Järgmisest suvest rakenduv automaks tabab meid ühest ootamatult, teisalt on diskussioon selle ümber käinud juba pikalt. Automüüjana leian, et uus automaks ei ole parim lahendus, kuna otseselt juba maksustatakse auto kasutamist läbi kütuseaktsiisi.

Samal ajal mõistan, et praeguses olukorras on uuel valitsusel valikuvõimalusi vähe. Rakendamise juures võib osutuda keeruliseks nii sotsiaalsete ja piirkondlike erisuste kui ka kliimaeesmärkide õiglane arvestamine. Variante siiski on.

Uute autode hinnad kasvavad ka uute maksudeta

Eesti inimene elab pigem palgapäevast palgapäevani ning tal ei ole suuri sääste, selgub Swedbanki hiljutisest uuringust. Seega tuleb mõista pahameelt, mida uued maksud tekitavad. Teisalt oleme endiselt Euroopas viimased, kes automaksu kehtestama asuvad. Kuidas teha nii, et riik maksu kehtestamisega iseendale jalga ei tulistaks ja niigi majanduslikult keerulises seisus inimesi paljaks ei kooriks?

Kui automaksu üks eesmärke on täita kliimanõudeid, siis diskussioonidest kõlama jäänud uute autode esmaregistreerimisel makstav ühekordne (suur) summa seda ei toeta, sest tagajärjed mõjuvad negatiivselt meie autopargi uuendamisele. Uute autode hinnad jätkavad kasvamist ka ilma uute maksudeta. Seda peaasjalikult toormaterjalide ja logistikahindade tõusu tõttu.

Juhul kui uus automaks pärsib uuemate ning keskkonnasõbralikemate autode müüki ning soodustab vanemate autode laiemat kasutamist ja importimist, siis negatiivne jalajälg meie keskkonnale vaid kasvab. Sellisel juhul on ka kõige parema tahtmise juures keeruline näha, kuidas see maks eelarve eesmärke täidab.

Uute autode maksustamise asemel võiks hoopis maksustada autode kasutamist ning riik võiks pakkuda võimalust tasuda automaksu osade kaupa, näiteks kuupõhiselt. See aitaks neid peresid, kellel ühekordse suurema summa välja käimiseks vahendid puuduvad. Näiteks 200-300 euro suuruse maksu puhul oleks igakuine makse ca 16-25 eurot. Selline püsikulu ei tohiks automugavust kasutavale inimesele üle jõu käia. Kuid jääb küsimus, kuidas rakendada seda nii, et riigi halduskoormus oluliselt ei suureneks.

Vaatame hinna asemel võimsust ja süsinikuheidet 

Ühe võimaliku lahendusena on välja pakutud autode maksustamist hinna alusel: kallimate autode eest tuleb kukrut kergitada rohkem kui odavamate puhul ehk sisuliselt oleks tegemist luksusmaksuga. Mõni eelistaks seda võib-olla nimetada "kadedusmaksuks".

Võrrandisse on alternatiivide otsimine sisse kirjutatud ning võib arvata, et selle tulemusel tekib meie teedele rohkem kasutatud kallima otsa sõidukeid, mis luksusautode kategooriasse enam hinna põhjal ei liigitu. See võib ka osale autoostjatele anda mõtte registreerida oma kallis sõiduk hoopis mõnes teises riigis, mis luksusmaksu ei rakenda. Eesti teedel sõidavad need aga edasi.

Kui riigil on siiski soov jõukust maksustada, siis on hoopis mõistlikum arvestada maksu auto võimsuse ehk kilovattide pealt, mis hetkel tähendab omanikule vaid keskmisest veidi suuremat kindlustus- ja kaskomakset. Alternatiivide otsimine on sealjuures keerulisem, sest kuigi hind ajas langeb, siis võimsus püsib samana.

Eesti autopark on Euroopa Liidu üks vanimaid ja järelikult ka üks saastavamaid. Loogiline järeldus on, et rakendame ka süsinikumaksu. Nii saavad selgelt pihta madalama sissetulekuga maapiirkondade autoomanikud, kes ei saa endale "rohelisemat" autot lubada, kuid autost loobuda ei ole samuti võimalik, sest vajalik ühistransporditaristu ei ulatu igasse Eesti külla.

Üks võimalik lahendus on võtta üle kümne aasta vanuste autode puhul maksustamise aluseks ainult kilovatid, sest vastasel juhul jäävad maainimesed, kelle jaoks on autoga liikumine ainus võimalik valik, jalameesteks.

Eestis elamine on viimase aastaga muutunud pööraselt kalliks ja nüüd on selge, et aina kallimaks läheb. Seega loodame, et uue seaduse väljatöötamisel jõutakse ausa ja dünaamilise lahenduseni, mis ühest küljest ei tee ülekohut niigi keerulises positsioonis inimestele ning teisalt aitab meid lisaks eelarvepuudujäägi täitmisele ka puhtama tuleviku poole.