ETV saates "UV faktor" arutlesid väikekoolide vajalikkuse ja võimaluste üle Metsküla kooli lapsevanem Silvia Lotman, endine haridusminister Jaak Aaviksoo, Rõuge vallavanem Britt Vahter ja haridustegelane Aivar Haller.

Vahter selgitas, et Rõuge on Eesti üks kehvemas majandusolukorras olevatest valdadest, millel on suur laenukoormus ning lisaks on õpetajate palgatõus tekitanud täiendava koormuse. "Tunneme, et me ei jõua enam kohustusi kanda," sõnas vallavanem.

Kui vallal raha oleks, siis maakoole Vahteri sõnul kohe sulgeda poleks vaja. "Siis me võtaksime aja ja räägiksime kogukondadega läbi võib-olla paar aastat seda, sest need mõjutavad kogukonda igas mõttes," ütles ta.

"Riik rahastab ju koole ja haridust nii, et ühes õppeastmes või kooliastmes peab olema vähemalt 30 õpilast. See tähendab, et põhikoolis peab olema vähemalt 90 õpilast selleks, et omavalitsus riigi rahastusega tuleks toime, et saaks kaetud õpetajate, tugispetsialistide palga, direktorite, juhtkonna palga. Paljudes koolides seda ju pole," ütles Vahter ja lisas, et väikeste koolide ülalpidamiseks peavad omavalitsused peale maksma.

"Ja kui kohalikus omavalitsuses pole üht suurt, 500 või 800 õpilasega kooli, mis aitab katta nende teiste, maakoolide rahastust, siis sa ei tule välja," ütles ta.

Vahter rääkis, et Rõuge vald läheb praegu küll kaasa õpetajate ja lasteaiaõpetajate palgatõusuga, aga direktorite palgad jäävad allapoole õpetajate miinimumpalka, kuna vald ei jõua seda maksta. "Me oleme käinud välja oma miinimumlahenduse, mis aitaks meid kuhugi liikuma. Aga jah, kui riik on öelnud, et õpetajate palk on prioriteet ja selle kasv jätkub, siis ma ei kujuta ette, kuidas suudaksime sellega kaasa minna ja igal aastal niimoodi."

Vahter ütles, et koolil on maapiirkondades rohkem rolle, kui lihtsalt hariduse andmine – lisaks on koolil näiteks identiteedi hoidmise ja sotsiaalse sidususe roll –, kuid koolide rahastamise komponent neid väärtusi ei sisalda

Sama meelt on Lotman. "Kool on maapiirkonnas oluline majakas, et seal piirkonnas üldse elada ja sinna jääda," sõnas ta.

Aaviksoo tõdes, et juttu, et koolivõrku tuleb hakata Eestis koomale tõmbama, on vähemalt 25 aastat räägitud, sest laste arv väheneb. Teised riigid on sellega kiiremini tegutsenud. Samas on tema sõnul mõistetav, et kohalikel omavalitsustel on keeruline teha plaane viis või kümme aastat ette.

Aaviksoo sõnas, et kooli allesjäämise peab otsustama kohalik kogukond ning seejuures ei peaks juhinduma õpilaste arvust. Samas tuleb arvestada rahaliste oludega.

"Eks me teame ka peremajapidamisest, et kui mõni asi on hirmus armas, siis kulutame tema peale nii palju kui vaja, aga siis peame ka endale aru andma, et siis tuleb ka kuskilt koomale tõmmata. Probleem on ju tekkinud sellest, et kohalikud omavalitsused tahavad pidada neid koole. Mina ei usu, et Rõuge vald tahaks kooli kinni panna või et Lääneranna vald tahaks kooli kinni panna," rääkis ta.

"Aga kui teine variant on see, et palku ei saa välja maksta, siis vastutustundlikud inimesed otsivad lahendusi. Ma arvan, et niisugune käsitlus ei peaks olema, et kes peaks seisma väikekooli eest. Eks kohaliku väikekooli eest peaks kohalik kogukond seisma, aga tuleb endale aru anda, et valikud on tegelikult keerulised ja ühel hetkel sa kaalud ja teed otsuse nii nagu teed ka perekonnas," lisas ta.

Halleri sõnul on hariduse jaoks tarvis pikka plaani. "Mulle tundub, et probleemi olemus on selles, et üks piir on ületatud. Me tegelikult oleme vastamisi tagajärgedega. See ei sündinud ju eile. See teekond on lõputult pikk olnud," rääkis ta.

"Küsimus on, et kas neil inimestel, kes teevad otsuseid, keda oleme volitanud ja valinud tegema otsuseid, on pikk plaan, strateegiline nägemine, visioon ja narratiiv, mida rahvale jagada. Sest me vajame riiki kolmel põhjusel: see on meie keel, meie kultuur ja meie elulaad. Ja kui me hoiame korraks selle suure pildi ja ütleme, et me oleme saanud selle riigi päranduseks oma vanematelt, aga samal moel oleme selle saanud laenuks oma lastelt, siis see, mida pärandiks oleme saanud, on kultuur, mida me peame kalliks ja mille jaoks oleme riigi loonud. Seda pärandikultuuri saab viljeleda ja elada ja elus hoida maal – see on selge," lisas ta.

"Ja kui vaatame teisest küljest noorte poolt, et me oleme laenanud selle neilt ja me vastutame nende ees, siis praegu tundub, et me oleme teinud aegade jooksul otsuseid, mis on toonud meid tupikusse. Ja ma ei ole üldse seda meelt, et me peame kedagi selle eest hukka mõistma. On inimlik on teha vigu."

Haller ja Aaviksoo ütlesid, et kuigi võrreldes paljude riikidega panustab Eesti sisemajanduse kogutoodangust haridusse väga palju, on tähtis ka see, kuhu raha läheb.

Aaviksoo selgitas, et teised riigid kulutavad sellest rahast õpetajate palkadeks oluliselt suurema osa kui Eesti. Eestis läheb suur osa rahast aga taristusse ehk suurtesse, liiga kallitesse hoonetesse.

Aaviksoo lisas, et Eesti on otsustanud panustada palju kvaliteetsesse haridusse, aga ka see on kulukas.

"Me tahame haridusele head kvaliteeti, head haridusteenust. Alustades alusharidusest – magistrikraadiga lasteaiaõpetajad. Kui palju on maailmas neid riike, kes saavad seda lubada? See on väga kallis lubadus. Meil on väga raske seda kinni pidada. Ja nüüd kohalikud omavalitsused – riik tõstab õpetaja palka, vaesed vallad, tõstke ka. Aga kust raha võtta? Seda pole. Aga võetakse hea otsus vastu, inimesed ilmselt arvavad, et see on kasulik otsus. Siis otsustame tugispetsialistid, et igas koolis peab olema psühholoog, logopeed, kes on ka kõrgema haridusega inimesed ja tahavad ka ilmselt samasugust palka. Need on täiendavad töökohad, täiendavad kulutused," selgitas ta.

"Ehk siis me oleme püüdnud teha hästi head haridust, aga oleme unustanud selle rahandusministeeriumile selgeks teha, kui palju see maksab. Ja siis ongi sellest tekkiv alarahastamine, et tahtsime parimat, panime seadusesse, aga raha ei olnud ei kohalikel omavalitsustel ega riigil selle ülalpidamiseks," lisas endine haridusminister.

Aaviksoo ütles saates, et teda teeb murelikuks ka kavandatava valitsuskoalitsiooni plaan tõsta kohustuslik haridustee 18. eluaastani, kuid seejuures antud sõnum, et see ei too kaasa lisakulusid. "See on vastutustundetu. Need on kuludega seotud. Kui tahame paremat haridust, siis peame arvestama, et see maksab."

Uuelt valitsuskoalitsioonilt ootab Vahter selgeid sõnumeid ja seda, kuidas raskustes omavalitsust toetatakse. "Kui meedias öeldakse, et ärge pange väikekoole kinni, me kohe tuleme appi, siis sooviks juba nüüd sõnumit, mis juhtub. Me ei soovi ka väikekoole kinni panna. Andke abi," ütles ta.

Lotmani hinnangul ei tohi hajaasustusega piirkondades olevad koolid jääda kriisis olevatel kohalikel omavalitsustel üksnes nende endi õlule ning riik peaks appi tulema, kas või eraldi toetusega. Maakoolide rahastus peaks tema sõnul olema selline, et see ei soodustaks ääremaastumist.

"Rahastamine peaks olema selline, et see ei teeks olukorda veel hullemaks, et kohalik omavalitsus ei tule ots otsaga kokku, kui sul ongi väike kool, mis on väga oluline kogukonnakeskus, aga lihtsalt riigi poliitika on selline, et numbrid ei tule lihtsalt kokku," lisas ta.

Lotman ütles, et kohalik kogukond võitleb Metsküla kooli säilimise eest vajadusel kohtus.