President Emmanuel Macron surus Prantsusmaal läbi pensionireformi, otsustades mõned minutid enne hääletust parlamendi alamkojas viia läbi pensionireform parlamendi heakskiiduta. Tegemist on presidendi põhiseadusliku õigusega artikli 49/3 all. Valitsuse umbusaldusavaldus kukkus üheksa häälega esmaspäeval läbi, kuid süvendas poliitilist ja ühiskondlikku kriisi.

Prantslaste pensionireform läheb Macronile palju maksma, tema populaarsus on langenud madalamaile tasemele kollaste vestide ajast, vaid 28 protsendile. Streike pooldab 69 protsenti küsitletutest.

Kaks kuud (üsna) heatujulist vastuseisu pensionireformile

Viimased kaks kuud oleme Prantsusmaal elanud iganädalaste ametiühingute streikide ja meeleavalduste rütmis. Meeleolu oli inimestel üsna hea ja kasutati prantslaslikku huumorit. Näiteks üks ametiühing saatis presidendile 800 ümbrikku, millest igaühe sees oli vatipulk, et president ikka oma kõrvad saaks puhtaks teha, sest ta justkui ei kuule, mida rahvas talle ütleb.

Meeleavalduse päevgi oli lõbus. Suurematel ametiühingutel oli oma saateauto, millest kõlas muusika, tehti näomaalingud, kanti erksavärvilisi plakateid ja üheskoos hüüti riimuvaid protestilauseid. Ühel meeleavaldusel, millest ma pidin läbi saama, et laps lasteaiast ära tuua, kõlas Cindy Lauperi laul "Girls Just Want to Have Fun" ja teises kohas mängis Black Eyed Peasi "Don't You Worry". Rõõmsameelne proua jagas inimestele kriite, et tänavale joonistada.

Keskmine prantslane on veerandi oma elus pensionil. Nende jaoks ei ole pensionile jäämine periood, mil jäädakse surma ootama, vaid üks iseseisev elu osa, aeg nautida. Keskmine prantsuse mees on pensionil 22 aastat ja naine 26. aastat. Märkimisväärse osa sellest ajast on nad heas vormis.

Kui praegusel hetkel mõtleb peagi pensionile jääv eestlane võimalikule sõjaohule, siis prantslane hoopis uutele ettevõtmistele, mille jaoks on pensionile jäädes aega.

Mida siis pensionär Prantsusmaal teeb? Ta käib kinos, teatris, kunstinäitustel, trennis, saab kokku sõpradega, arutab maailma asju nurgakohvikus, käib restoranis, meeste seas on rahvusspordiks koduste väikeste tööde tegemine (bricolage), naistel on rahvusspordiks raamatute lugemine ja nende vahetamine sõpradega. Käiakse reisimas, käiakse maakodus, tegeletakse lastelastega, sest nüüd on lõpuks aega. Riik hoiab teda hästi, Prantsusmaa pensionär on Euroopa üks rikkamaid pensionäre.

Üks meie pere tuttav Lõuna-Prantsusmaa pensionäripaar ostis pensionile jäädes matkaauto ja sõidavad nüüd sellega ringi, sest ei soovinud paigale elu nautima jääda (võib-olla mõjutas otsust maailma avastama minna asjaolu, et neil on 14 lapselast). Pariisis toovad aga ühe perekonna vanavanemad ise vabatahtlikult igal kolmapäeval oma 12 lapselast korraga lõunasöögile (Prantsusmaal on kolmapäeval lühendatud koolipäev), traditsiooniliselt ostetakse grillkana ja tullakse kokku ja veetakse ühiselt aega.

Nüüd aga tunnevad inimesed, et Macron võtab ära ühe olulise osa nende elust. Siit koorub ka asja tuum: sotsiaalse ebavõrdsuse küsimus. Kui nn valgekrae keskmine eluiga on 84 aastat, siis töölisklassi kuuluval mehel 78. Kui keskmiselt 23 protsendil prantslastest tekib pensionile jäämise esimesel aastal mingi tervisehäda, mis igapäevaelu otseselt mõjutab, siis töölisklassil on see protsent 34.

Ka töölisklass ja keskklass tahavad elu nautida, mitte olla pensionil ja olla haige. Niigi tunneb prantslane, et riigi rikkad lubavad endale elu, mida nemad ei saa. Ühiskonnas on keenud pikemat aega viha, sest viis protsenti kõige rikkamatest omab enam kui kolmandikku kogu varast. Pariisi poole vaadatakse põlgusega, sest Ile-de-France'i maakonnas, kus asub ka pealinn, elab just 28 protsenti kõige rikkamatest inimestest.

Pariisi prügivedajad: kelle käes on suurlinnas võim?

Pariisi munitsipaalprügivedajad on streikinud alates 6. märtsist (nemad saavad praegu pensionile 57-aastaselt, kuid pärast reformi saaksid 59-aastaselt) ja sellest tulenevalt on pool linna täis äravedamata prügi. Nädalavahetusel oli linnas tänavatel kümme tuhat tonni jäätmeid.

Paar päeva tagasi jalgrattaga Pariisis liigeldes olin tunnistajaks olukorrale, kui auto ühel kitsal tänaval oli sõna otseses mõttes prügi sisse kinni jäänud. Ei saanud edasi ega tagasi. Autoomanik kutsus politsei.

Nüüdseks on hakanud prügihunnikuid küll tasapisi vähenema, sest prefektuur andis korralduse igale streikijast prügivedajale tööle naasta, vastasel juhul on tegemist õigusrikkumisega, mille karistuseks võib olla kuus kuud vangistust või 10 000 eurot trahvi. Muud valikut ei ole, sest prügihunnikud hakkavad ohustama otseselt linlaste elu ja tervist, kuid Pariisi linnapea toetab streiki.

Aastal 2023 on Pariisil ka oma prügivedajast Tiktoki staar Ludovic Frances, kelle postitused koguvad miljoneid like'e ja kes jätkab sotsiaalmeedias oma võitlust ja prügivedaja ameti olulisust ühiskonnale tõestab. Nagu märkis ka Tõnu Õnnepalu oma raamatus "Pariis. Kakskümmend aastat hiljem", läheks Pariis mõne päevaga haisema, kui prügivedajaid ei oleks. See on tõesti oluline amet Pariisis. Õnneks on praegu ilmad jahedad ja prügi haiseb vaid mõõdukalt.

Ahjaa, prügiga tänavatel ronivad välja ka kanalisatsioonidest Pariisi rotid, eeldatavalt on Prantsusmaa pealinnas 1,5-1,75 rotti ühe elaniku kohta.

Pööre: protestijate suund kollavestistumisele

Pärast seda, kui president Macron otsustas kasutada lühemat teed reformi jõustamiseks, toimus pööre ka streikijate ja meeleavaldajate meeleolus. Tuntakse frustratsiooni, demokraatiast ülesõitmist, viha. Kutsutakse üles kasutusele võtma veelgi tugevamaid meetmeid, kutsutakse üles radikaliseerumisele, kutsutakse üles lõhkumisele, politseile vastu hakkamisele.

Ka mõned parlamendisaadikud lehvitasid pärast umbusaldusavalduse läbikukkumist silte "Kohtumispaik tänav!" Prantsusmaa politsei pidi suurendama riiklike sümbolite kaitset ja keelas mitmetes olulistes paikades rahvakogunemised ja suure sümboolse tähendusega Concorde'i platsi, kus võeti maha kuningate ja kuningannade päid, on valmis kaitsma politsei veekahur.

Macroni jaoks aga on kaalul suuremad eesmärgid, oma sammu ta ei kahetse, sest tema olevat teinud tegi valiku riigi hüvanguks, mitte poliitilistel eesmärkidel. Kui Prantsusmaal maksis 1960. aastatel neli inimest kinni ühe pensionäri pensionipõlve, siis lähitulevikus jääb see kohustus peaaegu ühe inimese kanda. Ühiskonna vananedes ja eluea pikenedes, sündimuse vähenedes ei ole muid võimalusi. Muutust on vaja.

Probleemi üheks tahuks on see, et Macron ei ole suutnud inimestele pensionireformi vajadust piisavalt seletada. Tegelikult on prantslased Euroopas kõige varem pensionile minejad, uues seaduses ei ole Euroopa mõistes mitte midagi eriskummalist. Euroopa keskmine pensionile jäämise aeg on 63,5 aastat naistel ja 64 aastat meestel (Eestis jõuab pensioniiga 2026. aastaks 65. eluaastani).

Avalikust pildist oli president kadunud, eesliinil oli peaminister Élisabeth Borne. Praegune olukord aga süvendab tunnet, et president on eluvõõras valgekraest rikkur ja ühiskonnas ei ole kõik võrdsed. Osutus ju Macron presidendiks valituks suuresti ka tänu protestihäältele Marine Le Peni vastu. Inimesed on nüüd selle tõttu veelgi vihasemad.

Kõige selle tõttu ongi osa streikidel ja meeleavaldustel osalenud inimestest võtnud suuna radikaliseerumisele. On neid, kes ütlevad, et enam ei ole pall nende käes ja nüüd on aeg lasta demokraatlikus riigis rahvaesindajatel teha oma tööd, aga on ka teine pool... Üks professor sõnas teleintervjuus, et kuna streigid ei töötanud ning meeleavaldused ei töötanud, siis nüüd tuleb võtta kasutusele kollaste vestide meetmed ja nende liikumine kollavestistub.

Lisaks toidab kriis populistlikke erakondi, parem- ja vasakäärmuslasi ja ka nn vanu kollaseid veste. Seega võib oodata laiemaid proteste sotsiaalse ebavõrdsuse ja kõige muu vastu. Muidugi on veel üks kriminaalne grupp inimesi, kes on lihtsalt lõhkujad, ja mustad blokid – musta riietatuna piisab neile igast ettekäändest, et lihtsalt lõhkuda ja põletada.

Võimalik, et mõneks ajaks langeb Pariis tagasi kollaste vestide perioodi, kui poed ja pangad katsid nädalavahetustel aknad puitplaatidega ja pariislased laupäevaks plaane ei teinud. 

Kollased vestid summutas paljuski kooronapandeemia, aga eks seekord ole näha, mis kaardi tulevik välja pakub. Järgmine, üheksas suur streigi- ja meeleavalduspäev on planeeritud 23. märtsile. Politseil on sel nädalal käed-jalad tööd täis, sest prügikaste on Pariisis põlema pandud juba igapäevaselt ja prügi Pariisi tänavatel jagub. Ilmselt kestavad protestiaktsioonid seekord jälle pikemalt. See ei ole esimene ega kindlasti ka viimane kord, kui Prantsusmaal keeb.