Richard Thaleri ja Cass Sunsteini loodud nügimise teooria on teinud võidukäiku juba kakskümmend aastat. Avalikule sektorile kohandatud mõtteviisi keskmes on idee inimeste valikute suunamisest moel, mis jätab alati vabaks võimaluse valida, aga muudab valikute arhitektide (need, kes valikuid keskkonnas kujundavad) poolt eelistatud valikud rohkem ahvatlevaks. Nagu poed, kus teatud tooted on paigutatud moel, et inimene pigem eelistaks just neid.

Üheks keskseks aluseelduseks on nügimise puhul see, et valikute arhitekti(de)l on üldse võimalik teada, mis on inimestele päriselt parem valik. Paradoksaalselt isegi siis kui inimesed seda ise üldse ei tea. Nügimise kontseptsiooni teiseks oluliseks aluseelduseks on inimeste irratsionaalsus või rumalus, mis väljendub peamiselt suutmatuses teha seetõttu häid valikuid.

Kolmas aluseeldus on see, et valikute langetamise keskkonda kujundav valikute arhitekt saab muuta inimeste valikuid talle sobivas suunas. Teooria loojate sõnul on sobivad nügimiseks vaid need valikud, mis muudavad päriselt inimeste elu pikemaks, tervislikumaks ja õnnelikumaks.¹

Nügimise teooria selgeks varjuküljeks on tõik, et teooria ise on sõnastatud üsna segaselt ja palju otsi jäetud lahtiseks. Näiteks ei olegi suudetud siiani kokku leppida, kas valikute arhitektide poolt kujundatud ahvatleva valiku olemasolu ikka on tõeline vabadus valida. Või see, kas tegemist on võimukasutusega. Selle üsna segase kontseptsiooni juures ei saa pahaks panna, et teooriast pealiskaudselt vaimustununa võib selle segane raamistik hoomamatuks jääda.

Seega pole harv olukord, kus keegi soovib kleepida nügimise silti külge asjadele, millel pole nügimisega väga pistmist. Mõnikord ilmselt tahtmatult ja teadmatusest, teine kord jällegi teadlikult.² Just viimane on suurem probleem, sest hägustab nügimise olemust ja pisendab teatud jõuliste sekkumiste tähendust. Nügimisest on saanud avalikku sektorit ahvatlev termin, mida on mitmel põhjusel kasulik teada, aga mure on selles, et kõik ei ole nügimine ja kõike ei saa nügida.³

Automaks ei ole nügimine

Eesti Rahvusringhäälingu portaalis ilmunud uudises nimetab SDE esimees Lauri Läänemets automaksu rakendamist nügimiseks:

"See kindlasti peaks nügima kogu ühiskonda sinnapoole, et meil oleks vähem keskkonda saastavad autod. Aga me ju teame seda, et inimene, kellel ei ole väga palju raha, ei saa seda uut autot osta. Ehk siis me peame sellega ka arvestama. Kas sinna teha mingi koefitsient, teha sinna mingisugune regionaalne vaade sisse või midagi muud. See on väljatöötamise küsimus. Või tõesti ühistransporti oluliselt rohkem raha panna," rääkis Läänemets.⁴

Selles kontekstis automaksu käsitlemine nügimisena on ühelt poolt eksitav ja teiseks pisendab selle sekkumise kaalukust inimeste elukorraldusele.

Riccardo Rebonato⁵ on sõnastanud valikute arhitektuuri ja nügimise õigustatuse ning efektiivsuse põhimõtted, millal valikute arhitektuur (nügimine) on õigustatud ja efektiivne. See on juhul kui:

1. otsustamises eksisteerib irratsionaalsus;
2. see irratsionaalsus on regulaarne;
3. see irratsionaalsus toob kaasa halva valiku;
4. seda irratsionaalsust on võimalik suunata teise valiku suunas;
5. valikute arhitektil on kindlus, et valija eelistaks lõpuks just seda valikut;
6. valikute arhitekt on võimeline muutma valija käitumist;
7. valikute arhitektuur toob paremad tulemused.

Mida sellest järeldada? Autode kasutamise osas nügimist kaaludes peaks riigil esmalt olema kindel teadmine sellest, et (saastavate) autode eelistamine on inimeste korduv irratsionaalne otsus. Rõhutan, et tunnetus ei lähe siin kontekstis teadmisena arvesse.

Ühtlasi peaks Rebonato kirjeldatud punktidele toetudes poliitikud omandama kindla teadmise (tunnetus ei lähe ka siin arvesse), et inimesed eelistaksid tegelikult (saastavast) autost loobumist, aga oma irratsionaalsusest tulenevalt täna seda ei eelista. Ja lõpetuseks ka seda, et (saastavast) autost loobumine teeb de facto inimese enda elu paremaks.

Kui võtta aluseks nügimise teooria loojate Richard Thaleri ja Cass Sunsteini enda lähenemise, siis nügimine ei ole nende kirjelduse kohaselt võimu kasutamine (mis muidugi on kahjuks vale väide). Nad ütlevad, et nügimist peab olema võimalik odavalt ja lihtsalt vältida. Ma pole kindel, et automaksu vältimine või (saastavast) autost loobumine on inimesele lihtne või vähe kulukas nagu nügimise praktika olemus ette näeb.

Probleem on ka selles, et autokasutajad ei ole ilmselgelt homogeenne irratsionaalne mass, mis teeb selle valiku rumalusest. Samal ajal on autoomanike rumalus kahjuks hädavajalik eeldus, et üleüldse kaaluda nügimist inimeste mõjutamise vahendina selles teemas.

Olen enam kui kindel, et nügimise loojad⁶ ise ütleks, et ennekõike on vaja selle probleemi lahendamiseks tegeleda mülgastega (sludge). Ehk siis nende kitsaskohtadega, mis muudavad jalgsi, ühistranspordi või kergliiklusvahenditega liiklemist ebamugavamaks, ajakulukamaks, ohtlikumaks ja keerulisemaks.

Peame pöörama pilgu olemasolevale halvale valikute arhitektuurile, mis toob kaasa ebasobivaid valikuid ja mille tagajärjel muutuvad inimeste elud halvemaks ja muuseas panevad neid kasutama ka (saastavaid) autosid.⁷

Mida siis edasi teha?

Ma olen nõus, et autode kasutust tuleks üleüldse vähendada, aga seda saab hästi ja targalt teha vaid siis, kui meid ümbritsev keskkond ise nügiks autosid mitte kasutama. Küsimus peaks seega olema selles, mis nügib praegu inimesi (saastavaid) autosid eelistama? Küsimus ei ole mitte otsuses endas, vaid selles, kuidas otsus kujuneb ehk protsessis. Inimeste maksustamisega valitsejate kehtestatud normile vastavaks vormimine lahendab vaid osa probleemist.

Kahjuks on see Eesti valitsemiskultuuris väga levinud lähenemine, et konteksti parandamise asemel süüstatakse toimijat. Kusjuures see lähtekoht on tõestanud oma ebaefektiivsust mitme probleemi puhul, näiteks aastakümneid kestnud politsei ja kiiruseületajate vahelises võitluses. Kusjuures selles kontekstis on eelduseks hoopis see, et kiiruseületamine on inimese ratsionaalne valik. Aga ka see näib olevat ekslik ja liiga kategooriline üldistus.

Nügimise sõna kasutamise osas tasuks mõelda sellele, et igat repressiivset sekkumist ei ole mõistlik ehtida näiliselt moodsama ja liberaalsema võimutehnoloogilise terminiga. Nügimine on ja jääb samasuguseks meetodiks nagu riigiametnike arsenalis juba ajalooliselt olevad karistamine, trahvimine, maksustamine, keelamine, hirmutamine jne.

Aus on asjadest rääkida nii nagu need on ja asjade ümbernimetamine pehmemateks ning näiliselt leebemateks sekkumisteks, ei muuda nende olemust. Inimesed ei ole rumalad. Automaks ei ole nügimine, vaid inimeste maksustamine, mille eesmärk on nende käitumist muuta ja see on oma olemuselt kindlasti võimu kasutamine.

Lõpuks tasub meil kõigil mõelda sellele, et äkki ikka inimesed ei ole läbinisti irratsionaalsed? Vaktsineerima nügimise katse koroonakriisi ajal näitas väga selgelt, et inimeste irratsionaalsena käsitlemisel on väga selge tagajärg ja see kahjuks suures pildis lõhestab ühiskonda. Kusjuures ühiskonna sidusus on fundamentaalseks aluseks meie kollektiivsele vastupanuvõimele kriiside korral.⁸

Üldiselt tasub silmas pidada sedagi, et nügimine on tegelikult üsna piiratud võimekusega ja osalise mõjuga tööriist. Näiteks ilmneb nügimise piiranguna see, et ta on efektiivne vaid neis teemades, milles on olemas ühiskondlik kokkulepe. Rohepöörde osas seda pole ja seepärast ei saa ka kasutada nügimist. Esitledes automaksu nügimisena näib valitseja olevat liialt optimistlik nügimise kui võimutehnoloogia efektiivsuse osas. Kahjuks on ikkagi nii, et kõike ei saa nügida ja kõik jätkuvalt ei ole nügimine.