Europarlamendi hiljutine rohepöörde otsus[i] on hoonete sundrenoveerimist puudutavas osas paljude huvigruppide poolt rohkesti kriitikat pälvinud. Õigustatult. Niisuguse ambitsiooniga kohustus ei ole meile lihtsalt jõukohane ja pole päris selge, kas see on isegi mõistlik. Võib kindel olla, et kui analüüsida lähemalt ka maakasutuse ja transpordi tulevikku puudutavaid kohustusi, on järeldus samasugune.

Pole saladus, et Eesti poliitikud ja ametnikud on need initsiatiivid omal ajal entusiastlikult heaks kiitnud. Ilmselt aru saamata, mida see endaga praktilisel tasemel kaasa toob. Just adekvaatse mõjuanalüüsi ja selle koostamisega kaasneva avaliku arutelu puudumine ongi selle olukorra põhjuseks.

Aga isegi nüüd kuuleme meie riigi esindajate optimismi – "Küsimusele renoveerimise rahastuse kohta tunnistas [majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Ivo] Jaanisoo, et kui seni on toetused tulnud Euroopa Liidu eelarvest, siis nüüd tuleb hakata mõtlema, kas ka Eesti maksumaksja peaks siia panustama."[ii]

Tõsi ta on, äsja kinnitas majandus- ja kommunikatsiooniminister toetusprogrammi mahuga 80 miljonit eurot ja EL-i fondidest on lähiaastateks kokku lubatud tervelt 366 miljonit eurot.[iii] Milleks muretseda?

Aga sellepärast, et vajaminevad summad ei ole mitte miljonite, vaid miljardite suurusjärgus. 2020. aastal valmis TalTechi analüüs[iv], kus vajaliku 54 miljoni ruutmeetri pinna renoveerimise maksumuseks hinnati üle 20 miljardi euro. See on suurem kui Eesti riigieelarve, millest niigi juba miljard puudu.

Ja see on vaid osa rohepöörde kuludest. Äsja valmis rohetiigri hinnang energiamajanduse rohepöördeks – Energia Teekaart – kogumaksumusega samuti üle 20 miljardi euro. Ju saame varsti kuulda ka kohustuslikest investeeringukuludest maakasutuse ja transpordi sektorites. Ilmselt ka ikka miljardites, mitte miljonites.

Tunnistagem, et kõik see ei ole tõsiseltvõetav. Otsustajate tasemel aga vastutustundetu kui mitte enamat.

Kliimasoojenemine on tõsine üleilmne probleem, mis vajab lahendust. Seni on lahendusena nähtud üleskutset viia üleilmne KHG netoheide aastaks 2050 nulli.

Seni pole veel sugugi selge, kas see eesmärk on üldse saavutatav – poliitiliselt, sotsiaalselt, fiskaalselt – ent vähemasti on netonulli strateegia selge siht, milleni jõudmise teid saab analüüsida ja arutada.

Analüüsi kesksel kohal peaks olema netonulli maksumus. Üleilmselt, iga riigi ja lõpuks ka majapidamise tasemel. Mis on sellest teada? McKinsey uurimuse[v] kohaselt on üleilmselt iga-aastane investeeringuvajadus 9,2 triljonit dollarit. Hästi jämedas võrdluses on see kaheksa protsenti üleilmsest SKP-st.

Kas selline investeering on poliitiliselt võimalik, ma ei tea. Aga tugeva poliitilise tahte puhul pole see majanduslikult ilmvõimatu, ehkki äärmiselt raske. Mida see tähendaks Eestile? Igale meie majapidamisele?

Selleks, et need üüratud numbrid arusaadavamaks teha, võime investeeringuvajaduse taandada KHG kogusele – saame umbes 200 eurot iga õhku paisatud CO2 ekvivalenttonni kohta. Üleilmne keskmine heide on 5 tonni ja Eestis 8 tonni[vi] inimese kohta. Kulud seega üleilmselt 1000 eurot ja Eestis 1600 eurot iga inimese kohta ja nii igal aastal kuni aastani 2050!

See on netonulli strateegia hind, mis loomulikult on ligikaudne, vast isegi kaks korda siia-sinna, ent annab mingi arusaamise eelseisvate otsuste raskusest. Selle najal saab teha ka tõsiseltvõetavaid plaane või siis otsida alternatiive. Kindlasti oleks aga vastutustundetu asuda kohe eesmärgi poole kihutama. Usun, et eelkõige osundab see analüüs tungivale vajadusele tegeleda sihikindlalt teadus-arendustegevusega, et neid numbreid tuntavalt alla tuua.

On veel üks oluline tähelepanek. Investeeringuvajadus ühe tonni CO2 heitme kohta langeb suuresti kokku hinnanguga kuludele sama koguse süsiniku kogumisele-sidumisele-ladustamisele tänaste tehnoloogiate abil. Järelikult on võimalik turupõhine heitme utiliseerimine, mis saaks võimalikuks, kui kehtestada üleüldine heitmemaks. Nii jääks tarbijaile võimalus valida, kas piirata oma heitmeid, või, majanduslikest kaalutlustest lähtudes, maksta maksu ja lasta heide kokku koguda ja utiliseerida.

Kokkuvõtteks. Olgu Eestis, Euroopas või üleilmselt, alati tasuks ausalt rääkida tegelikest kuludest ning mõelda rohkem võimalusele lahendada KHG heitmeprobleemi turupõhiste ja majandusmõttekusest lugu pidavate mehhanismide abil. Praegu aga tundub, et Euroopa Liidu poliitiline eliit on rohepöörde entusiasmis ülejäänud elust kaugele eest ära jooksnud ning meieni kostab vaid nende administratiivsete otsuste hirmutav kõma.

[i] https://www.err.ee/1608914639/euroopa-parlament-kinnitas-hoonete-renoveerimise-sihid
[ii] https://www.err.ee/1608915329/korteriuhistute-ja-riigi-esindajad-suhtuvad-el-i-renoveerimisnoudesse-rahulikult
[iii] https://mkm.ee/uudised/uuenenud-tingimustel-korterelamute-rekonstrueerimise-toetusvoor-avaneb-aprillis
[iv] https://www.mkm.ee/ehitus-ja-elamumajandus/elamud-ja-hooned/renoveerimislaine
[v] https://www.mckinsey.com/capabilities/sustainability/our-insights/the-net-zero-transition-what-it-would-cost-what-it-could-bring
[vi] https://ourworldindata.org/co2-and-greenhouse-gas-emissions