Olen kutseõppes töötanud juhi rollis üle 25 aasta ning viimasel tööaastal paralleelselt olnud seotud ka täiskasvanute gümnaasiumiga. Nähtud on erinevaid aegu ja katsetatud erinevaid lähenemisviise.

Üks, mis kindel: kutseõpe on läbinud hulga muutusi ja üks olulisemaid on sellega kaasnenud maine tõus. Omaaegsetest nn supikoolidest on saanud kaasaegsed hariduskeskused ja muutunud on ka tööandjate suhtumine kutsekoolides toimuvasse. Praegu tundub algavat uute muutuste periood.

Koalitsioonilepingus seisab:

1. Tõstame kohustusliku kooliea 18. eluaastani, põhikoolijärgse hariduse või kutse omandamiseni. Muudatus hakkab kehtima 2024. aastal põhiharidust lõpetavatele õpilastele.
2. Muudame kutsehariduse atraktiivsemaks, kutsekoolides õppijad saavad lisaks kutse omandamisele konkurentsivõimelise keskhariduse (4-aastane õpe).
3. Peame oluliseks haridusvaldkonna koostööd erasektoriga, et lahendada üheskoos valdkonna väljakutseid. Näiteks saab koostöös erasektoriga leida lahendusi paindlike õppeviiside arendamisel, luua kaasaegset õppematerjali ja kasvatada noorte inimeste huvi reaal- ja loodusteaduste vastu.

Haridus- ja teadusministeeriumis asub tööle kutsehariduse reformi elluviimise juht Triin Laasi-Õige. Kindlasti hea valik arvestades tema seotust kutseharidusega ja selle valdkonna kogemust. Ilmselt saab ta kaasa ka konkreetsed ülesanded. Kas sõnastatakse aga ka teostatavate muutuste selgem eesmärk?

Kutseõppeasutused, õppurid ja tööandjad vajavad selget sõnumit, miks ja kuhu liigutakse, sest koolides on kogemus, seal toimub õppekavade arendus ja on palju erinevaid mõtteid. Veel liiga värskelt on meeles õppekavade lühendamine üldainete arvelt.

Ees seisab kutsehariduses õppeaja pikendamine neljale aastale. See on vanematele olijatele tuttav teema, see on juba olnud. Õppijad püsisid kauem koolipingis, astusid ellu küpsematena. Tehnikumid olid sel ajal kõik nelja-aastased ja sealt saadavat haridust annab võrrelda rakenduskõrgharidusega. Vahepealses etapis oli ka 3,5 aastaseid õppekavu. Õppekavade lühendamisega kärbiti eelkõige üldhariduse osa õppekavades, viimastel aegadel on lisandunud ka lõimingud üld- ja kutseõppe ainete vahel.

Kas õppeaja pikendamine ja koolikohustusliku vanuse tõstmine 18. eluaastani on tegevused ühe ja sama eesmärgi nimel?

Praegu jõuab noor kutseõppesse kas 15-16-aastasena või siis hoopis hiljem, sest vanusepiiranguid ju pole. Kui valik on tehtud kohe peale põhikooli, siis tekitab kõige rohkem probleeme õige eriala valik. Selles vanuses puudub enamikul tööga kokkupuude ja ameti valikul kuulatakse vanemaid, sõpru, õpetajaid jt.

Kui me räägime kutseõppe õppeaja pikendamisest, siis seda vajadust ei ole kindlasti kõikidel õppida soovijatel, küll aga nendel, kes teevad juhusliku (vale) valiku, või suunatakse vabale õppekohale, et ta kusagil kooli nimekirjas oleks.

Ilmselt leidub neidki õppijaid, kes vajavad pikemat õppeaega, aga arvan, et rohkem on neid, kellele tundub ka kolm aastat liiga pikana. Järelikult peaksime liikuma personaalsema õppe ja eelneva kogemuse arvestamise suunas. Paralleelselt tuleks ühtlustada koolide õppekorraldust – nõustada ja abistada õppejuhte, kes peavad selle kõik igapäevases koolielus suutma ära korraldada.

Kutseõppes on rakendunud kutsevaliku õppekava kas aastane või pooleaastane. Kahjuks keskendub see õppekava hetkel rohkem muukeelsele õppijale ja erivajadusega õppijale. Üleminekuaastat vajavad aga need, kes tunnevad ennast ebakindlalt. Samuti võiks see aasta olla põhikoolis tekkinud võlgade likvideerimiseks üldainetes. Matemaatika ja füüsika õpetajad on soovinud aega, et saaks põhikoolide taseme erisusi ühtlustada ja ehk paraneb siis ka tehnoloogiliselt keerukate erialade puhul õppijate edasijõudmine.

Siinkohal võiks küsida ka õppijatelt, kas neid huvitab õpiaja pikendamine, sest ka kolme aasta jooksul kutset ja üldaineid omandades, langeb ca 20 protsenti õppijatest välja ning osa nendest kindlasti seetõttu, et tööturg on nad hõivanud ja motivatsioon õpingute jätkamiseks kadunud.

Kuidas hoida sellist õppijat koolis 18. eluaasta täitumiseni? Kas see jääb ainult kooli mureks või on ka lapsevanematel kohustusi? Paljud 17-18-aastased on väga iseseisvad, elavad vanematest eraldi või on koduse toetuse kaotanud.

Lapsevanemate poolt on läbi aegade olnud surve, et laps peab saama korraliku keskhariduse ja püüdlema veel edasi õppida. Samal ajal hinnatakse mõnikord oma lapse võimeid üle, sest tal on juba põhikoolis olnud raske teatud aineid omandada ja see muudab ka õpilase ees olevad valikud kesisemaks ning langetab õpimotivatsiooni.

Olen veendunud, et tööandjaid ei rahulda kutseõppes viibimise aja pikendamine. See muudab kriitiliseks üleminekuperioodil tööjõu liikumise ja kui lisatakse üldhariduse osa, siis venib ka kutseoskuste omandamine pikemale perioodile ning ilmselt saab mõjutatud ka ettevõtte praktika osakaal. Mida pikemaks õpe muutub, seda paindlikum see peaks õppija jaoks olema, et vastata ka erasektori vajadustele.

Kui me räägime kutse omandamisest, siis võiks kaaluda kutseeksami varasemat sooritamist ja viimase aasta pakkumist ainult nendele õppijatele, kes soovivad põhjalikumat üldharidust ja kõrgkooliks ettevalmistust saada.

Viimastel aastatel on osa mittestatsionaarset üldharidust pakkuvatest täiskasvanute gümnaasiumidest liitunud kutseõppeasutustega ja see protsess on kavandatud jätkuma. See annab suurepärase võimaluse parandada ka kutseõppurite üldhariduse taset, luues õppevormi, kus päevases õppes omandatakse kutset (näiteks kahe aastaga) ja mittestatsionaarses õppevormis omandatakse keskharidust (kolme-nelja aastaga).

Sellises õppes osalemine annaks inimesele vabaduse liikuda varem tööturule ja lahutaks kutsetunnistuse ja keskhariduse tunnistuse saamise aja ja kvaliteedi.

Tean selles ka vähemalt ühte probleemkohta. Nii mõneski kutsestandardis on öeldud, et amet nõuab vähemalt keskhariduse olemasolu. Siinkohal usaldaksin tööandjaid ja nende soovitusi kutsestandardite uuendamisel või muutmisel. Märksõnaks oleks haridus- ja erasektori pidev koostöö, et kutsestandardid ei muutuks takistuseks, vaid toetatud oleksid ka pikaajalised õppijad.

Igasugusel muutusel on alati nii positiivsed kui ka negatiivsed küljed, neid eelnevalt hinnata ei ole lihtne ülesanne, eriti kui osapoolte ootused on erinevad.

Kuidas on olukord õpetajatega? Üle Eesti on õpetajaid puudu, sama on ka kutseõpetajatega. Kuidas leiavad kutsekoolid kutseõpetajaid? Saan oma kogemuse varal esile tuua kolm erinevat teed:

1. oma kooli edukad vilistlased peale mõneaastast tööpausi kutsuda kooli tagasi ja suunata õppima kutseõpetajaks;
2. leida töömaailmast oma ala professionaal ja meelitada kooli tunde andma;
3. loota ülikoolist tuleva noore kutseõpetaja saabumisele (võrdub imega).

Koos kutseõppes viibimise aja pikenemisega suureneb ka vajadus õpetajate järele, sest juba nüüd töötab enamik kutseõpetajaid ülekoormusega.

Ja lõpuks muidugi raha. Lisa-aastat tuleb ka rahastada, eelkõige läbi õpetajate töötasu aga ka õppijate sotsiaalsete garantiide, töövahendite ja materjalide kulu.

Juhul kui ühised eesmärgid on teada, osapooled aru saanud muutuste vajalikkusest ja vajalikud vahendid tagatud, saab kool kui otsuste elluviija rahulikult oma arengut planeerida. Jõudu selleks kõikidele osapooltele!

Riina Müürsepp juhtis aastatel 2005-2023 Pärnumaa kutsehariduskeskust.