Usalduse loomine ei tule kunagi kergelt - see nõuab aega ning pühendumust. Usalduse võib kaotada aga hetkega, üleöö. Seda on elu meile viimastel nädalatel ilmekalt näidanud.

Ajal, kui olin haridus- ja teadusminister, pingutasime riigikogu ja rektoritega selle nimel, et ühiskond mõistaks karjuvat vajadust suurendada kõrghariduse rahastamist. See oli aastaid ja aastaid alarahastatud.

Me selgitasime, selgitasime, väsimatult selgitasime ning lõpuks saavutasime otsuse suurendada kõrghariduse rahastamist neli aastat järjest 15 protsenti aastas. Ametis olid nii reformierakondlasest peaminister kui ka rahandusminister. Lubaduse kohaselt pidi see tooma 2026. aastaks valdkonda juurde 140 miljonit eurot.

Otsuse vormistas juba uus valitsus, millesse mina enam ei kuulunud. Hoolimata sellest olin tänulik ja õnnelik, et tulevikku suunatud otsus sai tehtud. See oli sarnane teadusleppega, millega suunati teadusele üks protsent SKP-st.

Kui me tõesti päriselt (mitte suusoojaks öeldes) tahame, et meie majanduses oleks rohkem tarku töökohti, siis me ei pääse, me peame investeerima eelkõige just kõrgharidusse ja teadusesse. Ning kindlasti mitte lubatud raha vähendama nagu on käidud välja eelarve aruteludel.

Olles nüüd doktorandi ja värske õppejõuna näinud ülikooli elu lähedalt ja seestpoolt, olen veelgi enam veendunud tehtud otsuste ainuõigsuses. Olukord ülikoolides on tõesti kriitiline. Mõelgem: doktorikraadiga õppejõud saavad sarnast, kohati isegi madalamat palka kui üldhariduskoolide õpetajad.

Muuseas, õppivad õpetajad, kes töö kõrvalt esimesel kursusel alles omandavad kvalifikatsiooni, saavad lisaks veel kuni 400 eurot stipendiumi. Kas pole ebaõiglane, et üliõpilane teenib rohkem kui doktorikraadiga õppejõud? On valdkondi, kus palgavahe õppejõudude kahjuks on suuremgi kui haridusvaldkonnas. Niimoodi ei ehita me tarka riiki.

Riik annab pikemaajalisi eelarvelisi lubadusi läbi riigieelarve strateegia, mida tehakse neljaks aastaks. See on leping riigiga. Tuletan meelde, et rektorid olid valmis riigiga halduslepinguid allkirjastama vaid tingimusel, et valdkonna rahastus kasvab neli aastat vähemalt 15 protsenti. Riik lubas seda riigieelarve strateegias ja ülikoolid võtsid riiki uskudes endale halduslepinguga pikaajalised kohustused.

Selliste kokkulepete avamine, veel hullem, neist loobumine, näitab, et riiki ei saa usaldada. Kas sellisel juhul võivad ka ülikoolide rektorid võtta tagasi oma allkirjad kehtivatelt halduslepingutelt? Kui nii, siis mis eesmärki selline samm võiks tuleviku vaates küll kanda?

Riigi kulude kokkutõmbamisel peab olema selge eesmärk. 2009. aastal vähendati riigi kulusid, sest meil oli eesmärk liituda euroalaga. Valitsus oli veendunud, et see ühiskondlik pingutus tasub end ära välisinvesteeringutega, mis ergutavad meie majandust. Nii juhtuski. Mis on praeguse kärpimise eesmärk, kui vähendatakse kulutusi hariduses?

Usalduse ehitamine võtab kõvasti aega ja energiat, selle kokkuvarisemiseks võib mingil hetkel piisata vaid kaheminutilisest intervjuust.