Alustada võiks sellest, et näeme majandust puudutavates valimisprogrammides inimestes positiivseid tundeid tekitavaid termineid nagu "ehitame parima elukeskkonna"; "kasvatame inimeste jõukust ja heaolu", "võtame kasutusele õnnelikkuse indeksi" jne.

Hea on valimisprogrammidest lugeda, et majanduskasv ja traditsiooniline sisemajanduse kogutoodang ei näikse enam olevat inimeste heaolu mõõdikuna sobiv. Huvitav tähelepanek on seegi, et inimeste heaolu on oluline nii parem- kui ka vasakpoolsetel või – teist skaalat kasutades – liberaalsetel ja konservatiivsematel erakondadel.

Näiteks kinnitab Keskerakond et "majanduskasv ei tohi olla eesmärk omaette, tulu sellest peab jõudma iga Eestimaa pereni". Sellele sekundeerib Reformierakond, et "eesmärk on ehitada Eestist parima elukeskkonnaga maa". Kiirust lisab Eesti 200, mis kinnitab, et "meie eesmärk on Eesti inimeste jõukust ja heaolu kasvatada nii kiiresti kui võimalik".

Parempoolsed ei ole nii konkreetsed, aga seovad omavahel jõukuse ja vabaduse ning väidavad, et pikaajaliselt suudavad jõukust kasvatada ja säilitada need riigid, kus on tagatud isikuvabadused ja mis aktsepteerivad igaühe õigust olla erinev. Isamaal ei defineeri inimeste heaolu või õnnelikuks olemist eesmärgina, vaid kinnitavad, et kogu majanduspoliitiliseks nurgakiviks on vaba turumajandus. Sotsid arvavad, et terve ja motiveeritud inimene on Eesti majandusedu ja ühiskondliku heaolu vedur, aga selleks peaks muuhulgas looma astmelise tulumaksu ja tõstma dividendide maksumäära.

EKRE-l on heaolu osas huvitav lähenemine. Nende majandus- ja põllumajanduspoliitika eesmärk on tõsta läbi sihipärase tegevuse Eesti inimeste heaolu ja elatustaset. Aga miks ainult põllumajanduspoliitika? Eesti majanduse struktuuris on viimase 20 aastaga toimunud olulised nihked, kus teenusmajanduse – sh IT, telekommunikatsiooni, logistika, finantsteenuste – sektorite osakaal ning ekspordivõime on suurenenud enam kui kerge- ja rasketööstusel ning põllumajandusel.

Tavatööstuse mudelid on viimaste dekaadidega samuti muutumas. Kas Milrem või Baltic Workboats on oma tarkvara- ja muude inseneridega tootmis- või hoopis insenerifirmad? Või kasvab inimeste heaolu enam siis, kui toetame ainult põllumajandust, jättes muu kõrvale?

Positiivseks võib hinnata seda, et erakonnad on võtnud vaevaks rääkida inimeste heaolu kasvust. Aga tundub, et segadust valmistab see, kuidas heaolu mõõta. Erakonnad pakuvad inimeste heaolu saavutamiseks erinevaid meetodeid, ühes äärmuses laseme turumajandusel asjad paika loksutada, küll tugevamad ja nutikamad hoolitsevad siis ka teiste eest; ja teises äärmuses jaotab riik maksumäärasid tõstes rikkust ümber neile, kes muidu hätta jäävad.

Kas kapitalil ikkagi on rahvus? Reformierakond kinnitab, et rahvuslik kapital tõmbab ligi rahvusvahelist kapitali. Nemad soovivad võimendada erakapitali kaasamist uutesse rohetehnoloogiatesse läbi riikliku riskikapitali pakkumise. Ehk siis uus ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus (EIS) saab oluliselt suurema mandaadi ettevõtete investeeringute rahastamisel.

Reformierakonnale sekundeerib kohe ka Eesti 200, mis lubab luua riikliku investeerimisfondi, et investeerida Eesti majanduse jaoks olulistesse suurprojektidesse, mida ilma riigi osaluseta on keeruline ellu viia. Lisaks arvab erakond, et Eesti riik peab seisma selle eest, et Eesti kapitalil põhinevatel ettevõtetel on võimalikult palju motivatsiooni oma peakortereid Eestis hoida.

Sama arvavad ka parempoolsed: iduettevõttest suurfirmaks kasvavate ettevõtete peakontorite Eestis hoidmine peab olema riiklik prioriteet, samuti nagu avatus välisinvesteeringutele ning ettevõtete peakontorite või arenduskeskuste Eestisse meelitamine.

Isamaa ei rutta ettevõtteid sildistama rahvuslikeks või mitterahvuslikeks, aga lubab kaitsta Euroopas Eesti ettevõtete huve. Isamaal on lausa eraldi sektsiooni oma valimisprogrammis pühendanud kapitaliturgude arengule, mille eesmärgiks on hea kapitali kättesaadavus ja võimalikult madalad laenuintressid nii ettevõtetele kui ka kodumajapidamistele.

Oleks eeldanud, et ka EKRE-l on eraldi peatükk Eesti rahvusliku kapitali arendamisest ja hea plaan Eesti ettevõtete toetamiseks või regulatiivsete piirangute vähendamiseks. Kahjuks ma seda ei leidnud. EKRE lubab küll luua soodsa majanduskeskkonna kodumaise ettevõtluse, panganduse, kaubanduse ja põllumajanduse arenguks. Kuid teise käega soovib luua eraldiseisva Eesti Panga Kommertspanga, kus kõikide riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja pensionifondide rahalised vahendid hoiustada.

Mida siis täpselt tahetakse, kas soodsat majanduskeskkonda või äärmiselt regulatiivset pangandust ja kapitaliturgu? Lisaks soovib EKRE rakendada täiendavaid piiranguid, tugevdades Eesti Panga, finantsinspektsiooni ja teiste asjaomaste instantside kontrolli krediidi-, finantseerimis- ja kindlustusasutuste ning börsi üle.

Ka sotsid saavad aru, et on vaja toetada Eestis alustanud ja kasvanud ettevõtteid rahvusvahelistele turgudele jõudmisel. Sotsid lähevad lausa niikaugele, et lubavad luua Eestile keskkonnatehnoloogia arendamisest uue eduloo. Ning seavad sihiks maailma parima iduettevõtluse keskkonna loomise, pannes rõhku ka regionaalsele aspektile, et uuest majandusest peavad võitma kõik Eesti piirkonnad.

Kokkuvõttes, kõik erakonnad (välja arvatud EKRE) tõstavad esile Eesti ettevõtluskeskkonna edasiarendamise olulisuse ning kapitali kättesaadavuse kohalikele ettevõtetele. Kapitalile on tekkinud rahvus ning seda eriti Ukrainas toimuva sõja valguses.

Kõige segasema majandusprogrammi sõnastas minu arvates EKRE, mis soovib ühelt poolt tervet ja tugevat majandust, aga samal ajal panna ka finantseerimisasutusele ja börsile suuremaid piiranguid ning koondada avalikku sektori raha Eesti Panga alla loodavasse kommertspanka. Regulaator ja äritegevus kõik ühe mütsi alla!

Kiitust väärib Isamaa, kes pühendas lausa eraldi peatüki finantsturgude arendamisele, mis tagaks kohalikele ettevõtetele parema ligipääsu kapitalile ning tõstaks seeläbi nende konkurentsivõimet ka rahvusvahelistel turgudel. Nende poolt väga detailne, samas sisukas loetelu meetmetest, mida tuleks rakendada.

Ning lõpetuseks tõstan esile erakonna Eesti 200, kellel oli olemas ka pikk plaan. Või isegi ülipikk plaan, sest räägiti järgmise sajandivahetuse Eestist, milleni on jäänud "ainult" 77 aastat või ligi 20 valmistsüklit.

Meeldis, et Eesti 200 toob meid reaalsusesse. Nende arvates astuks Eesti 22. sajandisse umbes miljoni elanikuga. Kui see on nii, siis ootaks, kuidas ka teised erakonnad sellesse suhtuvad ja ning milliseid eeldusi nad oma pikale majanduspoliitikale seavad? Kuidas näevad välja sotsiaalvaldkond ja hoolekanne, kui meid on Eestimaale elama jäänud järgi ainult üks miljon või veelgi vähem? Kus on meil hea elada, kas linnades või maakohtades?

Kas miljoni elanikuga Eestisse mahuvad rahvusvaheliste tehnoloogia ettevõtete peakorterid? Kui edukalt toimib sellisel juhul kohalik kapitaliturg? Kas Eestis elavad inimesed on õnnelikud? Neile ja paljudele teistelegi küsimustele tasub mõelda.