Ma ei olnud elus oma jalga kutsekooli ruumidesse tõstnud, küll aga olin enda hinnangul küllaldaselt informeeritud, et kutseharidus on nõrk ja edukaks saab ainult kõrgkooli lõpetades. Ja siis, 35-aastasena, sattusin elus esimest korda kutsekooli seinte vahele, Võrumaa kutsehariduskeskuse tehnomajja. Seal tabas mind ehmatav äratundmine: selles keskkonnas oleksin ma valmis ka ise õppima.

Aeg tõi mõistmise, et akadeemilised teadmised on igale soovijale üha kergemini kättesaadavad, sest õppida saab ju ka muul moel kui koolis. Info on meil taskus ja igal ajal ligipääsetav. Teine lugu on oskustega. Nende omandamine võtab aega ja nõuab juhendaja kõrvalpilku, püsivust ja kordusi. See teeb ka oskuste omandamise keeruliseks ja aeganõudvaks. Mis on ka osa põhjusest, miks praktilisi oskusi jääb aasta-aastalt vähemaks.

Ka lapsevanema rollis on süvenev oskuste piiratus selgesti tajutav. Meil on raamatuid ja videosid, et jagada lapsele teadmisi Marsi-missiooni tehnilisest võimalikkusest, ent meil ei ole sageli oskusi, et õpetada neid ühendama patareid, lülitit ja lampi.

Aasta-aastalt ilmneb üha selgemalt, et ideid võib turult osta kilohinnaga (innovatsioon on suures osas avatud), kuid pudelikaelaks on tegijate ja oskajate puudus. Mida keerulisemaks muutub ühiskonnale sisseharjunud elustiili säilitamine oskuste defitsiidis, seda elitaarsemaks muutub oksusharidus ning seda kallimaks muutub oskustöö.

Defitsiit tõstab hinda

Kosmose- ja tuumatehnoloogia detaile valmistava Radius Machiningu asutaja Veljo Konnimoisi hiljutine sõnum, et on täiesti reaalne, et 20-aastaselt saab oma oskuste eest 2000 eurot palka ja samal ajal omandada kõrgharidust, tekitas uskmatust ja segadust. See ei ühtinud paljude jaoks seni juurdunud maailmapildiga. Mis on ometi juhtunud, et kutsekooli lõpetanud kollanokad võivad sel viisil saada "üle makstud"?

Ent nagu Konnimois märkis, on sellise palga üheks eelduseks nutikalt valitud eriala. Vabal turul on kõrge palga eeltingimuseks alati olnud kvalifitseeritud tööjõu puudus ning kvalifikatsiooni tase. Mida defitsiitsem oskus ja mida kõrgem kvalifikatsioon, seda kõrgem on palk.

Kutsekoja tellitud pikaajalised prognoosid näitavad, et kutsevaldkondades on suurim erialase tööjõu puudujääk tööstuses ja ehituses.

"Kes minust saab?" on üleeilne küsimus

Kutsekooli ükskõik mis erialal õppima asudes on õige küsimus: kelleks ma tahan saada, kuhu ma soovin liikuda? Õpitava eriala nimetus ei fikseeri enam ammugi tulevase ameti nimetust. Erialad koosnevad rohkelt erinevatest oskustest, mida teiste elus omandatavate oskustega kombineerides võib karjäär viia väga erinevatesse suundadesse.

Nõnda võib tisleri eriala lõpetaja suurema vaevata (sh õpinguid jätkates) liikuda edasi mööblidisaini suunda, hakata puidutöötlemise valdkonnas ettevõtjaks, töötada puiduvaldkonnas masinaoperaatori või -tehnikuna, tegeleda puidutöötlemise seadmete edasimüügiga või naasta kooli puiduvaldkonna kutseõpetajana. Oskused, mida tisleri eriala õpilane õpib, on mahukas osa oskuste profiilist, mida need nimetatud ametid eeldavad.

Endale huvipakkuva oskuste profiili komplekteerimine võib tähendada ka korduvaid õpinguid nii kutse- kui kõrgkoolis. Hirm, et kutsekooli lõpetaja kõrgkoolis õpinguid jätkata ei saa, on põhjendamatu. Samuti on põhjendamatu arvamine, et kõrgkooli lõpetajad oma oskuste profiili koostamisel kutseõpinguid ei vajagi. Kõik sõltub valikutest.

Suur osa kutsekeskhariduse õpinguid alustavaid noori pikka kooliteed ei soovi ning suunduvad kohe pärast kutse omandamist töömaailma. Ent siiski liigub kahe aasta jooksul kõrgkooli edasi ca kümme protsenti lõpetanutest ning sama palju jätkab õpinguid kutsekoolis mõnel teisel või kõrgema kvalifikatsiooniga erialal. Seega on kõrgkoolide uksed kutsekoolide lõpetajatele lahti.

Samamoodi tullakse kutsekoolidesse tagasi kõrgkoolidest. Sageli vajab akadeemiline haridus tuge praktilistest oskusest, et oma ametis edukalt toime tulla. Mõnikord otsitakse võimalust karjääripöördeks. Vähe pole neidki, kes tunnistavad, et ei julgenud esimest korda eriala valides teha seda valikut, kuhu hing kutsus, vaid valisid selle, mis tundus turvaline. Nõnda tullakse peale kõrgkooli kutsekooli tegema varasemate valikute korrektsiooni.

Oskused on muutunud defitsiidiks ning tööandjadki näevad üha tulisemalt vaeva, et õppijate tähelepanu kutseharidusele pöörata. Mida defitsiitsemaks reaalsed oskused muutuvad, seda atraktiivsemaks muutub oskusharidus ja seda enam ollakse valmis oskustega spetsialistile ka maksma. Praegu veel on kutseharidus õnneks tasuta.