Eestikeelsele aineõppele üleminekust on räägitud nii pikalt, et vahel tekib küsimus, kas on veel üldse midagi öelda. Aga on, kuni kõigi Eesti põhikoolide lõpetajatele ei ole tagatud sisukas ja kvaliteetne eestikeelne õpe, saab ja tuleb rääkida. 

Kahjuks on seis jätkuvalt selline, et üle poole vene õppekeelega põhikoolide lõpetajatest ei valda eesti keelt piisaval tasemel, et teha edasiõppimise valik keelest sõltumata. Ka gümnaasiumid ja kutsekoolid on aastaid nimetanud oma lõpetajate eesti keele kesise oskuse põhjuseks õpilaste kehva lähtetaset. Kehv lähtetase on fakt, aga see ei tähenda, et kolme aasta jooksul läbimõeldult ja noort toetavalt eesti keeles õpetades ei oleks võimalik taset oluliselt tõsta. 

Kuna riik on põhikoolis muutuste tegemata jätmisega näidanud selle teema suhtes aastakümneid üles ükskõiksust, pole ka paljud gümnaasiumid tahtnud pingutada. Ehk siis – asi on hoiakutes.

Seega on veel vara see jututeema iganenute hulka liigitada.

Nüüd on otsus tehtud ja see on ainuõige. Tempo on kiire ja intensiivne ja paljudele koolidele šokeerivgi, kuid vaid nii saame tupikseisust välja. Loodan väga, et koolide toetamisel hakatakse lähtuma laiast pildist, sest vaid aineõpetuse eestikeelseks viimine ei taga edu. Küsimus on enamasti hoiakutes – keegi pole keelanud eesti keeles õpetada, ometi on liigagi palju koole, kellele see mõte võõras on. 

Hoiakud kujunevad suuresti keskkonnas ja kui me koolikultuuri ning õpikeskkonda ei muuda, ei muutu ka hoiakud. Eestikeelsele aineõppele ülemineku õnnestumise peamine märksõna on koolikultuur. Eestikeelne õpe peab olema osa kooli igapäevasest väärtusruumist, kuhu peavad kuuluma kõik kooli kogukonna liikmed, sh lapsevanemad. 

Eesti keelt väga heal tasemel valdav õpetaja, kes lähtub õpetamisel muutuvast õpikäsitusest, suudab õpilast arendada ennastjuhtivaks ja väärtustavaks isiksuseks ning tekitada oma aine vastu huvi, on kulda väärt. Selline õpetaja on kulda väärt nii Tartus, Tamsalus kui Tabasalus, aga eestikeelsele õppele ülemineku õnnestumisel on selliste õpetajate hoidmine ja leidmine koolides määrava tähtsusega. 

Muutuste läbiviimise alustala on visiooni sõnastamine ja sellesse uskumine. Visioon ei saa olla protsent ainetest, mis eesti keeles õpetatakse, vaid nägemus noorest inimesest, kes lõpetab kooli oskuste, teadmiste ja hoiakutega, mis toetavad teda edasiste valikute tegemisel ning elu elamisel nii, et ta saab ennast oma huvidest ja potentsiaalist lähtudes teostada ja ka maailma paremaks muuta. Peame uskuma oma visiooni ja järjepidevalt selles suunas liikuma.