Koroonakriisi vältel, siis kui nappis maske, teste ja vaktsiini, rõhutas Toiduainetööstuste Liidu juht Sirje Potissepp korduvalt, et suuri toidutootjaid tuleb kohelda elutähtsa teenuse osutajatena. Nüüd on riik sektori soovi kuulda võtnud ning värske tsiviilkriisi ja riigikaitseseaduse eelnõu pakub seda tiitlit mitmele ettevõttele.

"Fookuses on eelkõige need teenuseosutajad, kes mõjutavad Eesti riigi ja ühiskonna toimimist kõige rohkem," selgitas riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo nõunik Galina Danilišina.

Toidujulgeoleku puhul pandi raamid paika koos maaeluministeeriumiga. Nende sisse mahub seitse kaubandusketti ja kaheksa toidutootjat. Esimesed valiti turuosa järgi, teistel sai määravaks nii turuosa, käive kui see, palju tootjaid mõnes valdkonnas tegutseb. Kokku lepiti, et riik vajab ka kõige suurema kriisi ajal makarone, liha, piima ja veel mitut toiduainet.

Kui valem paberile pandi, selgus, et piimasektori eest hakkaks vastutama viis tootjat, ehk Väätsa Agro piimafarm, OÜ Estonia piimafarm, Valio Eesti, E-Piim ning Nordic Milk. Leiva-saia eest hakkaks hoolitsema Eesti Pagar, kuivainete eest Tartu Mill ja lihatootmise eest HKScan Estonia.

Koos olulise tiitliga saab ettevõtja ka rea kohustusi. "Ta peab tagama elutähtsa teenuse toimimise igas olukorras," sõnas Danilišina.

Tööstuste esindaja: kõige hullem unenägu

Just kohustuste pool tekitab ettevõtjatele meelehärmi. "Sellisel kujul, nagu on riigikantseleist tulnud meile eelnõu, päris sellega polnud me arvestanud ja päris seda poleks me osanud ka hullemates unenägudes näha," sõnas Sirje Potissepp.

Suurema osa nõudeid töötab maaeluministeerium välja eraldi määrusega. Kuid mõned reeglid antakse seaduses ning on kohustuslikud kõigile elutähtsa teenuse osutajatele.

HKScan Estonia tegevjuht Markus Kirsberg tõi murena välja küberturvalisuse nõude. Eelnõu seab ettevõtjatele kohustuse olla valmis ka juhuks, kui kõik Eestit maailmaga ühendavad sidekaablid on puruks löödud.

"Täiesti ebamõistlik mõte tänases maailmas," sõnas Kirsberg. "Riik peaks tegelema pigem sellega, et tagada internetiühendus ja kaitsta seda ühendust igasuguste rünnete vastu, mitte panna ettevõtetele räiget kohustust hakata kasutama aegunud tehnoloogilisi lahendusi."

Ka maaeluministeeriumis usutakse, et kui eelnõu praegusel kujul seaduseks saaks, peaks rahvusvahelised ja üha enam pilveteenuseid kasutavad ettevõtted rajama tootmishoonete ja lautade juurde oma serveriparke. Ministeeriumi halduse asekantsler Alo Aasma tõdeb, et just rangete küberturvalisuse nõuete pärast jäi kriisiseaduse eelnõu ilma ministeeriumi kooskõlastusest.

"Palju mõistlikum nõue oleks kriitilistele toidutootjatele võib-olla kehtestada satelliitandmeside olemasolu," tõi Aasma näiteks.

Galina Danilišina rahustas, et see, missugust sidelahendust keegi kasutab, pole riigikantseleile oluline. Hoopis tähtsam on, et teenus igal juhul edasi toimiks. Ta lubab, et kui eelnõu sõnastust on vaja täpsustada, seda tehakse.

Mis teenust täpsemalt oodatakse?

Kuid küberturvalisuse nõuded pole ainsad, mis tootjatele muret teevad. Markus Kirsbergi sõnul oodatakse neilt, et vähemalt kolmekümne päeva jooksul alates kriisi algusest suudaks ettevõtted jätkata vähemalt 75-protsendilise võimsusega.

"Millest seda 75 protsenti võtta tuleb," küsis Kirsberg. "Kas sa võtad seda inimtoiduks kõlbulikust tootest või sa võtad seda kogu käibest? Kas sa võtad seda tootmismahuna ja kas sa peaksid seda võtma kõikide toodete peale või nende toodete peale, mis peaksid olema nii-öelda kriisitooted?"

Kirbergi hinnangul tuleks riigil ja ettevõtjatel kokku leppida mingites konkreetsetes toodetes, mida kriisi korral igal juhul tootma peaks. "Keeduvorsti on siis võib-olla mõistlik toota. Aga kas sa Kiievi kotletti peaksid tootma, see on selgelt küsimus," märkis ta.

Küsimus on veel laiem. Kas ettevõte peaks suutma jätkata ka tibude farmidesse viimisega, mis sest, et broileriks kasvavad nad alles neljakümne päeva pärast? Või kas riik seab kohustuse ka emiste seemendamiseks, ehkki lihatoode sünnib sellest aastaga? Markus Kirsbergi sõnul on see kõik ettevõtjatele arusaamatu.

Galina Danilišina sõnul peaks täpsemad reeglid sõnastama maaeluministeeriumi eraldi määrus. Alo Aasma rõhutas, et kindlasse protsenti ei maksa kinni jääda. "Ütleks niimoodi, et neid 75 protsenti tuleb ikkagi vaadata printsiibina ja teatavate reservatsioonidega," sõnas Aasma.

Kelle kanda jäävad kulud?

Asjaosalised usuvad, et erinevad tehnilised küsimused loksutatakse seaduseelnõu edasi menetledes paika. Kuid ka siis jääb õhku küsimus, kes katab ettevõtjate kulud. Sarnase küsimuse esitasid kütusefirmad siis, kui nad pidid hakkama tanklatesse generaatoreid soetama ning telekomifirmad siis, kui sidemastid tuli ühendada akudega. Nüüd on kord toidutootjate käes.

"Toidujulgeoleku garanteerimine on ka riigi kohustus. Ja kahjuks sellest eelnõust me seda absoluutselt välja ei loe. Küll aga loeme me välja lisanduvaid kohustusi ainult ettevõtetele," sõnas Potissepp.

"Näiteks riskianalüüsi ja plaani koostamine, õppuste korraldamine, teenuse tagamine, nende osas on arvestatud, et kulud, nagu ka teiste elutähtsa teenuse osutajate puhul, kannavad ettevõtted ise," sõnas ka Galina Danilišina. "See on ettevõtte enda rahaline kohustus. Sest paratamatult, siis, kui riik hakkab kuidagi toetama ettevõtet rahaliselt mingite ressursside hankimisel, tekib riigiabi küsimus."

"See, mida riikliku nõude tagamiseks on vaja teha, peaks olema pigem riigi küsimus," ütles HKScan Estonia juht Markus Kirsberg. "Sest kui minul seda äritegevuseks vaja ei ole, siis on see ettevõttele mittevajalik otsus. Me oleme siiski äriettevõtted täna," lisas Kirsberg.

Sektori mure ulatub konkreetsest eelnõust kaugemale. Sirje Potissepp kurtis, et toetusi ettevõtjatele küll jagatakse, kuid seni on neist osa saanud väiksemad toidutootjad. "Isegi toetusmeetmetele, kust on võimalik taotleda investeeringuteks raha, kus on võimalik taotleda varustuskindluse tagamiseks raha, ei saa needsamad suured ettevõtted ligi, sest see on Eesti riigi poliitika," rääkis Potissepp.

Kui suur osa varustuskindluse tagamisest peaks siis jääma riigi, kui suur osa ettevõtjate kanda, ei oska Potissepp pakkuda. Mingit protsenti ei käi välja ka maaeluministeeriumi asekantsler Alo Aasma. Siiski rõhutas ta, et kogu raskust ettevõtjate õlule ei panda.

"Võin nii palju lihtsalt öelda, et täna on maaeluministeeriumis saamas viimast lihvi määrus, mis suunab toidujulgeoleku tagamisse Eestis kümme miljonit eurot. Toetusmeetmest saavad osa ka suuremad toidutööstused," ütles Aasma.