"Feministlik välispoliitika läbib kõiki meie välispoliitika tegevuste valdkondi humanitaarabist stabilisatsioonimeetmete, rahumissioonideni ning väliskultuuri ja -hariduseni," selgitas Saksamaa välisminister Annalena Baerbock.

Eksitav on arvata, et tegemist on naiselikuma välispoliitikaga või et selle eestvedajaks peab olema naisvälisminister. Feministlik välispoliitika Saksamaa jaoks tähendab võrdõiguslikkust, seismist nõrgemate eest ning ka naiste võrdsemat kohtlemist maailmas, kus elab rohkem naisi kui mehi.

Saksamaa Marshall Fundi vanemekspert Rachel Tausendfreund rõhutab, et kuigi võrdõiguslikkusest on Berliin rääkinud paarkümmend aastat, läheb maailma majandusfoorumi andmeil samas tempos jätkates võrdsuse saavutamiseks 123 aastat.

"Endiselt on 130 miljonit tüdrukut, kel pole õigust haridusele. Endiselt on 214 miljonit naist ja tüdrukut, kel pole seksuaaltervishoiule ligipääsu. Vaatame ka lääneriike. USA-s ei olnud reproduktiivsele tervishoiule ligipääsu enne 1970. aastaid, millele nüüd on taas esitatud väljakutse või see on tagasi pööratud. Need on päris vajalikud teemad ja progress ei ole olnud edukas ning me pole ligilähedalgi sellele, kus olema peaksime," rääkis välispoliitika analüütik.

Esimesena teatas feministlikust välispoliitikast Rootsi üheksa aastat tagasi, kuid eelmisel aastal ametisse astunud valitsus otsustas sellest loobuda.

"Kui Rootsi ütles, et nad enam ei seisa feministliku välispoliitika eest, siis see on ka pigem siseriiklikuks tarbimiseks mõeldud. Tegelikult ollakse aktiivne tegija ka ÜRO-s ja kõikvõimalikes vahendusringkondades, siis nende välispoliitika on endiselt feministlik. See on väljend, mis tõmbab tähelepanu, mis eristab, aga tõepoolest, arvan, et kõik Euroopa riigid seda väärtuspoliitikat ühel või teisel moel edendavad ja arendavad," kommenteeris Eesti eelmine president Kersti Kaljulaid.

Maailmas on praegu kümmekond riiki, kes on avalikult feministliku välispoliitika välja kuulutanud. Enamik neist on Euroopas. Kanada võttis teise riigina maailmas Rootsist eeskuju ja püüab ideaali ellu viia läbi arenguabiprogrammide. Saksamaa plaanib abiks eraldada 12 miljardit eurot, Kanada tõstis abisumma üle viie miljardi euro.

"Tegelikult see mõjutab kõige rohkem arenguabi andmist, mitte välis- ja julgeolekupoliitikat laiemalt, sest kuidas sa ikka rakendad feministlikku välispoliitikat, kui räägid läbi näiteks Hiinaga. See ei saagi olla mingi teema nende puhul. See on ka üks kriitika selle feministliku välispoliitika suhtes, et seda saab rakendada üksnes nõrgemate partnerite suhtes, abisaajate suhtes, kellele see ei pruugi eriti meeldida," rääkis Toronto ülikooli professor Andres Kasekamp.

"Välisilmaga" vestelnud rõhutavad, et kõigepealt peab abiandja olema ise eeskujulik. Saksamaal on rohelised olnud koalitsiooni kõige sirgjoonelisemad väärtuste kaitsjad. Tausendfreund tõi välja, et teoorias toetavad isegi konservatiivid mõtet, et üldises plaanis peaks olema enam-vähem võrdne arv naisi ja mehi kõrgetel kohtadel. Ta lisas, et eriti positiivne areng oleks, kui välisministeeriumis oleks ka mitmekülgne esindatus ehk ka vähemused kõrgetel kohtadel. Aga see tähis on kauge isegi Saksamaa jaoks.

"Ainult 26 protsenti kõrgematest ametikohtadest välisministeeriumis on täidetud naistega ja Annalena Baerbock on esimene naisvälisminister. Oleme küll palju saavutanud, aga näiteks minu olukord on palju erinevam mu ema või vanaema omast. Edusamme on olnud, aga kui ei jätka võitlust, siis võib saavutatu muutuda tagasipööratuks," rääkis Tausendfreund.

"Kus oli probleem ja on ka praegu – naised on vähem ambitsioonikad. Mäletan ise, kui rääkisin noorte diplomaatidega, kes tulid välisministeeriumisse tööle. Küsisin, et miks sa tulid ja noormees vastas, et tahab ministriks või diplomaadiks saada. Ta on ambitsioonikas ja ta ütleb selle välja. Küsin sedasama noorelt naiselt, kes vastas ebamääraselt, et talle meeldivad teiste riikide kultuurid ja mulle meeldiks arendada majandussuhteid. Ehk et isegi, kui tal on suursaadikukepike põues, siis ta alati ei ütle seda," selgitas endine välisminister Marina Kaljurand.

Kui vaadata võrdõiguslikkuse toetamist välismaal, siis kuigi aeg-ajalt esineb erandlikke perioode, tundub Eestigi olevat pigem feministliku välispoliitika liini hoidja. Kas poleks aeg see põhimõttena välja öelda?

"Sisulises mõttes küll, aga nagu ütlesin, et tahaksin loota, et meie välispoliitika seda ka on. Aga loomulikult on paljud välisministeeriumid alustanud enesereflektsioonist – kas naistel on välisministeeriumis samasugune sõnaõigus nagu meestel? Kas naised on sagedamini number kahed kui number ühed? Kas naised, kellel on teenistuslikke probleeme, on sama hästi hoitud organisatsiooni poolt ja toetatud nagu mehed? Kas naiste karjäärivõimalusi välisministeeriumis võiks piirata ka see, et paratamatult on ka pered ja lapsed? Kas välisteenistujad, kel on samast soost elukaaslane, saavad koheldud samamoodi kui teised?" arutles Kaljulaid.

"Tegelikult pole vara, vaid aeg ongi õige. Me ei saa võrdõiguslikkust vaadata ainult läbi välispoliitika prisma, paratamatult ta põimub siseriikliku võrdõiguslikkusega. Kui näiteks vaatame, kui palju on naisi ettevõtluses juhtivatel töökohtadel, riigikogus ja kui suur on palgalõhe, siis Eestil on veel minna ja minna võrdõiguslikkuse teemadega. Kui Eesti oleks osaline võrgustikust – ja see ju ei puuduta vaid välispoliitilisi teemasid, sest infot vahetatakse kõikvõimalikel teemadel –, siis see oleks Eestile ainult kasuks. /.../ Arvan, et Eesti võiks küll ühineda selle välispoliitika grupiga, kes ajavad feministlikku välispoliitikat," rääkis Kaljurand.

Välispoliitika on väärtuste ja huvide tasakaalustamise kunst, rõhutas Kasekamp. Feministliku välispoliitika ajamine tähendab arenguabi andmist, aga ka tungivat soovitust või siis lausa tingimust parendada tüdrukute ja naiste olukorda abisaaja riigis. Selle halvaks näiteks jääb Afganistan, kus pärast aastaid kestnud naiste võimestamist lahkusid lääneriigid kiiresti ning nüüd ei saa tüdrukud enam haridustki. Ohte on veel.

"Näiteks Kanadal oli 2018. aastal selline juhtum Saudi Araabiaga, kus Kanada välisminister kritiseeris saude, kes vahistasid kaks naiskativisti, ja saudid viskasid välja Kanada suursaadiku ja katkestasid igasuguse koostöö lepingud Kanadaga, mis läksid Kanada majandusele väga kalliks," selgitas professor.

Kaljurand usub, et naisi on rahvusvahelistes suhetes üha rohkem vaja, et kas või arutelud, olgu siis sõja lõpetamiseks või mingil muul eesmärgil, oleksid tasakaalukamad.

Kaljulaid loodab siiski, et peagi jõuab kätte aeg, kus me enam ei pea arutama selle üle, kumb on parem juht, kas mees või naine.

"Minu jaoks on siis klaaslagi kadunud, kui arutatakse kõikide muude kriteeriumite üle, aga puhtjuhtumisi satub nii enam-vähem 50 protsenti naisi ja 50 protsenti mehi nendele tähtsatele kohtadele. /.../ Ma arvan, et kui jätkame hästi nii feministliku sise- kui ka välispoliitikaga kõikides vabadust armastavates riikides, siis ühel hetkel kaob see determinandina ära. See muutub sama ebaoluliseks kui see, kas põllumajandusminister tuleb Pärnumaalt või Saaremaalt," rääkis Kaljulaid.