Igal kevadel täidavad koolilõpetajate päid hullutava toomingalõhna kõrval eksami- ja erialavalikumõtted ning töötavad inimesed hakkavad pere- ja sõprusringis arutama, kas ja mida oleks aeg oma tööelus muuta. Õhus on kevadele omaselt tunda muutuste tuuli.

Korra kuus klassi ees seistes arutan noortega alati, mida ootab neilt tulevik ja mida nemad tulevikult. Samal teemal arutleme ettevõtjatega üle Eesti, ainult selle vahega, et kohtume palju sagedamini. Teemateravikud võivad pealtnäha olla erinevates kohtades, aga mõte liigub ühes suunas: milliseid oskusi on tulevikus vaja?

Natuke arvumaagiat^1;2: Eestis lõpetas 2022. aastal üldhariduskooli 13 626 noort, statsionaarse keskhariduse omandajaid oli 7179, meil oli 2022. aasta viimase kvartali seisuga 619 536 hõivatud ametikohta. Igaüks – ja ka inimene, kes siinses statistikas ei kajastu – on oma elus vähemalt korra mõelnud, millist tööd ta teha tahab. Ilmselt ka sellele, miks ta seda tööd tahab teha.

Vähem arutleme, milliseid oskusi inimestena vajame – mitte ainult (ühe) töö tegemiseks. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib oskust kui õppimise ja harjutamise teel omandatud asjatundlikkust, meisterlikkust, kogemust mingil tegevusalal. Üks mu kuuendikest küsis seepeale: "Aga kas siis oskus omandada oskusi on ka oskus?"

Õppimise oskus on kõige tähtsam oskus. OSKA uuringud, mida teevad üheskoos teadlased, ettevõtjad ja praegused tööturul olijad, toovad välja, et tööturg ootab meilt muuhulgas võimekust igas mõttes suhelda: osata võõr- ja programmeerimiskeeli, aga ka koostööd teha, lisaks tehnilist taipu ja kohanemisvõimet.³

Paljud inimesed tunnevad end väga kiire tehnoloogilise arengu ja tehismõistuse (tehisintellekt, AI (artificial intelligence)) raudadesse jäämise pärast ebamugavalt, sest ei jõua seda rallit nii kiiresti sõita. Vahel tekib tunne, et ei tahagi. Miks see kõik justkui pealesurutuna tuleb?

Mis oleks, kui mõelda korraks teistpidi? Me oleme paljude tööstusettevõtete mehaanikute, pakkijate ja operaatoritega arutanud ja kaldunud olema sama meelt, et kõige parem tööriistakast tehnoloogia valitsemiseks (sic!) on inimestel, kes mõistavad oma kogemuse toel, millist tööd suudab masin nende eest teha, ning nad ise saavad protsessi käigus uusi oskusi omandada. Ehk siis robot ei võta ära inimese tööd, vaid aitab pikapeale rutiinseks kalduma kippuvaid tegevusi sisukamaks muuta, ja inimesest saab masina õpetaja.

Käelised oskused ei kao kuhugi, nagu ei kadunud televiisori tulekuga teater. Pigem on olukord vastupidine nii tööl kui ka kodus, sest vajame juurde inimesi, kes: a) suudaksid masinate abil luua ja kokku panna tehniliselt väga keerukaid lahendusi; b) suudaksid kestlikult hakkama saada oma koduses majapidamises, asju nende massilise äraviskamise asemel parandades.

Teine punkt võib tunduda imelik neile, kes on harjunudki niimoodi talitama, aga paljudel meist ei ole enam kodus haamrit, sest selle järele ei ole püsivalt sahtlis hoidmiseks piisavalt tarvidust. Inimesed elavad ja tegutsevalt erinevalt ning kuigi kellegi elulaad võib ehk tunduda kummaline, vajab ja rakendab tema oma elurütmist tulenevalt lihtsalt teistsuguseid oskusi.

Artiklitesse ja aruteludesse on rohepöörde kõrval ilmunud sõna roheoskused. Mu vanaema küsis poolteist aastat tagasi prille tõstes imestunult, et kas me oleme jälle tagasi rehepeksu juures. Päris nii see pole, kuid mingis mõttes läheb inimkond tagasi juurte juurde, asudes meid ümbritsevat taas veidi vähem omastava pilguga vaatama.

Vahe aastasadade taguse ajaga võrreldes on vahepeal omandatud teadmiste ja oskuste pagasis: suudame igihaljast väljakutset (näiteks toidutootmist) lahendada, kasutades uusimat tehnoloogiat, aga lähtudes eestlasele omasest mõtteviisist, et maa ei saa anda rohkem, kui sa talle vastu annad.

Näiteks ettevõtja jaoks on roheoskused (selle sõna baastasandil) ärilistest protsessidest arusaamise ja keskkonnahoiu – looduse kõrval ka näiteks parema töökeskkonna loomise – kombinatsioon.

Kui ma aasta eest koos ettevõtlusliitudega Euroopa Liidu taasterahastust eraldatud kümne miljoni euro suurust tootmisettevõtjatele mõeldud toetust⁴ ette valmistasin, küsiti kõrvalt, kas me tegeleme rohepesuga, püüdes ammuseid mudeleid lihtsalt rohelisse pakendisse panna. Vastus oli ja on eitav.

Ärimudeli sisulise kohandamise vajaduse tingivad toote või teenuse tarbijad, kes tahavad mõista, kuidas ettevõtja korraldab kogu tootmist, mitte ainult osa sellest. Kui vaadata nõudmisi, mida esitavad Eestist eksportivatele ettevõtetele näiteks Lääne-Euroopa äripartnerid, on selgelt näha, et muutused on kiiresti toimumas ja konkurentsis püsimiseks tuleb ühiselt mõelda, kuidas ettevõtjaid nõu ja jõuga võimestada.

Tulles tagasi eriala- ja töövalikute juurde, siis võib südamerahustuseks öelda, et ükski valik, mille kasuks otsustada, ei määra inimese täit tulevikku: ükskõik, kas sa oled 16- või 60-aastane, sest Eestis on õppevõimaluste (kooliõppe, kursuste, raamatute lugemise, nutirakenduste jpm) kombineerimine aina tavapärasem.

Kutseharidus on sama tore kui kõrgharidus. Doktoriõpe saab olla sama võluv nagu suure tööalase projekti ettevõtmine. Sa ei pea silmi maha lööma, kui ütled, et lähed peale üheksandat klassi õppima kutseõppesse, sest sa oled teinud ilmselt elu julgeima valiku, minnes kohe eriala omandama.

Veljo Konnimois kirjutas hiljutises arvamusartiklis tabavalt, et kutseharidus, mida omandades peljatakse sageli just madalamat töötasu, võib olla tasuvam kui akadeemilist haridust eeldavad töökohad.⁵ Ent sama uhke saad olla keskhariduse ja kõrghariduse omandamise üle.

Ühiskonna ühine roll võiks olla inimest valikute tegemisel julgustada, et neid tehtaks teadlikult ja südamega, ehitades uusi oskusi omandades endale oma käe ja soovi järgi parimat eneseteostust pakkuvat elu. Õppimise peale on aga keerulisem mõelda, kui kõht on tühi, mistõttu on oluline, et omandatud teadmised ja oskused oleksid tööturul ja ühiskonnas nii rahaliselt kui sõnades toetatud.

Et senine mõttekäik ei jääks pelgalt teoreetiliseks, pakun välja kaks konkreetset ja hõlpsasti elluviidavat ideed oskuste arendamisele suurema hoo andmiseks.

Esiteks. Juhina tasub hea seista selle eest, et meeskonnaliikmete oskused oleksid võimalikult mitmekesised ja ajakohased, moodustades tugeva terviku – ning mõelda, mida uut saaks selle pagasi toel tegema asuda. Hea näide on eestlaste arendatud Solaride'i päikeseauto: noored insenerid arendavad päikese jõul sõitvat autot, tehes koostööd teadlaste, kogenud ettevõtjate ja koolinoortega, luues valdkondade ja põlvkondade üleseid sidemeid, ajades ühist asja.

Me kipume ühiskonnas alahindama meist oluliselt kauem elanute kogemust ja 20-aastaste kordades laiemat silmaringi, kui meil endil veel kümmekonna aasta eest oli. Ühtlasi ei märka me sageli andeid ja nii võib ettevõtte parim kõnemees töötada hoopis tootmises, mitte kommunikatsiooniosakonnas, aga keegi ei teagi, et ta hääl kõlab ja jutt jookseb nagu õhtuse eetriaja parimatel saatejuhtidel.

Kaks aastat tagasi Nordic EdTech News'ile antud intervjuus⁶ tõin välja, et elukogenumate inimeste pagasi ja noorte tehnoloogiateadlikkuse ja suurema katsetamisjulguse kombinatsioon aitaks meil oluliselt suurendada näiteks maailmatasemel haridusele ligipääsu igas väiksemas Eesti piirkonnas. Need lahendused on ühtlasi edukalt eksporditavad välisturgudele ja seda tõestavad ka senised edulood.⁷

Teiseks. Alustame üle-eestilise andepoliitika kokkupanekut, mis hõlmaks inimese annete avaldumise ja oskuste toetamist kogu elukaare vältel, tuues ühele pildile lapselapsed ja vanavanemad; Eestis elavad inimesed ja need, kes on Eesti valinud kodu- ja töökohaks kas oma juurte või eneseteostusvõimaluste tõttu.

Naastes ettepanekute juurest lõpetuseks aga pealkirja juurde, saab tarvilikud oskused poolnaljatades kokku võtta kahe sõnaga: haamer ja huumor. Kuni need kaks on tagataskust võtta, on uksed su ees valla.