Triin Varek: lapsed vajavad võrdset kohtlemist KOV-i võimekusest olenemata

Triin Varek
Triin Varek Autor/allikas: Olga Makina

Üldine siht perepoliitika kujundamisel peab liikuma selles suunas, et toetuste ja teatud teenuste kättesaadavus on riigipoliitiliselt võrdsemalt tagatud. Oluline on toetada väiksemaid omavalitsusi, kirjutab Triin Varek.

Praegu ületab inflatsioon Eestis Euroopa Liidu keskmist ja see vajutab pitseri inimeste toimetulekule. Kuigi kohalikel omavalitsustel on olemas vahendid perede toetamiseks, jaotuvad need omavalitsuseti väga erinevalt.

Riiklikku perepoliitikat planeerides tuleks eelkõige läbi mõelda, kuidas ehitada toetuste ja teenuste süsteem üles selliselt, et see ei jätaks väiksemate ja vaesemate valdade inimesi ebavõrdsesse olukorda ega "karistaks" suuremate elanikke. Viimaste uudiste valguses uue valitsuskoalitsiooni poolt, kus maksukoormus tõuseb ja hakkab mõjutama kõiki peresid, on mure inimeste toimetuleku osas väga tõsine.

Huvitegevuse puhul võib juba märgata, et vanemad ei saa lastele kõiki ringe ja trenne lubada. Huvihariduse toetamine on üks näide, mida omavalitsused on erinevalt lahendanud ning mis vajaks riigipoliitilist lähenemist. Kui osas omavalitsustes on huvihariduses pearahasüsteem, siis igal pool see nii pole. Teistpidi, läbi toetuse tasandusfondi on huviharidus riigi poolt ka ebavõrdselt toetatud: suuremad omavalitsused, kellel on valikuid rohkem, ei saa toetust nii palju kui väiksemad omavalitsused.

Näiteks Rakveres on tekkinud olukord, kus väiksem naaber Rakvere vald katab laste huvihariduse esimese valiku sada protsenti ja teise 50 protsenti, samal ajal kui Rakvere linn toetab rohkem organisatsioone ja annab linna vara nn mitterahalise toetusena huviringide kasutusse.

Kokkuvõttes on see toonud kaasa teenuseturismi, kus toetuse saamiseks registreerivad inimesed end mõne kilomeetri kaugusele teise omavalitsusse (KOV) toetuse saamiseks sisse, kuid kõiki teisi KOV-i teenuseid ja taristut kasutavad jätkuvalt tegelikus elukohas. Sarnased näited asetavad lapsed, tulenevalt kodukoha võimekusest ja võimalustest, tihtipeale ebavõrdsesse olukorda ning tekitavad probleeme ka omavalitsustele.

Toetuste indekseerimine on vajalik

Selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi, on oluline üldine eeskuju ja suhtumine, mis vanemlust toetab. Kahtlemata ei sünni lapsed üksnes toetuste pärast, aga kindlustunne on peredele oluline faktor, et laste sündi ei lükataks kaugesse tulevikku. Toetuste suur tõus alates kolmandast lapsest on hea, aga toetada tuleb võrdselt ka esimest ja teist last, muidu kolmandat ei sünni.

Seadusandluse muutmine ei tohi olla selline, et kuue kuu möödudes tehakse otsused jälle ümber nagu lähiminevik ja tulevik meile jälle näitab. Läbimõeldud perepoliitika peab olema Eesti prioriteet.

Kui vaatame riigi sotsiaalmajanduslikku olukorda, mis toimub inflatsiooniga ning mis peredele enim raskusi tekitab, siis annab peretoetuse indekseerimine täiendavat kindlustunnet, et kui elukallidus tõuseb, ei võta see nende valikuvõimalusi vähemaks, näiteks, et hakatakse toidulaualt kokku hoidma, kuna on vaja küttearveid maksta. Või käiakse vähem vanavanemate juures, sest kütusehinnad on kõrged. Lisaks peretoetuste indekseerimisele tuleb sama teha ka lapsetoetustega.

Mis puudutab vanemahüvitise järgset majanduslikku mõõna ja eelkõige haigushüvitisi, siis seda on juba lubatud ringi teha. Praeguse süsteemi kohaselt saab lapsevanem tööle naastes kuus kuud haigushüvitist kahjuks vaid miinimumi ulatuses.

Samuti võiks olla normiks, et väikelapse vanemad saavad vajadusel tööd teha kodukontoris ega peagi alati haiguslehte võtma. See on väljakutse eelkõige tööandjatele, millega nemad saaksid perepoliitikat toetada. Kindlasti on ameteid, kus see võimalik pole, kuid ühiskondlik suhtumine, et väikeste lastega vanemad pole probleem, on ääretult oluline ja oleks tore, kui see suhtumine muutuks.

Haridusränne on probleem

Haridusränne on tekitanud surve maakonnakeskustele ja samal ajal väiksemates omavalitsuses hirmu maakoolide sulgemise ees. Maakonnakeskustes on hariduskulud viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ning see pole ainult Ukraina lastega seotud, vaid need on meie enda lapsed, keda on juurde tulnud.

Ukrainlaste osas riik toetas süsteemi, saime pearaha, millega õpetajaid juurde palgata ja vahendeid soetada. Seevastu olukorraga, kus suur hulk inimesi on end korraga teise omavalitsusse registreerinud ja seal on klassid juba täis ning õpetajaid kusagilt juurde võtta pole, on keeruline hakkama saada.

Õpetajate puudus on ülioluline mure kõigile Eesti piirkondadele, muuhulgas tekitab lõhet Ida-Virumaa eelistamine. On mõistetav, et sinna tulebki rohkem ressurssi ja tähelepanu suunata, kuid see ei tohi käia teiste piirkondade arvelt. Juba praegu sõidavad õpetajad naabermaakondadest Jõhvi, Kiviõlisse jne tööle, kuna seal pakutakse paremaid hüvesid: paindlikumat töögraafikut, kõrgemat palka, sõidukompensatsiooni. Aga kes hakkavad siis mujal lapsi õpetama?

Oluline on ääremaastumist vältida

On neid, kes ütlevad, et meile on oluline isereguleeruv turumajandus, kuid kriisiolukorras on ka toetused tihtipeale vajalikud nii inimesele, omavalitsusele kui ka ettevõtjatele. Kui me ei muuda poliitikaid, mis aitavad ettevõtjatel paremini toime tulla, tulevad need otsused ka riigile bumerangina tagasi, sest kui inimesed jäävad tööta, on vaja rohkem töötukassa toetusi ja toimetulekutoetust, nõustamist omavalitsuses. Kui me peresid ei toeta ja toetusi ei indekseeri, sünnib Eestisse vähem lapsi, kes tulevikus makse maksavad.

Perepoliitika ei puuduta üksnes lapsi, vaid kõiki valdkondi, mis on pere planeerimise juures olulised ning seda pereliikmete elukaare ulatuses sh kodulähedane kool, perearst, lasteaed, teedevõrk, ühistransport, ka vanavanemate toimetulek. Uus koalitsioon võttis hiljuti n-ö laualt maha taristu rajamise rahad, aga kui soovime, et elu oleks võimalik nii maal kui linnas, on oluline riigimaanteed valmis ehitada.

Sama lugu on ühistranspordiga. Kindlasti ei jäta tasuta ühistranspordi kaotamine inimestele rohkem raha kätte ega motiveeri neid maal elama. Ootame ära täpsema info automaksu osas, kuid esimesed signaalid ka sellel suunal on ju negatiivsed.

Üldine siht perepoliitika kujundamisel peab liikuma selles suunas, et toetuste ja teatud teenuste kättesaadavus on riigipoliitiliselt võrdsemalt tagatud. Sealjuures on oluline toetada neidki omavalitsusi, mis on väiksemad ning Tallinna kuldsest ringist väljaspool. Kõik otsused, mida riik teeb, mõjutavad üht või teistpidi perepoliitikat, mis on seotud inimese ja lõpuks ka riigi toimetulekuga.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: