Mind ajendas kirjutama Lääneranna vallas Metsküla kooli ümber toimuv. Nimelt on mul raske mõista, kuidas otsustajaskond saab kahelda sellise kooli rolli kaalukuses. Asi ei ole ju koolis kui sellises, asi on selle ümber kogunenud elujõulises ja teotahtelises kogukonnas. Kool on ühenduslüli, mis neid inimesi, nii lapsi kui täiskasvanuid, liidab. Kui see ühenduslüli ära võtta, kaob kogukonnal pidepunkt ja pered võivad sootuks lahkuda.

Meie kolisime perega maale nüüdseks pea kaheksa aastat tagasi. Soov linnast ära saada oli nii suur, et jaanipäevaks oma vast omandatud tallu sõites ei tulnud me sealt enam tagasi, ainult asjade järele. Seitsme aastaga olime renoveerinud vana talumaja mugavaks elamuks, pidasime hobikorras kanu ja lambaid ning kasvatasime küüslauku. Palgatöö oli meil siiski linnas, tegime kodukontoris kaugtööd.

Aga siis sai meie laps seitsmeaastaseks ja kätte jõudis kooliminekuiga. Nüüd oleme linnas tagasi. See ei olnud kerge otsus ega otsus, mida üldse oleks tahtnud teha.

Jah, meie talu lähedal on ka kool, Leie kool. Kui maale kolisime, oli ka selle kooli ümber koondunud paras hulk teotahtelisi inimesi. Paraku ei leidnud nende algatused kooli edendada ja arendada kohaliku omavalitsuse tuge ning kogukond hakkas lagunema. Väiksem seltskond vastupidavaid entusiaste on Leie kooli eest siiani võtlust pidanud, kool on praeguseni alles tänu kohtuotsusele, mis selle sulgemise otsuse tagasi pööras.

Enam-vähem igal aastal alustatakse sügisel teadmisega, et see aasta on nüüd viimane. Laste arv järjest langeb, paljud lastest, kes elukoha mõttes selles koolis käia võiksid, lähevad mujale, enamasti linna või suuremasse asulasse. Ja meie näitel: mõned pered kolivad ära. Me pole ainsad.

Head otsustajad nii riiklikul kui kohalikul tasandil, palun saage aru, et kogukond, koos tegutsemine ja mõttekaaslased on oluline faktor, mis inimesi maal hoiab ja neid sinna lisaks tõmbab. Kui selle koostegutsemise keskmeks on kool, siis on selle kooli säilimise võimaldamine ülioluline, et hoida ka kõiki neid inimesi.

Inimesed ei koli maale mingi külastuskeskuse, muuseumi või muu uhke turismiobjekti pärast. Sellises kohas veedetakse tund, võib-olla kulutatakse mõni eurogi, kuid siis sõidetakse edasi. Seevastu tugev kogukond võib piirkonda juurde meelitada arvukalt peresid ja toimida tõmbetegurina pika aja jooksul.

Nii on kujunenud näiteks Karula rahvuspargis ning sarnast tõmmet on Metsküla kooli puhulgi näha, kus õpilaste arvu prognoos on lähiaastatel tugevalt positiivne. Kooli ümber koondunud kogukond on veel eriti suur väärtus, sest seal on mängus laste käekäik ja haridustee, selles kaasa rääkimine ja sellele kaasa aitamine. Lapsevanema jaoks on tema lapsed ju väga tugev motivatsioonitegur.

Lühinägelik on suhtuda nii, et kuhu see maal elav pere ikka nii väga läheb, kui kool kinni panna. Paneme koolibussi teises suunas käima ja kõik on hästi.

Jah, kindlasti on maal elavate inimeste hulgas neid, kes ei lähegi ära, sest nad on selle kohaga seotud kas töiselt või perekondlikult või puudub võimalus mujal kinnisvara hankida või pole kunagi mujal elanud ja see võimalus näib võõras. Aga nii-öelda uusmaakad, nagu meie pere, on mobiilsed ega ole tingimata maakohaga nii lahutamatult seotud. Meiesugustel on olemas linnas elamise kogemus, sageli oleme ühes või mitmes erinevas linnas elanudki enamuse elust. Meil on seal olemas töökoht ja suhtlusvõrgustik.

Oleme kogenud, et elada on võimalik nii linnas kui ka maal, mõlemal pool on oma plussid ja miinused. Isegi kui maaelu on südamelähedane, on kooliealiste laste puhul terve rida plusse linnas või suuremas asulas elamise poole peal, eriti kui maal kõigub kodulähedase hariduse saamise võimalus kanajalgadel ning elanike soovidest ja algatustest kiputakse otsuste tegemisel mööda vaatama.

Võib-olla jõuame perega kümmekonna aasta pärast maale tagasi, siis, kui kool meie jaoks enam teema ei ole. Aga kas drastiliselt vananev elanikkond pole ka mitte üks Eesti maapiirkondade teravatest probleemidest? Äkki on kõrge motivatsiooniga noored ja lapsevanemad siiski panustamist väärt? Just siis ja just seal, kus nad mõelda, teha, eest vedada ja üksteist toetada võtavad.