Tegelikult ei asu Hoburaua talu linnas, vaid Audru osavallas, aga ametlikult siiski Pärnus. Kõigepealt tervitavad külalisi koerad, lauta sisenedes on kohe kohal ilusad ja sõbralikud kassid ning seejärel saab kõikide loomadega tutvust teha. Lammas oma kaasaga on omaette aedikus, aga siis tulevad juba kuked ja kanad, kitsed ja kalkunid, siis veel vutid jne.

Vietnami rippkõhtsead on väga sümpaatsed elukad ja sobivad hästi kokku kõikide teiste loomade ja lindudega. Aga ühte aedikusse ei saa Brunot ja Bertat praegu lasta, kui just jälle järglasi ei taheta.

Hoburaua talu perenaine Gudrun Kunto oli esialgu rippkõhtsigade suhtes äraootaval seisukohal.

"Alguses ta ei meeldinud, mõtlesin, et miks ta toob sellise looma. Mida enam sa näed, ta on nii intelligentne, ta on puhas, normaalne koduloom, keda isegi toas mõned peavad. Meilt läksid kõik korteritesse, majadesse elama, keegi ei ela laudas nagu meil. Aga laudas neile meeldib ka väga," rääkis Kunto.

Lapsed on loomadega nii kokku kasvanud, et nende eest hoolitsemine on igapäevane tegevus.

Aga loomapidamine on talus hoo sisse saanud alles viimastel aastatel.

"Ma arvan, et umbes viis aastat tagasi. Aga tihedam loomapidamine läks eelmisel aastal lahti. Sead tulid, kitsed tulid, lambad tulid. Riburadapidi. Mis peremees toob, selle mina võtan vastu jälle. Talle endale nii hullult meeldivad ja ta ise tegeleb ka nendega väga palju ikkagi," selgitas Kunto.

Kõiki loomi ta üle ei loe. "Nendega on selline lugu, et nendega juhtub midagi kohe, kui ma arvu ütlen. Siis ma parem ei ütle. Ütleme, et umbes 60," sõnas Kunto.

Kuigi Hoburaua talu teatab internetis, et nende loomi-linde võib igal ajal vaatama minna, siis päris valmis loodavad nad olla suveks, kui on ehk juba suurem laut ja muidki muudatusi.