Oma praeguses tegutsemispaigas on koprad tõsist tööd teinud. Palju puid on just nemad langetanud, aga oma töö on teinud ka tormituuled.

Kobras on üldiselt õhtuse või öise eluviisiga ja teda pildile saada pole just lihtne. Aga 2019. aastal, kui kobras oli aasta loom, tegi Remek Meel temast filmi.

Linnas võib kobras oma puudelangetamisega päris tüütu olla ja nii peetaksegi aru, kuidas temast lahti saada.

"Eestis on neid asulaid mitmeid, kus koprad asula servas või lausa selle sees elavad. Küll nad ei tungi muidugi päris inimese maale ja ei hakka päris pargis puid närima. Kui seda nendel takistada, siis koprad võiksidki inimese juures elada. Kui suuremad puud võrkudega kinni katta ja tal mitte lasta neid lammutada ja see võsa, millest ta põhiliselt toitub, seal ühel hetkel otsa saab, siis, kui kopral enam süüa pole, laseb ta sealt jalga," rääkis keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko.

Tema sõnul võtab see küll kauem aega, aga on kõige parem lahendus.

Osa sealsamas kobraste langetatud puude lähedal jalutanud pärnakaid on kopraid ise ka näinud, aga mitte linnas.

"Ta on suhteliselt ohtlik – ta kaevab oma urud ja ma olen korra kukkunud kopra urgu ühte jalga pidi. Aga kui kukud kahe jalaga... see on mitu meetrit sügav ja vesi on põhjas," rääkis Olev.

"Ma olen neid näinud maakodus ja mõned on pikemad kui pool meetrit, tumedama nahaga, erksad silmad on peas. Ja nad on väga kiirete liigutustega. Mul maal järve ääres on suured kased, need ta on kõik läbi närinud ja kõik kased on maha langenud juba," rääkis Õilme.

"Mina ei ole ühtegi kobrast näinud. Elan Pärnus oma elu, aga kopraid ma ei ole näinud. Ainult vaatan neid puid, mis on maha langenud ja see on kogu lugu," sõnas Hedvig.