2018. aastal võeti vastu elanikkonnkaitse kontseptsioon ning olid suured ootused, et selle najal valmistutakse kriisideks. Valdkonna rahastus jäi aga toppama.

"Praegu Ukrainat vaadates, julgeolekupilti maailmas vaadates ma ei usu, et läheb nii, et elanikkonnakaitse valdkond jääb jutuks," ütles Klaos.

Klaose sõnul ei saa öelda, et sel hetkel ühtegi asja käima ei lükatud, käima läksid valdavalt need osad, mis nõudsid vähe raha. "Päris mitmed sellised asjad on vahepeal ka ära tehtud, mille tulemused on kohe-kohe käes. Näiteks üks minu suur ootus, EE-ALARM, elanike ohuteavitus. Sellest tuleb just sel nädalal suurem tutvustus ja suur asi on ära tehtud," rääkis ta.

Eelarves raha elanikkonnakaitsesse aga palju ei panustatud ning Klaose hinnangul on sellel tagajärjed. "Me oleme viis aastat lükanud asja edasi ja nüüd kui olukord Euroopas on nii tõsine nagu praegu on, saame aru, nagu Euroopa ja kogu maailm, et see valmistumine peab toimuma päriselt," ütles ta.

Klaose sõnul on Eestis 30 aastat valmistutud tsiviilkriisideks, aga sõjaliseks kriisiks on elanikkonnakaitse valmisolek väike. "Kõik need võimed, mida on sõjaajal vaja, seal on suur auk," ütles ta.

Koroonapandeemia oli väga suur õppetund nii neile, kes olid kriisijuhtimiseks valmistunud kui ka neile, kes pole sellise võimaluse peale tulnudki, rääkis Klaos. "Kõik tasandid Eesti riigis, valitsusest kohaliku omavalitsuse ja üksikisikuni said selliseid õppetunde, mida ei saa 100 aasta jooksul. Kõige lihtsamad näited – kui meil on olnud ulatuslikud elektrikatkestused ja mõeldud, kas jätta kool selleks ajaks seisma, siis Covid-kriis andis selge suuna – kooli tegevus, hariduse andmine peab jätkuma," rääkis ta.

"Praegu kui valmistume elektrikatkestuste kriisiks, siis ka koolides tuleb vaadata, kui on pikemalt elekter ära, kas on mõistlik kool kinni panna või leida lahendusi millegi muu jaoks. Nii kui kool, veel enam lasteaed, on kinni, läheb mingi osa ühiskonnast ka kinni," sõnas Klaos.

Kriisijuhtimise seisukohast on enamus kriise sarnased. Kõige tähtsam on mõelda läbi, mida saab lahendama hakata ja esimese asjana kõigi osapooltega suhtlema hakata, rääkis Klaos. "Adekvaatse info andmine, mis toimub, kuidas toimub ja miks peab ühte- või teistmoodi käituma – sellega päästetakse kõige rohkem elusid," ütles ta.

Klaose sõnul on päästeamet aastaid kommunikeerinud, kuidas inimesed saavad kriisiks valmistuda ja milliseid ettevalmistusi teha, aga on mõistetav, miks paljud üleskutsetele ei reageeri. "Kui see oht ei ole reaalne ja kui inimene ei usu, et midagi taolist võib toimuda, siis võime rääkida ulatuslikest elutähtsate teenuste katkestustest või muust, aga homme saab ju ka poodi minna. Aga tegelikkus on selline, et kui teenus on katkenud, siis ei saa, pead oma varuga hakkama saama," kirjeldas ta.

Praegusel ajal on olnud väga palju õppida Ukraina päästeametilt. "See on rohkem õppetunde kui me oleme ette kujutanud," rääkis Klaos.

Suveks saavad valmis Eesti esimesed sireenisüsteemid ning edasi peavad inimesed õppima, kuidas ohuolukorra puhul käituda. Sõjaolukorras tähendab see keldritesse varjumist, rääkis Klaos. "Kui keldreid ei ole, siis praegu kaardistame avalikke varjumiskohti ehk ruume, kuhu inimesed saavad varju minna. Ukraina pääste jaoks on praegu suurim probleem see, et inimesed harjuvad sireenidega. Praegu Ukraina teeb ise oma elanike seas kampaaniat, et minge ja varjuge."

Päästjate palgatõus on Klaose sõnul juba töötajaid motiveerinud, kuid tema hinnangul peaks see jõudma 1,2-ni riigi keskmisest palgast.

"Jaanuar 2023 päästjate tööl olemise motivatsioon on kahtlemata oluliselt suurem kui ta on olnud paar aastat. Sellele kindlasti aitab kaasa, et räägime veel suuremast palgast, kui see praegu on. Soovime jõuda selleni, et need tipp-professionaalid, kes päästes töötavad, valdavalt kiirreageerijad, kes ühe minutiga lähevad välja, jõuavad esimestele inimestele appi ja toovad inimesed välja, päästavad vara, nende inimeste palk peab olema selline, et need inimesed tunneksid ja oleksid väärtustatud," ütles Klaos.