Erakondade riigikogu valimiste programmides saab eestlaste haridususk väärilise tähelepanu. Ka võrreldes naabritega on haridusteemad Eestis valimiste ajal hästi esindatud. Olgugi et mitmed siinsed haridusreformid on olnud erakonna Isamaa "nägu", siis valimisplatvormides on haridusteemade eestkõneleja olnud pigem Reformierakond ja seda eriti 2015. aastal, mil haridusteemad sobisid hästi nende "Uue Põhjamaa" narratiivi. EKRE aga jätkab haridusteemade ignoreerimist.

Erakondade seekordsete haridusprogrammide eripära on selgete ideoloogiliste vastanduste puudumine nii vasak-parempoolsuse kui ka liberaalsus-konservatiivsus teljel. On mõned läbivad teemad – eestikeelne kool, kõrghariduse rahastamine ja tudengite toetussüsteem, õpetajate juurdekasv –, mis tuleb ära teha ja milleks on vaja lisaressurssi.

Näib, et üldpildis on Eesti 200 pürgimas Reformierakonna asemel haridusteemade "omanikuks". Ka roheliste hariduskava on pikk ja sisukas. Liberaalide püüd haridusteemasid vedada on mujal Euroopas küllalt tavapärane. Rahvuskonservatiivne haridusretoorika on pigem Eesti eripära.

Sõda Ukrainas lõi võimaluste akna

Kerge maailmavaatelisus siiski tekib ja seda just ses võtmes, et mõned (nt SDE) aduvad, et haridus on sageli lahenduse pakkumise kõrval ka probleem ning ebavõrdses keskkonnas erisusi pigem taastootev.

Õppekavade ettekirjutamise ambitsioon (EKRE, Isamaa), eestikeelsuse "kaitsmine" kõrghariduses (EKRE, Isamaa), aga ka erisused eestikeelse kooli nägemuses annavad aluse väita, et ootuspäraselt ja endiselt on Eesti poliitilise debati kiiluteemad kantud pigem identiteedi problemaatikast, mitte niivõrd sotsiaalsetest huvidest (hariduse juurdepääs, eliit- ja erakoolid jm vasak-parempoolsus).

On üsna selge, et sõda Ukrainas lõi üldhariduses eestikeelsele haridusele üleminekule võimaluste akna. Pikalt vaiba alla pühitud eestikeelse kooli teema on programmides läbivalt sees. Reeglina keskendutakse ülemineku tähtajale, mitte sellele, kuidas see peaks toimuma. Eesti 200 ja SDE puhul võib siiski näha ka selles osas erisusi teistest erakondadest, näiteks räägitakse koosõppivast koolist. Kõige ebamäärasem on Keskerakond, mis näib rahulduvat asjade praeguse seisuga.

Enamus toetab koosõppivat kooli

Kui vaadata 2018. aastal TLÜ tehtud avaliku arvamuse uuringut, siis näeme, et valdav osa eestimaalasi on sõltumata haridustasemest ja rahvuslikust kuuluvusest pigem koosõppiva kooli poolt ja paralleelkoolisüsteemide vastu.

Koosõppiva kooli eelistused on küll kõrgemad eestlaste hulgas, kuid ainus grupp, kus paralleelkoolisüsteemide jätkamise osas näeme veidi kõrgemat eelistust, on kõrghariduseta eestlased. Ses plaanis (venekeelseid silmas pidades) on Keskerakonna kõhklevus pigem asjatu, ent Isamaa ja Reformierakond on ilmselt püüdnud mõnede gruppide hirme koosõppimise ees arvesse võtta.

Kui Eesti peaks saama koalitsiooni, milles osalevad SDE ja Eesti 200, siis on alust oodata koosõppiva kooli mudeli realiseerumist koos piirkondlikest erisustest tulenevate rätsepalahendustega. Kui valitsema hakkavad Isamaa, EKRE ja Keskerakond, siis on suurem tõenäosus, et segregatsioon hariduses jätkub. 

Pigem olla Portugal kui Norra

Üldiselt võivad siinsed õpetajad seekordsete programmide valguses palgatõusuga üsna tõenäoliselt arvestada ja see ootus on ka põhjendatud. Riigid, kus õpetajate palgad on keskmistest palkadest kõrgemad, kipuvad olema pigem rikkad riigid. Eranditeks on vaid Portugal, kus õpetajate palgad on keskmisest tunduvalt kõrgemad, ja Norra, kus õpetajate palgad on keskmisest tunduvalt madalamad.

Eesti koos Tšehhiga kuulub selliste riikide etteotsa, kus mitte ainult ei olda suhteliselt vaesed, vaid ka kus õpetajad ei ole, vähemasti mitte suhtena üldisesse rikkusesse, palkade mõttes väärtustatud. Meie õpetajad teenivad keskmisega võrreldes (või elatustasemega võrreldes) vähe ja eriti vähe teenivad sellises võrdluses lasteaiaõpetajad.

Õpetajate palkadega seotud lubadused on küllalt selged (reeglina keskmise palgaga seotud) ja eristuvus on pigem selles, kes suudab teist üle pakkuda ja millises astmes palgatõus hõlmab kõiki õpetajaid (lasteaiad, huvikoolid, tugispetsialistid, õppejõud).

Juba mitu kümnendit vältavast "koolivõrgu korrastamisest" loodetud mahus lisaressurssi pole vabanenud ja energiahinnad tõstavad haridussektori tegevuskulusid. Seega pole õpetajate palkadeks haridussüsteemi sees säästa suudetud. Rahastuse katteallika leidmine saab olema keeruline. Näime endiselt uskuvat, et helde heaolusüsteem on võimalik üheaegselt madala maksukoormusega.

Peaaegu keegi ei räägi lisaks palgamuredele sellest, et läheb suur osa õpetajaid, sh eriti alustavad õpetajaid, õige pea peale alustamist koolist ära.

Üks probleem ilmselt on koolikultuur ja juhtimiskvaliteet (seda mainivad SDE, Reformierakond, Rohelised). Parem koolikultuur võiks noorte lahkumise probleemi leevendada, kuid üha enam on kuulda, et "koostöö lapsevanematega" näeb mõnel juhul välja nõudlike lapsevanemate oma lapsele eriõiguste ja paremate hinnete väljakauplemisena ja seda ilma koolipoolse professionaalse vahenduseta. See on pigem ühiskonna kasvuraskustest tulenev probleem, kindlasti ka mitte kampaania korras lahendatav, aga teadvustamist väärib sellegipoolest.

"Tasuta" kõrgharidus oli poolik lahendus

Kõrghariduse rahastamise ja sellega seotud juurdepääsu vs kvaliteedi dilemma juures saab sageli palju tähelepanu õppemaksu küsimus. Mitmed uuringud pigem näitavad, et õppemaks ei pruugi olla peamine kõrgharidusele juurdepääsu takistav barjäär. Ka Eesti näitel teame, et "tasuta" kõrgharidus ei ole parandanud juurdepääsu ja seda ilmselt paljuski õppetoetussüsteemi puudulikkuse tõttu. Ehk teisisõnu: "tasuta" kõrgharidus oli kas vale või pool rehkendust ja toetussüsteemid ei võimalda ilma vanema toetuseta põhikohaga õppida. 

Praeguses toetussüsteemis lähevad riigi kulutused pigem tulemuspõhisteks toetusteks ja vähem vajaduspõhisteks toetusteks. Õppelaenusüsteemid kui haridusõigluse tööriistad on olnud sootuks poliitikakujundusest väljas. Nii ülikoolide kui ka eelkõige üliõpilaste rahastamine nõuab ülevaatamist ja ses valguses on õppetoetuste ja laenude valimisprogrammidesse jõudmine tervitatav ja põhjendatud. Konkreetsusega paistavad siinkohal silma Eesti 200 ja SDE.

Kutsehariduse jätkuv prestiižiprobleem

Kutseharidus on kõikides hariduskavades olulisel kohal, aga probleemide juurpõhjuseid erakonnad oma programmides ei käsitle. Näiteks, kuidas saavutada koostöö tööturu osapoolte ja haridusasutuste vahel? Mida peale hakata kutsehariduse madala prestiižiga, et kutseharidust ei nähtaks kui vaid õpiraskustega õpilase "haridusvalikut"?

Samal ajal on teada, et põhikooli lõpetajate grupist, kel on lõputunnistuse hinne alla 3,3, ei jätka õpinguid 13 protsenti ja jätkavad kutseõppeasutustes 70 protsenti. Hindega üle 4,6 on haridustee katkestajaid üks protsent ja kutseharidusse siirdujaid vaid kaks protsenti. Kutseharidusest väljalangevus juba õpingute esimesel aastal on järjekindlalt püsinud viimastel aastatel 20 protsendi piirimail. Ükski valimisplatvorm ei pööra ka tähelepanu vajadusele vähendada senist suurt väljalangevust kutsehariduses.

Rööpmelisuse vähendamine (mida pakuvad SDE, Rohelised) ja kutseõpe, mida saab lõimida üldõppega, on mõistlik just tupikteede vältimise ja haridusvalikute lihtsustamise mõttes, et Eesti noortele oleks loodud võrdsete võimaluste perspektiiv. Ometi ei selgu ühestki programmist, kas ja kuidas sotsiaalseid tupikteid haridussüsteemist kaotada.

Elukestev õpe ja võrdsed võimalused

Vaatamata elukestva õppe rõhutamisele mitmetes hariduspoliitika dokumentides on enamik valimisplatvorme käsitlenud elukestvat õpet piiratult ja ühekülgselt, rõhutades peamiselt vaid kutsealast ümberõpet. Vaid rohelised on maininud vajadust muuta täiskasvanute hariduse haridussüsteemi loomulikuks osaks.

Enamikus valimisplatvormides ei tehta juttu võrdsete võimaluste tagamisest haridussüsteemis ehk eiratakse seda, et haridusele lootmine ühiskondlike hädade leevendamisel eeldab nn kompenseerivate ja investeerivate heaolupoliitikate koostoimet. Seda eriti sellises haridussüsteemis, kus valikuterohkust peetakse pigem heaks.

Valikute tegemise võimekus on aga paraku väga sõltuv perekondlikust taustast. See on sotsiaalteaduslik fakt, mille arvesse võtmata jätmine taastoodab ebavõrdsusmustreid. Paindlikute üleminekute (ehk nn school-to-work transition) korral on tähelepanu pööratud pigem üksikute üleminekute tagamisele (näiteks kutsekoolist kõrgharidussüsteemi), mitte aga kõigi üleminekute paindlikumaks muutmisele. Üllatuslikult on isegi SDE programmis võrdsetest võimalustest juttu vaid selles osas, mis puudutab kvaliteetse keskhariduse kättesaadavuse tagamist regionaalses plaanis.

Kokkuvõtvalt võib erakondade seekordsete haridusprogrammide põhjal öelda, et haridusele on pööratud küll suurt tähelepanu (erandi moodustab siin EKRE), kuid see tähelepanu on suunatud pigem üksikküsimustele. Hariduspoliitilises debatis on terav puudus süsteemi- ja tervikutunnetusest.