Iseenesest on seni erinevate seaduste vahel killustunud kriisiregulatsioonide korrastamine ja ühtlustamine igati mõistlik. Kriisiseaduse eelnõus on palju sätteid, mis tekitavad küsimusi, et mida miski tähendab, miks just nii ning kuidas seda rakendatakse. Rääkimata sellest, et igasugune põhiõiguste piiramine saab olla vaid äärmuslik valik ning põhinema ühiskondlikul konsensusel, et me kodanikena oleme kriitilistes olukordades nõus teatud piiranguid taluma või õigusi loovutama. Sellist arutelu peetud pole.

Vastupidi, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu menetlemine langeb aega, mil järjepanu ilmub uudiseid koroonakriisis toimunud seaduserikkumistest ja kohtuotsuseid, milles leitakse, et kehtestatud piiranguid poleks tohtinud seada. Riigisekretäri poolt ministeeriumidesse kooskõlastusringile saadetud seadus sisaldab aga avalikult läbi arutamata küsitavusi ja probleeme ning riski, et seniste kriiside kogemustest on vajalikud õppetunnid omandamata jäänud.

Mida siis ikkagi tähendab päris elus säte, et isik on kohustatud taluma tema suhtes kohaldatavaid piiravaid meetmeid? Või kas säte "Isiku põhiõiguste ja vabaduste piiramise üldvolitus" on möödapääsmatu? Miks pikeneb õigus kahtlustatavat kinni pidada just 96 tunnini, kuigi fookus võiks olla hoopis menetluse tõhustamises?

Milline on õigusloogika sellise sätte taga, et kui Eesti Pank ei ole teinud rahandusministeeriumiga ühisplaani, siis kooskõlastab ta kriisiplaani rahandusministeeriumiga ja esitab selle arvamuse avaldamiseks finantsinspektsioonile? Kindlasti vääriks arutelu ka teabe levitamise piiramise õigus määratlemata, millise teabe levikut piiratakse, ja paljud muudki küsimused.

Esiteks peab seaduseelnõul, mis nihutab senist võimude tasakaalu, muudab kriisi eest vastutajate rolle ja piirab olulisel määral inimeste põhiõigusi, olema selge poliitiline vastutaja. Meedia vahendusel saime teada, et eelnõu kooskõlastusringile saatnud riigisekretär esindas peaministrit. Poliitilise vastutaja selgitusi pole siiani kõlanud ning poliitilist vastutust riigisekretär võtta ei saa.

Teiseks peab niivõrd kaaluka seaduse vastuvõtmisele eelnema nii ühiskondlik kui ka poliitiline debatt ning eelnõu kooskõlastamine ilma valitsusvastutust kandma asuvate ministriteta on vastutustundetu, isegi ignorantne. Seejuures on eriti oluline silmas pidada, et selline käitumine ei muutuks tavapäraseks, kus ühiskondlikult sisult olulised, aga keerulised ja esmapilgul peaaegu, et igavad teemad saavad lahenduse möödaminnes, debattide ja nähtavate vastutajateta.

Lähinädalatel saab Eesti uue valitsuse, ametisse astuvad uued ministrid ning valitsusse asub ka senine parlamendiväline poliitiline jõud Eesti 200. Kõik valitsuspartnerid ja ka parlamendiliikmed peavad saama piisavalt aega, et niivõrd kaaluka eelnõuga tutvuda, selle suhtes seisukoht kujundada ja pidada maha hädavajalik avalik arutelu.

Julgen kahelda, kas kõik uued valitsuse ja riigikogu liikmed on inimeste põhiõiguste laiema piiramise suhtes positiivselt meelestatud. Enamgi veel, mida arvavad asjast valijad, kes on neile mandaadi andnud. Seetõttu on ainuke korrektne viis jätkamiseks muuta kriisiseadus ja selles sõnastatud põhimõtted koalitsiooniläbirääkimiste käigus avaliku arutelu osaks.

Praegused märgid poliitilise vastutuse põrgatamisest ja vastutuse vältimisest teevad murelikuks. Kui koalitsiooniläbirääkimiste alguse eest vääris Reformierakond vaieldamatult tunnustust, on pilt hakanud kiiresti muutuma. See on väga mõistlik, et priiskavad valimislubadused kõrvale asetati ning läbirääkimiste fookusesse tõusis kokkuhoid, kulude kärpimine, ebaõiglaste peretoetuste ümber vaatamine ja tasuta ühistranspordi kaotamine. Nüüd on aeg valimistel saadud hääled konverteerida usalduseks ning selle võti peitub reaalsetes tegudes, mille alus on koalitsioonileppe läbipaistev, selge ja kokkuhoiule suunatud hinnastamine.

Kriisiseadus on aga vaid üks hiljuti esile kerkinud näidetest, et muster on muutunud. Peaministripartei Reformierakond väldib keerukamaid, kuid ühiskondlikult olulisi teemasid, mis võiksid esile kutsuda kriitikat või vähendada populaarsust ning otsib taas poliitilist mugavustsooni. Nii räägibki tsiviilkriiside seadusest riigisekretär, tuuleparke ja kaevandusi puudutavad sõnumid on kaugel investeerimiskeskkonna etteaimatavuse põhimõtetest, pressikonverentsil manitsetakse ettevõtjaid ja maksurahu asemel on lauale jõudnud varamaksude arutelu.

Tõsi, Eesti riigile on ühtviisi halvad variandid nii saamatu või võimetu valdkondlik minister kui ka poliitilise võimu teostamist takistav ametnik, aga selge on see, et kui poliitikud ei julge, ei oska või ei taha oma rolli täita, siis teevad seda ametnikud. Mida on neile ka raske ette heita.