Poliitikud ütlevad sageli, et sõja ajal on reeglid paindlikud. Selles peitub mõistagi oma tõde, kuid see ei tähenda, et riik peaks rahu ajal ootama sõda, et reegleid painutada. Lihtsam ja mõistlikum oleks siiski juba rahu ajal ette näha, milline on sõja ajal meie õigusraamistik, selle asemel, et sõja ajal reegleid väänama hakata.

Viimaste aastate koroonakriis on kahjuks selgelt näidanud, et Eesti õigusloome pole kriisideks valmis olnud. Nii ei võimaldanud kehtiv õigusruum koroonaviiruse saabudes sellele täiesti õiguspärast vastust anda, kuna reeglid olid puudulikud. Sellest tekkinud tühimikku täideti Allar Jõksi ja Jaanika Alevi hinnangul seaduse ja seadusetuse piirimail laveerivate meetmetega. Vaevalt, et see on see, mida poliitikud siiski reeglite painutamise puhul silmas peavad ja soovivad.

Käesolev artikkel ei ole siiski koroonakriisist, poliitikutest ega paindlikest reeglitest, vaid vajadusest tagada, et meie riigikaitsealane õigusloome oleks sõjakindel, nagu oleks pidanud olema viiruskindel ka meie tervishoiukriise reguleeriv õigusloome koroonakriisi hakul.

Kuidas saavad välisriikide vabatahtlikud riigikaitsesse panustada?

Eesti on hästi kaitstud – meil on "raud", motiveeritud inimesed, kõrge kaitsetahe ja poliitikud, kes on enamasti suutnud sõjaohtu teadvustada ja sellele adekvaatselt reageerida.

Samuti ei saa öelda, et Eesti õigusruumi ja poliitika kujundamine kriiside ennetamiseks või nende tagajärgede vältimiseks täiesti puuduks. Nii on viimastel aegadel hakatud jällegi arendama kogu taasiseseisvumise aja varjusurmas olnud tsiviilkaitse süsteemi. Ka on õigusloomes küpsemas uus valmisoleku seadus, mille eesmärgiks on luua terviklik raamistik tsiviilkriiside ja riigikaitsekriiside lahendamiseks, sh reguleerida ka kohtupidamist ja süüteomenetlust sõjaseisukorra ajal.

Küll on aga Eesti riigikaitset puudutavates õigusaktides aastakümneid suurema tähelepanuta jäetud üks oluline ja vägagi praktiline küsimus: kas ja kuidas saavad välisriikide vabatahtlikud sõja ajal Eesti riigikaitsesse panustada?

Nagu näitab allpool kirjeldatud Ukraina näide, siis on tuhanded väljaõpetatud vabatahtlikud valmis kaitsma Ukraina suveräänsust Venemaa agressiooni vastu. Puudub mistahes põhjus arvata, et samamoodi ei sooviks vabatahtlikud aidata ka Eestit, osaledes sealjuures ka aktiivses kaitsetegevuses. Huvitaval kombel seda aga Eesti praegune õigusruum ei võimaldagi.

Põhiseaduse kohaselt on riigikaitsest kohustatud osa võtma Eesti kodanikud. Kaitseväeteenistuse seadus määratleb sarnaselt, et kaitseväekohustus on Eesti kodaniku kohustus ning tegevteenistusse saab võtta üksnes isiku, kes on Eesti kodanik.

Välisriigi vabatahtlik ei saaks aktiivsest Eesti kaitsmisest osa võtta ka kaitseliitlasena. Kaitseliidu seadus võimaldab välisriigi kodanikul olla kaitseliidu auliige ja toetajaliige. Vaatamata sellele, ei tulene auliikmele ega toetajaliikmele kaitseliidu seadusest õigust osaleda aktiivses riigi kaitsmises sõjalise agressiooni korral. Täpsemaks minnes, kaitseliidu seadus selle toetajaliikmele lausa keelab.

Riigikaitseseadus näeb küll ette võimaluse võtta sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal kirjaliku avalduse alusel tegevteenistusse kaitseväekohustuseta isikuid, kes ei pea nt valdama eesti keelt, kuid kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on ka kaitseväekohustuseta isikuks ainult Eesti kodanik.

Seega näib, et välisriigi vabatahtliku õigus Eesti kaitsmisesse panustada on Eestis reguleerimata.

Võib ju mõelda, et küll sõja ajal vaadatakse sellele kitsaskohale "paindlikult" ja ühtegi vabatahtlikku ei jäeta "ukse taha" üksnes seepärast, et "mingid seadused" ei luba neil kaitsetegevusest osa võtta. Sõdivad ju inimesed ja "raud", mitte seadused.

See aga ei pruugi olla lohutuseks just välisriigi kodanikest vabatahtlikele, keda kahtlemata huvitavad ka õiguslikud garantiid, mida Eesti neile nende panuse eest lubab. Tahes-tahtmata on nii meil kui ka neil vaja kindlalt teada, millisel alusel nad üldse Eesti kaitsmisest osa võtaks. Veelgi enam, vaevalt, et välisriigi vabatahtlik sooviks Eestit kaitsta, teadmata vastuseid arvukatele praktilistele küsimustele nagu: kas ma üldse tohin seda teha, kes mind toidu ja varustusega aitab, mis minust saab, kui saan haavata või hukkun jne.

Need garantiid aga puuduvad sootuks või pole mitte kuidagi ilmsed, mis kahtlemata vähendab välisriigi vabatahtlike indu ja soovi Eesti kaitsesse sõjaolukorras aktiivselt panustada. 

Me ei peaks riigi ega inimestena sellise kitsaskohaga leppima, eriti kui selle parandamine eeldab paljuski üksnes õigusloomelist sekkumist ja poliitilist head tahet, piltlikult öeldes inseneritööd ja poliitikute julgust ning soovi töö vastu võtta ja seadustada.

Selleks saaksime õppust võtta kasvõi Ukrainalt, mis on pidanud vastavad reeglid suuresti ette nägema pärast Venemaa sissetungi Krimmi ja Donbassi. Me võiksime Eestis olla veelgi ettenägelikumad ja õppida teiste kogemustest, selmet asuda võimaliku sõja ajal rapsima meetmetega, millel õiguslikku alust ei ole. Nagu nn koroonameetmed on näidanud, ei pruugi selline rapsimine viia parima lahenduseni.

Kindlasti on riigikogul ja valitsusel sõja ajal olulisemaid teemasid, mis tähendab, et mõistlik oleks see töö ära teha siis, kui on selleks õige aeg. Kuna praegu vaadatakse terviklikult üle õigusraamistikku tsiviilkriiside ja riigikaitsekriiside lahendamiseks, on paremat aega selliseks initsiatiiviks raske leida. Saabumas on ka riigikogu valimised ja paljudel erakondadel on kindlasti mõtteid riigikaitse vallas ja loodetavasti ka soov see idee pardale võtta.

Ukrainas on selle peale mõeldud ja ära tehtud

Viimastel kümnenditel on Euroopas valitsenud mõtteviis, et konventsionaalse sõja pidamine Euroopas on välistatud. See illusioon purunes aga 24. veebruaril 2022 Venemaa agressiooniga Ukraina vastu.

Sõja puhkedes avaldasid mitmed Euroopa liidrid kartust, et Kiiev ja teised olulised Ukraina keskused hõivatakse tundide või päevadega. Seda aga ei juhtunud ja üheksa kuud hiljem on Venemaa väed sunnitud ajutiselt okupeeritud aladel kaitsele.

Ukraina kaitsmisel ja õnnestunud vasturünnakutes on olulist rolli mänginud ja mängivad siiani ka välisriikide vabatahtlikud kokku 92. erinevast riigist, kes kogunesid üle kogu maailma Ukrainat kaitsma. Ukraina iseseisvuse eest võitlevad seal ka mitmed Eesti kodanikud, vähemalt üks neist on pälvinud vapruse üles näitamise eest ka Ukraina presidendilt ordeni.

Volodõmõr Zelenski on välisriigi vabatahtlike kohta öelnud: "Ukraina ootab juba praegu meie riiki saabuvaid välisvabatahtlikke. Nad tulevad kaitsma vabadust. Kaitsma elusid. Meie jaoks. Meie kõigi jaoks. Ja see saab olema edukas. Ma olen kindel."* Seega ei saa vabatahtlike panust kuidagi alahinnata.

Üks oluline eeldus selleks, et vabatahtlikud on varmad Ukrainat abistama, tuleneb tõsiasjast, et Ukraina võimud asusid juba 2014. aastal, koheselt pärast Krimmi annekteerimist ja sõda Donbassis, pöörama suuremat tähelepanu ka Ukraina julgeolekuga seotud õigusruumile. Üheks meetmeks, mida hakati koheselt välja töötama, oli välisriigi vabatahtlike seadustamine Ukraina kaitseväes.

Selleks muudeti 2015. aastal keskset õigusakti, Ukraina kaitseväe seadust. Üheks peamiseks muudatuseks oli, et välisriigi vabatahtlikel avanes seaduslik alus võidelda Ukraina kaitseväes. Samas jätsid need muudatused reguleerimata küsimused vabatahtlike täpsematest õigustest ja kohustustest.

See ebaselgus kõrvaldati 2016. aastal Ukraina presidendi määrusega, mis täpsustab detailselt, kuidas välisriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud Ukraina kaitseväes teenivad. Välisriigi vabatahtlik saab teenida Ukraina kaitseväes, kui ta tunnistab ja järgib Ukraina põhiseadust ja seadusi, viibib Ukrainas õiguspäraselt ega ole toime pannud kuritegusid.

Ukraina kaitseväega liitumiseks sõlmitakse kaitseväe ja vabatahtliku vahel leping. Selle jaoks peab välisriigi vabatahtlik pöörduma õigusaktidega määratud Ukraina asutuse poole taotlusega teenida Ukraina kaitseväes. Samuti peab vabatahtlik andma nõusoleku oma isikuandmete töötlemiseks, et ametivõimud saaksid vabatahtliku tausta kontrollida.

Leping sõlmitakse üldjuhul kolmeks aastaks, kuid alates allohvitseri ametikohast võib lepingu kestus olla kolm kuni viis aastat, sõltuvalt poolte kokkuleppest. Tähtaega võib uue lepinguga pikendada.

Lepinguga kaasnevad kõik tavapärasele teenistusele omased hüved, näiteks töötasu ja iga-aastane tasustatud puhkus, kuid ka mitmed kaitseväeteenistusele omased tingimused. Sealhulgas alates tasuta arstiabist ja varustusest kuni rahalise hüvitiseni vigastada saamise või hukkumise korral. Viimase puhul on kompensatsiooniks ca 400 000 eurot.

Vabatahtliku ametikohale määramisel võetakse arvesse tema varasemat kogemust, eriala ja haridust. Kui varasem kogemus puudub, siis õpetatakse vabatahtlik välja.

Seega oli Ukraina õigusraamistik vabatahtlike kaasamiseks valmis juba aastaid enne Venemaa 2022. aasta sissetungi. Sellest mõndagi õppida ja eeskujuks võtta ning puudub mistahes põhjus, miks valitsus ja riigikogu ei saaks ka Eesti õigusruumi vastavalt arendada.

Kuidas õigusruumi täiendada?

Kontseptuaalselt võib välisriigi vabatahtlike kaasamiseks piisata üksnes kaitseväeteenistuse seaduse § 81 muutmisest nii, et kaitseväekohustuse võib üle võtta ka välisriigi kodanik. Sellisel juhul muutuks see välisriigi kodanik ka riigikaitseseaduse § 74 lg 2 mõttes kaitseväekohustuseta isikuks, keda saab sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal kirjaliku avalduse alusel tegevteenistusse võtta.

Vahe praeguse õigusruumi ja võimaliku tulevase raamistiku vahel oleks suures plaanis see, et kui praegu võib riigikaitseseaduse § 74 lg 2 alusel sõja ajal teenistuse võtta Eesti kodaniku, kes eesti keelt ei valda, siis võimaliku muudatuse korral saaks samal alusel teenistusse võtta ka välisriigi kodaniku. 

* "Україна вже зустрічає іноземних добровольців, які їдуть в нашу державу. Вони їдуть захищати свободу. Захищати життя. Для нас. Для всіх. І це буде успішно. Я впевнений."