiseks ei piisa riikide poliitilistest avaldustest, veel vähem kannab vilja atleetide ajakirjanduses ühekaupa pinnimine. On siiski teid ja viise.

Juhuse tõttu toimuvad mängud sel korral Pariisis, see tähendab, Euroopa Liidu kontrolli all. Olümpiakomitee võib arvata, mida tahab, aga sellel ei ole viisade väljaandmise õigust. Kui Euroopa Liit näiteks otsustab valikulise viisakeelu asemel rakendada Venemaa ja Valgevene suhtes totaalse viisakeelu, siis ei saa nende maade sportlased kuidagi seaduslikult mängudele jõuda.

Neilt, kellel profikarjääri tõttu Euroopas viibimise luba juba on, on aga võimalik see näiteks mängude ajaks ära võtta. Võib muidugi juhtuda, et EL-i riikide üksmeelt ses asjas ei suudeta saavutada ning kuskil Budapestis tekib ikkagi auk, mille kaudu Schengeni ruumi pääseda. Aga sealt on Pariisi ikka veel pikk maa ning Venemaa sportlaste vintsutamiseks saavad ajutist piirikontrolli rakendada kõik teele jäävad riigid.

Lõpuks mõjuvad kõige tõhusamalt ikka majanduslikud abinõud, mitte poliitilised käsud-keelud – raha räägib. Põgus pilk ROK-i eelarvele annab lihtsa ja selge vastuse, kes ja mille abil saab härra Bachi ja tema kambajõmmid koostööle kallutada. ROK-i aastatulu 7,6 miljardit dollarit on n-ö eraraha, mitte riikide sissemaksed.

Kõige suurema tüki tulu (61 protsenti) annab ülekande- ja leviõiguste müük ning 30 protsenti TOP-programm ehk turundusõiguste müük. Seega laekub peaaegu kogu tulu ettevõtetelt, mille juurest ulatub ahel loomulikult sadade miljonite lõppkasutajateni. Nii on valitsuste kõrval sanktsioonid kõigi kodanike asi.

Teleõiguste müügi detailid ei olegi tähtsad, aga Eesti näitel saame kodanikena valimistel anda poliitikutele ja erakondadele ülesande keelata rahvusringhäälingu nõukogu liikmetena ERR-il olümpiamängude kajastamiseks õiguste ostmine juhul, kui Venemaa mängudele lubatakse.

Erakanalitesse, kus on viimastel aastatel samuti mängude näitamise vastu huvi tuntud, poliitikud küll otsustama ei pääse, aga neid ettevõtteid saab iga otsesuhtes ja maksev lõpptarbija ise mõjutada, andes teada, et lõpetab näiteks Postimehe grupi väljaannete tellimise, kui seal kantakse üle venelastega peetavaid mänge.

Euroopa meediakompaniid on kõik allhankijad, mistõttu oma panuse peaks andma ka meretaguse USA valitsus. Mõne julgeolekunõuniku visiit Eurospordi kanaleid ja sedakaudu olümpiamängude Euroopas näitamise põhiõigusi omava Warner Bros Discovery New Yorgi peakontorisse ja väike, kuid tungiv vihje bossidele ning ei lähe kaua, kui härra Bachinigi jõuab sõnum, et kui ta meelt ei paranda, jääb ilma kolmandikust oma eelarvest.

See lähenemisviis ei ole utoopiline, nagu eelmine sõja-aasta on kinnitanud. Esmakordselt maailma ajaloos oli nn kodanikusanktsioonidel mõju. Avalik omaalgatuslik ja massiline põlgus ettevõtete vastu, kes Venemaal äri lõpetada ei tahtnud, sundis õige kiiresti sadu ja sadu vaba maailma ettevõtteid oma poe agressori maal kinni panema.

Kõigile, kes on jaksanud Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõttekuses ja tõhususes siiani kahelda, andis Venemaa rahandusministeerium nüüd selge vastuse, kui teatas, et Venemaa riigieelarvesse jäi jaanuaris laekumata tervelt kolmandik sinna loodetud tulust ehk kogusummas täpselt sama raha, mis oli ette nähtud sõjapidamiseks.

Erinevalt sõdivast Venemaast, mis asus defitsiidi katteks oma kullavaru müüma, peab ROK kogu oma kulla mängudel tasuta laiali jagama, mistõttu meediaettevõtete abil tekitatava defitsiidi suhtes ollakse seal palju tundlikumad kui kremli hullumajas.

Kokkuvõtteks. Kui laual on valik, kas meie sisse ja Venemaa välja või vastupidi, siis õigupoolest valikut ei olegi ning mängude boikoteerimisest ei ole mõtet rääkida enne, kui teine, tõhusam tee on läbi käidud. Kuna kogu sõja vältel on Eesti olnud uhke eestvedaja, peaks samas stiilis jätkama, oma otsused kiiresti ära tegema ja teised kaasa tõmbama.

Pealegi, olümpiamängude meedias näitamata jätmisest oleks ühiskonnale kasu, sõltumata Venemaa olemasolust ja kuritegudest. Eesti olümpiakomitee põhikirja järgi taotleb EOK "spordiliikumise tasakaalustatud arengut Eestis: elanikkonna tervise, liikumisharrastuse, võistlus- ja saavutusspordi edendamist, spordiorganisatsioonide ja nende liikmete järjepidevat täiustumist".

Postimehe teisipäevase lõunasöögi ettekandes ütles kindralmajor Palm: "Eelmise aasta juulikuus kutsututest ei sooritanud niinimetatud NATO testi (ehk 3,2 km jooks, käte­kõverdused, istuli tõus) rahuldavale tasemele üle 80 protsendi kutsealustest". Mis muu see on kui kohaliku olümpiakomitee totaalne läbikukkumine ja raha tuuldelaskmine?