Koroonaviirus pole kuhugi kadunud. Alates 2021. aasta lõpust esile kerkinud omikronvariant on andnud lugematul hulgal uusi alavariante, mis omavahel kohti vahetavad ja siin-seal puhanguid tekitavad. Kuigi võib näida, et omikron on koroonaviiruse eriti leebe variant, on see leebem ainult väga vihase deltavariandiga võrreldes.

Omikron on tõenäoliselt umbes sama tõsist haigust tekitav ja palju kiiremini leviv kui Hiinast tulnud originaalviirus¹. Erinevus on selles, et praeguseks oleme ühiskonnana ehitanud endale suure immuunsuse kaitseseina ja tänu vaktsineerimistele ning korduvatele põdemistele ei ole omikron siiani suutnud haiglaid raskes seisus patsientidest umbe ajada.

Viirus ringleb aga jätkuvalt. 19. aprilli 2023 seisuga vajas 63 inimest haiglaravi sümptomaatilise Covid-19 tõttu. Sellele eelnenud nädala jooksul suri seitse Covid-19-ga patsienti vanuses 65–88 eluaastat ja neil kõigil olid rasked kaasuvad haigused. Sarnased numbrid püsivad stabiilselt juba kuid. Võrreldes gripiga on Covid-19 tõttu haiglaravi vajavate ja surnud inimeste hulk jätkuvalt oluliselt suurem.

Praegu on enim juttu Indias esile kerkinud uuest omikroni alavariandist XBB.1.16, mida nimetatakse arcturus. Kuigi viimaste avalike andmete kohaselt seda Eestist veel leitud ei ole, võib pandeemia varasema kulu põhjal eeldada, et küllap see meile ka jõuab. On näha, et arcturusel on omikroni seniste variantidega võrreldes levikueelis, kuid praegu ei ole andmeid, et see raskemat haigust põhjustaks².

Koroonaviiruse mõju tervisele ja surmadele

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul tõi koroonaviiruse levik aastatel 2020–2021 maailmas kaasa ligi 15 miljonit üleliigset surma. Seda on ligi kolm korda rohkem, kui oleks olnud ootuspärane³. Liigsuremus on maailma erinevates piirkondades väga erinev, mis on ka mõistetav, kuna rahvastiku vanuseline koosseis, arstiabi kättesaadavus ja piirangute rakendamine on maailmas väga erinevad.

Ka Covid-19 korduvalt põdemine ei pruugi olla süütu. Iga uus nakkus toob kaasa järjekordse võimaluse erinevate koroonaga seotud probleemide tekkimiseks nagu kopsukahjustus, trombid, südamelihasepõletik, infarkt, insult, seedetraktikaebused, pikk Covid, haiglaravi vajav või isegi surmaga lõppev haigestumine. Korduvnakkused loovad võimaluse tervisekahju tekkimiseks ükskõik millise organsüsteemi osas⁴.

Sealhulgas ei ole eespool mainitud pikk Covid sugugi tühiasi. Eesti andmetest on näha, et Covid-19 tõttu hospitaliseerimisele järgneva aasta jooksul oli põdenutel kaks korda suurem risk erinevate esmasdiagnooside saamiseks ja üldsuremus oli üle 2,5 korra kõrgem. Kõige enam suurenes Covid-19 põdemisele järgnevalt dementsuse, kroonilise alumiste hingamisteede haiguste, maksahaiguste ja mitteisheemiliste südamehaiguste risk⁵.

Inglismaal vaadati meiega sarnast elanikkonda, kus on suur hulk vaktsineerituid ja Covid-19 haigust põdenud inimesi, ning otsiti, millised riskitegurid ennustavad kõige rohkem, kas korduva nakatumise korral vajab patsient haiglaravi või sureb.

Tulemus ei olnud üllatav: selgus, et tüsistuste tekkimise suurima riski annavad suur vanus ja suur hulk kaasuvaid haigusi. Just need inimesed – eeskätt üle 70-aastased ja tõsiste krooniliste haigustega patsiendid – peavad eriti hoolsalt jälgima, et nende vaktsineerimised oleksid joone peal⁶.

Maskid ja piirangud olid efektiivsed

Ameerika Ühendriikide kohta on näidatud, et Covid-19 suremus erines osariikide lõikes isegi neljakordselt ja oli väiksem seal, kus oli rakendatud mitmeid piiranguid, oli vähem vaeseid, rohkem haritud inimesi ja inimeste suurem usaldus teineteise suhtes. Rakendatud piirangud olid üldiselt seotud parema maskikandmise, suurema vaktsineerimisega hõlmatusega ja tõid kaasa vähem nakatumisi koroonaviirusesse.

Üksikud piirangud küll töötasid, kuid mitmete piirangute samaaegne kasutamine vähendas nakatumisi ja surmasid rohkem, kui üksikute piirangute puhul olnuks saavutatav⁷.

Vaktsineerimine on jätkuvalt efektiivne

68 uuringu kokkuvõttes on näha, et kuigi vaktsineerimisega saadud kaitse koroonaviirusega nakatumise eest ajapikku väheneb, püsib kaitse haiglaravi nõudva ja surmaga lõppeva raske haiguse eest jätkuvalt suur. Omikronvariant oskab nii vaktsineerimise kui ka põdemisega saavutatud immuunkaitset efektiivsemalt vältida, ja seetõttu on vaja kolmandat vaktsiinidoosi (esimest tõhustusdoosi), mis tagab hea kaitse haiglaravi vajava koroona eest⁸.

Nagu öeldud, peaksid üle 60-aastased ja tõsiste krooniliste haigustega patsiendid oma vaktsineerimisstaatust hoolsalt jälgima ja vajadusel uuendama. Vastavalt immunoprofülaktika ekspertkomisjoni kehtivatele soovitustele on üle 60-aastastele soovitatud kaks ja üle 80-aastastele inimestele kolm tõhustusdoosi.

Noorematel ja ilma oluliste krooniliste haigusteta inimestel püsib pärast esimest tõhustusdoosi (kolme doosiga vaktsineerimist) kaitse raske haiguse eest piisavalt hea. Täiendavad vaktsiinidoosid küll vähendavad nakatumise tõenäosust, kuid mõju on lühiajaline. Seega ei ole praegusel hetkel järgmiste tõhustusdooside tegemine alla 60-aastastel otseselt vajalik.

Covid-19 ravim

Käesolevast aastast on meil koroonaviirusega võitlemise arsenalis üks võimas relv juures. Tegemist on spetsiifilise viirusevastase ravimiga, mis on mõeldud suukaudseks kasutamiseks. Kahest toimeainest (nirmatrelviir ja ritonaviir, kokku nimega Paxlovid) koosnev ravi pidurdab koroonaviiruse valkude tootmist ja sellega katkestab nakkuse kulu organismis. Probleemiks on koostoimed teiste ravimitega, kuid suurem osa koostoimeid põhjustavatest preparaatidest on sellised, mille manustamise võib viieks viirusevastase ravi päevaks katkestada.

Alustades ravi esimese viie haiguspäeva jooksul, on võimalik riskigrupi patsientidel haiglaravi vajadust ja surmasid võrreldes platseeboga vähendada 89 protsenti⁹. Väikese riskiga patsientidel (alla 50-aastased, ilma krooniliste haigusteta) antud ravi haiglaravi ja suremust ei vähenda¹⁰. Samuti pole kasu ravimi tarvitamisest vahetult pärast kokkupuudet koroonaviirusega, sest ravim ei aita nakatumist ära hoida¹¹.

Kuna õigel hetkel kasutades (riskigrupi patsientidel esimese viie haiguspäeva jooksul) aitab ravim haiglaravi vajadust ja surmasid märkimisväärselt vähendada, on äärmiselt oluline eakatel Covid-19 võimalikult varakult diagnoosida (piisab ka kodus tehtud positiivsest kiirtestist) ja sellest perearstile teada anda.

Kokkuvõte

Covid-19 pole kuhugi kadunud, vaid ringleb jätkuvalt aktiivselt. Haiglates on patsiente raske Covid-19 tõttu stabiilselt ja enam-vähem iga päev lõppeb selle haiguse tõttu kellegi elu. Covid-19 on põhjustanud maailmas märkimisväärset liigsuremust. Ülemääraseid surmasid on olnud vähem seal, kus võeti kasutusele õigeaegselt efektiivsed piirangud, nagu maski kandmine, distantsi hoidmine ja kus hiljem aktiivselt vaktsineeriti.

Koroonaviirus ei ole oma muteerumise potentsiaali veel ammendanud ja uusi alavariante kerkib esile järjepidevalt. Kas ja millal meid uus laine ees ootab, on raske ennustada.

Vaktsineerimine on Covid-19 raskete ja surmaga lõppevate juhtude ennetuses jätkuvalt efektiivne. Kui eakad ja põdurad peavad immuunkaitset regulaarselt uuendama, siis noortel inimestel ei anna rohkemate vaktsiinidooside tegemine pärast kolme kokkupuudet ogavalguga olulist täiendavat kaitset. Eakate ja hapra tervisega patsientide raviks on praegu olemas uus koroonaviiruse vastu suunatud ravim, mis annab tõhusa kaitse Covid-19 põdemisest tuleneva haiglaravi ja surmade vastu.

Kasutatud kirjandus