24. veebruaril möödub aasta päevast, mil Venemaa alustas Ukraina vastu uut sõjalist operatsiooni. Ütlen "uut" seepärast, et 2014. aastal alanud invasioon Ukraina vastu polnud selleks ajaks kuidagi  lahenenud ning 24. veebruaril 2022 alanud rünnak oli seega jätkuks seni kestnud konfliktile.

Rahva ja vabatahtlike roll

Operatsioon, mille eesmärgiks Vene võimude sõnul oli Ukraina "denatsifitseerimine ja demilitariseerimine" pidanuks kestma kümmekond päeva, mille jooksul loodeti vallutada Kiiev ja vahetada välja valitsus, et siis uue paika pandava valitsuse toel täiesti ametlikult muuta Ukraina kuulekaks vasalliks Venemaale.

Sellist stsenaariumi on Venemaa kasutanud korduvalt varemgi, nii "iseseisvusid" Krimm, Lugansk ja Donetsk, aga nii okupeeriti 1940. aastal ka Eesti. Paraku ei arvestanud Vene pool sellega, et Ukraina ei käitu ootuste kohaselt, vaid hakkab vastu kogu rahvaga ning valitsus ei põgene nahka päästes riigist, vaid jääb riigi etteotsa ka puhkenud sõja ajal.

Minu hinnangul sai just rahva ja vabatahtlike roll neil päevil otsustavaks, et Kiiev jäi Vene vägede poolt võtmata. Šokk, mis venelasi tabas oli sedavõrd suur, et nende vägi seisis nädalaid paigal ning hävines nii füüsilises kui ka mentaalses tähenduses. Operatsioon oli läbi kukkunud, kuid Venemaa juhtkond keeldus jonnakalt kaotust tunnistama ning vahetas välja ühe operatsiooni juhi teise vastu.

Kiiresti pühiti tolm maha relvajõududes varem valmis joonistatud Novorossia "vabastamise" sõjaplaanilt ja kuigi vägesid ning varusid oli vähe, asuti agaralt Lõuna-Ukrainat vallutama.

Algne edu pöördus varsti Ukraina kasuks ning taas tuli ambitsioonides teha korrektuure, et sõjas kaotajaks mitte jääda. Taas vahetati juhtkondi, korrigeeriti plaane ning nüüd on Venemaa eesmärk Ukrainas "vabastada" Donetski ja Luganski "vabariigi" territooriumid, peale mida võidakse öelda, et sõjalise operatsiooni eesmärgid on täidetud. Vaja on väikestki edu ning selgelt piiritletud tulemust, et päästa kasvõi pisut Venemaa sõjamasina reputatsioonist, et edasi minna hübriidsõja järgmisse faasi ehk diplomaatiliste väljapressimiste teele.

Mida toovad järgmised nädalad ja kuud?

Sõda jätkub, inimesed surevad, pooled valmistuvad kevadkampaaniaks, kuid ilmselt on kõige selle taustal siiski üha tugevnev huvi jõuda rahuläbirääkimisteni. Nagu ütlesin – hübriidsõja diplomaatilisse faasi. Ja kuigi mõlemad sõdivad pooled avalikult teineteisega ei suhtle, sõltub edasine asjade käik pigem kolmandatest osapooltest, sest nii Ukrainal kui teatud määral ka Venemaal on ressursid otsakorral.

Jah, Venemaa lõputud laod ja laoplatsid võivad olla veel täis tanke ning laskemoona, kuid Vene pool saab väga hästi aru, et vananenud tehnikaga pole neil Ukraina vastu võimalusi, kui lääs jätkab Ukraina toetamist. Rahu tahavad ka paljud lääneriigid, sest sõda Ukrainas kurnab kõiki.

Mida on siis sõja aasta meile õpetanud?

Kõigepealt kindlasti seda, mida meie, Venemaa lähinaabrid, oleme kogu aeg korrutanud: Venemaa on ohtlik ja võib käituda täiesti ettearvamatult ning brutaalselt. Venemaa sõjapidamise põhimõtted pole aastasadadega muutunud. Tsiviiltaristu ja elanikkonna hävitamine, millega kaasnevad küüditamised ning massimõrvad, eluks vajalike installatsioonide pommitamine ja muu säärane tegevus, mis arvati olevat jäänud 20. sajandi sõjapidamisse, on Vene sõjapidamises endiselt omal kohal.

Kujutan ette, milline šokk see lääneriikides võis olla, kui meediasse ilmusid esimesed pildid purustatud elumajadest ja tapetud lastest. Aga see oli nii vaid läänes. Lihtne Venemaa kodanik seda ei uskunud, sõimas neid pilte lääne propagandaks ja toetab sõda Ukrainas praeguseni.

Teiseks šokeerivaks õppetunniks ongi vast see, kui lamedaks on lihtvitud Vene rahva meeled, et Venemaal pole siiani tekkinud arvestatavat opositsiooni, mis oleks sõja vastu. Ja enamik neist, kes sõja vastu sõna võtavad, on mobilisatsiooni vastu või avaldavad rahulolematust heaolu vähenemise üle, kuid Venemaa tegevust Ukrainas hukka ei mõista.

Mulle meeldib oma loenguid alustada mõttekäiguga, et sõjapidamise võime koosneb kolmest komponendist, milleks on füüsiline komponent ehk relvad, võitlejad, laskemoon, oskused, kontseptuaalne komponent ehk üldine mõistmine kaasaegsest sõjapidamisest, õige doktriini valik ja selle üldrahvalik aktsepteerimine, ning moraalne komponent ehk siis ühtsustunne, motiveeritus, patriotism ja muud moraalsed väärtused.

Me tähtsustame tihti üle just füüsilist komponenti ja pöörame vähe tähelepanu moraalsele komponendile. Kuid möödunud aasta on näidanud just seda, milline jõud on rahva tahtel ning patriotismil. Iseenesest pole see ju uudis, juba 2014. aastal sai nii mõneski Ukraina piirkonnas poole valikul määravaks just elanikkonna tahe. 2022. aastal jäi Vene vägedel Harkov ja Kiiev vallutamata ennekõike vabatahtlike otsustava kaasalöömise tõttu.

Paljud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid asusid peale 2014. aastat looma või taastama oma territoriaalkaitse võimet. Totaalkaitse, mis veel kümmekond aastat tagasi oli justkui iganenud ja ajast-arust kaitsedoktriin, on muutunud aktuaalseks ennekõike just Venemaaga piirnevates riikides, aga ka kaugemalgi.

Sõda Ukrainas on tõestanud, kui efektiivne võib olla hajutatud lahingutegevus ja mittelineaarne lahinguruum, kus kergete väikeste üksustega kulutatakse ja kurnatakse vastase lahinguüksusi, mis ei saa rakendada oma ülekaalu tulejõus ning manöövris. Tulemuseks on sajad vanarauaks muudetud lahingumasinad ning hirmust, külmast ja näljast demoraliseerunud vaenlase sõdurid.

Samal ajal näitavad aasta teises poolest tehtud Ukraina juhtkonna otsused ka seda, et territoriaalkaitse võime efektiivsust seisneb ennekõike just kodukohas sõdimises – territoriaalväelased, mis viidi regulaarüksuste koosseisu ning suunati sõdima teistele rinnetele, jäid ilma oma koduväljaku eelisest, kohalikust toetusest ning nende motivatsioon langes, mis omakorda kahandas väga olulisel määral nende efektiivsust ja võitlustahet. Niisamuti kasvasid territoriaalkaitseväelaste kaotused märkimisväärselt.

Õigete väe- ja relvaliikide kasutamine sõjalises tegevuses oli õppetunniks juba 2014. aastal ning on seda praeguseni. Mõlemad pooled on lahingutes kulutanud olematuks oma eliit- või eriüksusi, kasutades neid oluliselt lihtsamas rollis, kui peaks.

Dessantväelasi ja eriväelasi, keda on kasutatud tavalise jalaväena, on lahingutes nii arvukalt hukkunud, et mõlemal poolel on nüüdseks tegu sisuliselt täiesti uue kontingendiga neis vägedes. Siiski ei ole eriväelast näiteks võimalik välja koolitada loetud nädalate või kuudega ilma, et tema kvaliteet märkimisväärselt madalamaks ei jää.

Samasuguseid näiteid võib tuua teiste väeliikide kohta. Seetõttu on oluline, et iga väe- ja relvaliik jääks oma liistude juurde – territoriaalväed kulutavad ja seovad vastast, regulaarväed peatavad ja hävitavad teda ning eriväed viivad läbi täppisrünnakuid oluliste sihtmärkide vastu. Vastasel juhul kuluvad omad väed sama kiiresti kui vastase omadki ning temal on "nekruteid" Venemaa avarustest võtta märksa enam kui meil.

Sõda Ukrainas on näidanud, et moodsad relvad ning innovaatilised juhtimissüsteemid on taolises sõjas hädavajalikud. Edukas on see, kelle tankitõrjesüsteem läbistab paremini soomust, kelle kaudtulevahendid tabavad märki pikemale distantsile, kelle õhutõrje on täpsem, kelle vaatlus- ja juhtimissüsteemid peavad paremini vastu segamisele ja tõrjumisele.

Kuid selle kõige kõrval pole vähemolulised ka lihtsad relvasüsteemid. Peale tulevat "massi" tuleb tõrjuda ikkagi miinipildujate ja kuulipildujate tulega, soomuskolonni peatab siiski miiniväli ja Iraani päritolu ründedrooni on võimalik alla lasta ka vintpüssiga.

Seega on oluline, et kogu tähelepanu ei suunataks ainult moodsatele kaugmaarelvadele, vaid tõstetakse olulisel määral ka kergete üksuste tulevõimet. Veoautot või kerget soomukit ei ole vaja puruks lasta ülikalli tankitõrjeraketiga, kui seda saab teha ka näiteks suurekaliibrilise kuulipildujaga. Õhutõrjeraketti ei tuleks raisata drooni peale, kui seda peaks säästma hoopis vastase helikopteri või lennuki tabamiseks.

Viimane õppetund

Nüüdseks on mõlemal poolel suureks probleemiks muutunud laskemoona puudus. Mulle isegi tundub, et üha enam hakkab taktikaline edu sõltuma sellest, kumb pool suudab oma lahingumoona arukamalt kasutada.

See toobki mind viimase õppetunnini, mida hetkel tahan välja tuua. Selleks on välisabi tähtsus. Ukraina vajas välist abi sisuliselt sõja esimesest päevast alates. Ja jutt ei ole vaid humanitaarabist.

Eesti resoluutsus anda Ukrainale sõjalist abi oli eeskujuks ka paljudele teistele riikidele ning tänaseks on Ukrainas kasutusel relvasüsteemid, mida neil poleks rahu ajal olnud lootust saada veel mitte sel kümnendilgi.

Kahtlemata on Javelini tankitõrjesüsteemid ja HIMARS kaugtulekompleksid muutnud märkimisväärselt selle sõja käiku. Vähem olulist osa ei etenda erinevate riikide poolt antud õhutõrjesüsteemide olemasolu, mis ei võimalda venelastel oma õhuväge Ukraina taevas kasutada.

Paraku kulub sõjas kõik ruttu ja abi vajatakse iga päev ja kohe. Euroopa riikide sõjamoonaladude varu ammendub kiiremini kui peale suudetakse toota, mistõttu on oluline, et abi annaksid võimalikult paljud riigid.

Kui sõja algul otsiti Ukrainale põhiliselt Vene päritolu relvastust ja laskemoona, kuna selline relvastus oli kasutusel Ukraina relvajõududes, siis nüüd tuleb tõdeda, et NATO standardile üleminek on seal maal kiirem kui üheski teises riigis. Põhjus on lihtne: Vene päritolu relvastust ja laskemoona pole kuskilt enam võtta. Et aga NATO riikide relvastust jagada, on vaja teha kokkuleppeid, saavutada nõusolekut tootjatelt ja tarnijatelt, mis tähendab lõputui läbirääkimisi ja kõhklusi.

Paraku tähendab iga päev abi andmisega venitamist kümnete või sadade inimelude kaotust Ukrainas. Siiani kõheldakse Ukrainale ründerelvastuse andmise osas, kuigi see oleks hädavajalik okupeeritud alade vabastamiseks ja lõpliku edu saavutamiseks. Kui vastavad otsused oleksid tehtud sügisel, oleks rinne nüüdseks võib-olla Ukraina-Vene piiril ning tuhanded inimelud säästetud.

Ukraina vägi kulub samamoodi nagu venelaste omagi ja erinevalt Vene poolest pole neile varsti enam värsket väge peale tulemas, mis omakorda tähendab, et otsustava rünnaku jaoks hakkab ühel hetkel sõdureid nappima.

Nii olemegi ringiga tagasi seal, kust alustasime: sõda jätkub, inimesed surevad, pooled valmistuvad kevadkampaaniaks. Vene pool saab aru, et tal on piiratud aeg mingisuguse edu saavutamiseks, et jõuda Donetski oblasti piirideni ja kuulutada seepeale, et Donetsk ning Lugansk on vabad ning päästetud. Seda näitavad ka verised lahingud Vuhledari, Bahmuti ja Kreminna piirkonnas, et vallutada viimased asulad enne Donetski oblasti piiri.

Vene pool ei hooli langenute hulgast, ta võib välja kuulutada järgmise kolmesaja tuhande mobilisatsiooni. Peaasi, et oleks tulemusi rindel. Kui õnnestub võtta Slovjansk ja Kramatogorsk, siis edasi  püütakse läbi kolmandate osapoolte alustada läbirääkimisi enne, kui ukrainlased alustavad kevadist vastupealetungi.

Nüüd sõltub kõik sellest, kui hästi ukrainlaste kaitseliin Slovjanski ja Kramatogorski kandis vastu peab ning kas lääneriigid lõpuks otsustavad Ukrainale anda tanke ja lennukeid okupeeritud territooriumi vabastamiseks. Ja siis on küsimus, kas ukrainlased suudavad piisavalt kiiresti õppida tegutsema relvasüsteemidega, mis on mõeldud opereerimiseks profiarmeedes, kus relvasüsteemide kasutamist õpitakse selgeks kuid või isegi aastaid.