Kolmapäeval avaldatud ülevaates juhib briti mõttekoja RUSI teadur Justin Bronk tähelepanu kolmele puudusele, mis on tekkinud NATO liikmetest Euroopa riikide õhujõududes. Põhjuseks on 30 aastat kokkuhoidu ning tähelepanu Lähis-Idale, kuid mitte Venemaale.

Esiteks on tänapäevased sõjalennukid oluliselt võimsamad relvad kui lennukid, mida kasutati eelmise sajandi lõpul, kuid need on ka palju kallimad. Lennukeid on vähem ja õhuväebaase on vähem. Koondatud vägesid on näiteks raketirünnakuga samas lihtsam hävitada.

Muret süvendab tõik, et angaare ei soomustata enam samas mahus ning õhutõrje, ka raketitõrje soetamine, on jäänud soiku. Kaotatud on ka eraldi üksused, kelle ülesandeks oleks lennurajad tabamuse korral kiiresti korda teha. Sellist võimet peavad tähtsaks riigid, nagu Lõuna-Korea ning Iisrael.

Ka endine Eesti õhuväe ülem Jaak Tarien ütles ERR-ile, et lennuvägi on kallis väeliik ning Euroopa õhujõude on aastakümneid alarahastatud. Samas rõhutas ta, et Ukraina lennuvägi elas aasta tagasi neile suunatud sõja avalöögi üle. "Ka Venemaal ei ole võimet Euroopat laiemalt halvata ja õhuväge mängust välja võtta."

Teisalt kurdavad mõttekoja teadurile antud intervjuudes piloodid, et nende väljaõppe kannatab. Tarien selgitas, et hävituslendur peaks aastas saama umbes sada lennutundi.

"Lennutund kaasaegses hävitajas on kuskil 15 000 kuni 50 000 eurot, sõltuvalt lennuki tüübist. Igaüks oskab arvutada, kui palju see riigile maksab, et üks piloot oleks pädev. Kindlasti siit riigid lõikavad," ütles Tarien.

Kokkuhoiuks kasutatakse – eriti Suurbritannias – palju simulaatoreid.

Ka kurdavad piloodid, et ohutusnõuded õppustel pärsivad väljaõppe kvaliteeti. Näiteks riskantseid manöövreid madalal ei harjutata nii palju kui külma sõja ajal. Samas Ukraina õhujõud toetuvad just sellele taktikale.

Üks Saksa piloot võttis asja kokku nii: "Saksamaa eesmärk väljaõppel on NATO lennutundide normid saavutada nii ohutult kui võimalik – sellest, et hävitajapiloot oleks lahinguväljal vajadusel ka surmav ei tehta suurt asja"

Pilootide arvu vähenemine tähendab, et nad on ülekoormatud. Olgu see paberimajandusega või ka õhuturbe missioonidega kasvõi Eesti kohal, kus tegelikku õpimomenti on vähe. Võrdluseks kirjeldab Bronk, et Venemaa lendurid ei suuda puuduliku väljaõppe tõttu ära kasutada kõiki võimeid, mis Venemaa õhuväel justkui paberil on.

Sellest toob näite ka Tarien: "Ma mäletan oma õhuseire aegadest, kui me vaatasime ida poole, seal enne Gruusiasse sissetungi oli pilootidel väga-väga vähe lennuaega aastas. Kui Vene õhuvägi Gruusias üsna ebaõnnestus, pärast seda nägime, et neid harjutustunde pandi kõvasti juurde. On otsene seos õhuväe efektiivsuse ja pilootide lennutundide vahel."

Samas kinnitas Tarien, et NATO piloodid lendavad ikka rohkem.

Enne sõda lendas keskmine Vene lendur 80 tundi aastas, viitab Bronk. Venelaste praegune täbar sooritus näitab väljaõppe tähtsust ja peaks ka Euroopas kõlistama häirekella, rõhutab teadur.

Kolmandaks on soiku jäänud võime võidelda õhutõrjega. See nõuab kindlat tüüpi rakette ning pomme, radarisegajatega lennukeid ning erilisi oskusi. Näiteks aastal 2011 Liibüas täitsid seda ülesannet ameeriklased, ilma ei saanud eurooplased lennata.

Venemaa tugevuseks on just arvukas ning suutlik õhutõrjevõrk, võime sellest läbi murda on oluline, vajadusel ka Eesti kaitsmisel, et NATO saaks kasutada oma ülekaalu õhus. Kui mõlema poole õhutõrje on nii edukas nagu Ukrainas ning õhus tekib patiseis, siis ei mängi see NATO kasuks.

Muud lahendust Bronk ei näe, kui osta Euroopa laod täis kalleid radarivastaseid rakette, mida ei saa kasutada suurt muuks kui Venemaa rünnaku heidutamiseks. Olulised on ka toetavad süsteemid ning sellele kindlale ülesandele suunatud väljaõpe.

Need lüngad peaks Euroopa õhuväed täitma, et pikemas plaanis Venemaa vastu usutavat heidutust pakkuda.

Samas ka nende puudujääkidega on eurooplastel õhus eelis, ütles Tarien.

"Enne sõda Ukrainas ma ei oleks julgenud seda öelda, et Euroopa on Venemaast üle õhuvägede lõikes. Nüüd vaadates, kui vapralt Ukraina vastu paneb ka õhus, julgen ma öelda, et Euroopa on ka ilma ameeriklasteta õhuväe dimensioonis Venemaast üle," märkis Tarien.

Mitte kõik Euroopa õhuväed ei ole peamiselt välismissioonidel. Rootsi ning Soome õhuväes on seis parem. Näiteks baaside haavatavuse mure lahenduseks harjutavad nad rohkem lennukite hajutamist, nende hooldamist seal, kus juhtub, õhkutõusmist ning maandumist teedel.

Pealegi katavad neid lünki praegu ameeriklased. Mure tekiks siis, kui näiteks rünnakuga Taiwanile hõivab Hiina suure osa Ameerika tähelepanust.