"Tänavakunst aitab vähendada sodimist: peagi valmib kuus uut seinamaalingut," teatas Tallinna linnavalitsus juuli alguses ning tegi avalikuks, et suve jooksul valmib viie kunstniku käe all kuus seinamaalingut. 

Tänavakunstnik või -rühmitus nimega "PASR" otsustas aga linna poolt heaks kiidetud taiesed üle joonistada. Väidetavalt oli põhjus selles, et üks sein, mille PASR oli varem täis joonistanud, maaliti üle.

Viimastel kuudel on kiri "PASR" tekkinud mitme linna poolt heaks kiidetud seinamaalingu peale. 

"You will lose this war!" ehk "Te kaotate selle sõja!" kirjutas PASR Poska tänaval üle joonistatud teose peale.

Weizenbergi tänava müürile, kuhu linn lasi maalida luigejärve, on kirjutatud, et seinamaalingute abil grafitiga võitlemine on väga halb mõte.

Poska tänaval lasi linn seinamaalingu peale kirjutatud teksti värviga üle katta.

Nüüd meenutab olukord juba nõiaringi – linn laseb seinamaalingu teha, kuid öösel joonistatakse see üle. Linn värvib seejärel joonistuse üle või laseb uue seinamaalingu teha. Ja vaevalt, et kaua läheb, enne kui sinna taas midagi kritseldatakse.

Põhja-Tallinna linnaosavanema Manuela Pihlapi (KE) sõnul on sodimine probleem, mis on aasta-aastalt kasvanud.

"Just selleks, et linnapilti natukene kenamaks muuta, olemegi kutsunud tänavakunstnikke üles, et nad tuleksid ja teeksid seda avalikult. Me toetame neid ja anname neile ka vahendeid, aga me soovime näha mitte kritseldusi, vaid ilusamaid seinamaalinguid," sõnas Pihlap.

Linnaosavalitsus tegi järgmisel päeval pärast Põhja-Tallinnas seinamaalingu ülejoonistamist politseile avalduse.

"Me loodame, et politsei jõuab jälile. Hetkel plaanime me selle seina sodist puhtaks teha ja uuesti valgeks värvida ning kaalume sinna samale seinale ka uut kunstiteost," ütles Pihlap.

Linnaosavanem rääkis, et on suhelnud ka tänavakunstnikega, kes on väljendanud imestust, et seinamaaling on üle joonistatud.

"Nii palju kui mina aru saan, on selles maailmas reegel, et teise kunstniku tööd üle ei joonistata. Kui sa seda siiski teed, pead seina kas täielikult katma või tegema parema töö. Antud juhul ta ei täitnud kumbagi reeglit," ütles Pihlap.

Pihlapi sõnul ei ole linnaosa ega kinnistuomanikud läinud tänavakunstnikega vastuollu.

"Igal inimesel ja igal ettevõttel on õigus oma vara kaitsta. See, et mõnda seina on aastaid omavoliliselt soditud, ei tähenda, et see tegevus oleks kuidagimoodi õigustatud või et kinnistuomanik ei tohi oma seinale ise kunsti luua. Kinnistuomanikul on vaba voli seal tegutseda ning liiatigi ei ole tänavakunsti edendamine kindlasti võõra vara rikkumine," ütles Pihlap.

Pihlap kinnitas, et Tallinnas tehti seinamaal PASR-i nime peale.

"Kui me räägime Põhja-Tallinnas Ristiku tänaval asuvast elektrimajast, siis seal oligi tema soditud nimi "PASR". Ta oli teinud oma nime eraomaniku hoonele ehk erakinnistule. Omanikul on vaba voli otsustada, mida ta oma seina peal näha soovib, ja tema sein värvitigi üle," ütles Pihlap.

Tallinn ja Tartu lähenevad tänavakunstile erinevalt

Tänavakunstnik ja festivali Stencibility korraldaja Sirla rääkis ERR-ile, et Tallinn ja Tartu on võtnud tänavakunstile väga erineva lähenemise.

"Tallinn on kuulutanud sõja ja kommunikeerib, et on grafiti vastu ning ametlikud seinamaalingud ongi selleks, et grafitit linnaruumis vähendada. Samal ajal on Tartu võtnud hoiaku, et toetab kunsti avalikus linnaruumis ja annab raha uute teoste tekkimiseks, mitte vanade ülejoonistamiseks," rääkis Sirla.

Ta märkis, et kui ka Tartus joonistatakse mõned teosed seinamaalingutega üle, siis ei kommunikeeri linn seda nii, et nad teevad seda grafiti kustutamiseks. "Minu arust on see väga suur vahe. Kui ütled, et oled grafiti vastu, siis saadki vasturünnaku," tõdes ta.

Tellitud seinamaaling ≠ tänavakunst

Sirla kirjutas oma magistritöö tänavakunstist. Töös jõudis ta järeldusele, et praegu tegutseb avalikus ruumis aktiivselt kolm erinevat kunstiliikumist: grafiti, tänavakunst ja muralism. 

Sodi on tänavakunsti kultuuri kõrvalprodukt, lisas ta.

"Sodi mina kunstiks ei nimeta, aga sodi olemus sõltub vaataja silmadest – mis on ühele sodi, võib teisele olla väga väärtuslik ja tähendusrikas. Grafitit sodiks nimetada ei saa. Grafiti on ikkagi oluline kunstiliikumine linnaruumis, aga teda on võib-olla keerulisem mõista," rääkis ta.

Sirla sõnul on tellitud seinamaaling ja tänavakunst kaks erinevat asja.

Tänavakunstifestivali Stencibility ajal on kunstnikud teinud Tartu linnale üle 150 teose – omanikuga on kooskõlastatud küll seina kasutamine, kuid mitte teose sisu.

"Seinaomanik justkui annetab oma pinna festivalile lõuendiks ega saa kontrollida, mida kunstnik sinna joonistab. Kunstnikul on loominguline vabadus teha seinale ükskõik mida ta tahab, ja minu arust on see tänavakunsti juures oluline," selgitas festivali korraldaja.

Selliste tööde kohta kasutab ta väljendit "iseseisev tänavakunst", et rõhutada loomevabaduse olulisust. "See ei ole tellimustöö," märkis ta.

Linna tellitud seinamaale näeb Sirla pigem tellimustöödena, sest kunstnikele seatakse väga palju tingimusi. 

"See ei ole tegelikult kunstniku ainuvisioon sellest, kuidas tema tahaks linnaruumi sekkuda, vaid koostöö linnavalitsuse ja kunstniku vahel. Ma ei tea, mitu ametnikku seal on, kes ütlevad oma arvamuse, milline kavand peaks olema. Tänavakunsti puhul pean ma oluliseks just seda, et tegemist on kunstniku ainuvisiooniga," ütles ta.

Tänavakultuuris kehtib teiste tööde ülejoonistamisel üldiselt põhimõte, et halvema töö võib katta paremaga ning paremust mõõdetakse selles, kui suur ja detailne töö on – kui palju vaeva ja oskuseid on sinna sisse pandud, selgitas Sirla.

"Võimalik et mõne vaataja silmis on need PASR tööd tehniliselt keerukamad kui mõni ametlik mural algajalt kunstnikult. Aga mis on halvem ja mis on parem, sõltub eelkõige vaataja silmadest ja kunsti maitse üle vaidlemine on juba eos keeruline ülesanne," nentis ta.

Tänavareeglite järgi ei sõltu töö kvaliteet sellest, kas tegemist on legaalse või illegaalse tööga.

"Ma näitan tänavakunsti tuuri ajal töid, mis on üle kümne aasta seinte peal olnud ja omanikud ei ole neid üle värvinud. See näitab, et isegi kui teos on tehtud ilma loata, on tal ikkagi kunstiline väärtus. Ei saa võtta niimoodi, et legaalne on hea ja illegaalne on halb. Peab ikkagi vaatama teose tähendust ja väärtust," sõnas ta.

Sirla rõhutas, et linnaruumis tuleb koos eksisteerida. "Ei ole nii, et grafiti on ainult halb ja seda tuleb ainult hävitada. Me oleme siin [Tartus] suutnud enam-vähem koos eksisteerida. Ei ole mõtet kedagi halvaks nimetada ja siis oodata, et sealt sõda ei tule. Muidugi inimesed reageerivad sellele, see on juba inimlikul tasemel nii."

Tartu linnavalitsus toetab isetekkelist tänavakunsti

Tartu linnavalitsuse linnakujunduse spetsialist Erge Jõgela ütles, et linn on seisukohal, et tänavakunst on vaba eneseväljenduse viis ning kui tegemist ei ole millegi selgesti obstsöönse või kriminaalsega (või sobimatu asukohaga), siis teoste hävitamisega ei kiirustata. 

Solvava, vaenuliku või muul moel avalikku ruumi täiesti sobimatu sisuga sodimisi kustutab linn oma objektidelt või teavitab objekti omanikku, kui tegemist ei ole linnale kuuluva varaga.

Tartu linn ühegi praeguse tänavakunstiseina teoseid ei korralda ega kureeri, kõik on isetekkeline. 

"Ainsana kooskõlastame suuremõõtmelisi seinamaalinguid, mis on loodud kortermajade fassaadidele või otsaseintele (enamik tulid SmartenCity projekti raames)," ütles Jõgela.

"Oleme võtnud seisukoha, et niisamuti nagu me teoseid eelnevalt ei kooskõlasta ega väljasta kunstnikele töötamiseks lube, ei eemalda ega tõrju me isikupäraseid teoseid mõistlikest ja selleks sobilikest asukohtadest," sõnas Jõgela.

"Iga autori südametunnistusele jääb asukoha sobivuse hindamine, samuti tuleb austada asukohas juba olemas olevaid teiste autorite teoseid," lisas ta. 

Jõgela rõhutas, et Tartu tänavakunstnikud on üldiselt üksteisega arvestavad ning kunstiskeenel on üldtuntud tava, et töö tehakse üle vaid juhul, kui suudetakse või osatakse paremini.

Tartu linnakujunduse spetsialist märkis, et paljud suuremad ja terviklikud seinamaalid on läbi aastate tehtud tänavakunstifestivalil Stencibility.

"Tartu linn on Stencibilityle kooskõlastanud ka linnale kuuluvaid seinu – n-ö doonorpindu, mille hulgast on festivalile tulnud kunstnikel võimalik valida oma tööle lõuend. Milliseid seinad ja kuna täpselt käiku lähevad, linn ette ei tea, samuti ei kooskõlastata sinna tehtavaid kavandeid," ütles Jõgela.

Ta lisas, et koostöö festivali korraldajatega on suurepärane ning usaldust pole kuritarvitatud.