On hommik. Sa sõidutad last kooli ja võtad jala gaasipedaalilt juba üksjagu maad enne asulapiiri maha. Koolile lähenedes on kiirus langenud ilusti 50 kilomeetrini tunnis või ehk pisut madalamalegi. Kiirusemõõdiku tablool naeratab sulle tuttav robotnägu ja ütleb aitäh.

Kui tööle jõudes telefoni kiikad, avastad sealt vaktsineerimisaja meeldetuletuse. Paar tundi hiljem tunned, et vaikselt hakkab peale tikkuma suitsunälg, aga et lähim suitsunurk on mõnesajameetrise jalutuskäigu kaugusel, otsustad, et teed hetkel veel tööd ning lepid pärastlõunase suitsupausiga.

Vaktsineerimiskeskuses leiad kõik üles mängleva kergusega, kuigi pole seal varem käinud. Kõikjale, kuhu vaja, suunavad sind põrandale kleebitud noolekesed ja järjekorraeraldajad. Kui õhtul toidupoes sisseoste teed, märkad ühtäkki, et eneselegi tähelepandamatult oled ladunud korvi puu- ja köögivilju täis. Olid plaaninud täiendada ka kodust veinivaru, aga lepid ühe pudeliga, sest muidu on toidukoti autoni tarimine paras väljakutse.

Kõik need näiteid võiks kokku võtta ühe väljendiga: "sõbralik nügimine", inglise keeles nudge. Nügimine on poliitikakujundajate seas üha populaarsemaks muutuv tööriist. Selle põhimõte on lihtne: sul ei kästa ega keelata midagi teha, vaid sinu valikuarhitektuur kujundatakse selliselt, et soovitud käitumine on võimalikult lihtne ja mugav.

Näiteks tervislikud puu- ja köögiviljad on paigutatud kohe poe sissepääsu juurde. Kui sa soovid osta alkoholi, siis see võimalus on täiskasvanul täiesti olemas, aga sa pead selleks võtma ette pikema retke poe teise otsa. Või siis: keegi ei hakka kedagi sundvaktsineerima. Need aga, kes seda soovivad, saavad seda teha võimalikult kiirelt ja mugavalt.

Nügimise eesmärk on enamasti õilis: panna inimene toimima ühiskonna laiemates huvides. Aidata tal käituda seaduskuulekamalt, tarbida säästlikumalt, hoida kokku tervishoiukulutusi, muuta ühiskonda turvalisemaks. Ja üldjuhul on kodanikud ka nügimisega rahul, sest enamik selle alternatiive on inimese jaoks ebamugavamadki. Näiteks käsud-keelud, maksud-toetused, mille hulka ka alkoholimüügi ajapiirang või alkoholiaktsiis kuuluvad.

Veel üks alternatiiv on propaganda: selle asemel, et muuta sinu valikute arhitektuuri, pasundab näiteks poeraadio või plakat tänaval, kui kasulikud ikka köögiviljad on ja kuidas alkohol on paha-paha. Viimane alternatiiv on mulle iseenesest kõige sümpaatsem: inimese harimine. Me oleme lihtsalt nii informeeritud, et teame, millised poes müüdavad tooted on tervislikumad või kui palju alkoholi on tervisele ohutu. Aga pidev informeeritud valikute tegemine on väga ajamahukas ja koormav.

Mõnikord valime me informeeritud otsuste asemel ka ise nügimise tee. Kaalujälgija ei looda ainult sellele, et ta teab, mitu kalorit šokolaadibatoonis on. Ta lihtsalt ei osta endale koju väga suurt magusavaru, sest võib selle isu ajel ikkagi korraga nahka pista. Ameerika Ühendriikide omaaegne president Barack Obama olevat ametis olles söönud iga päev lõunaks sama kanasalati, sest tal oli nõnda vaja päevas langetada üks otsus vähem.

Aga loomulikult on nügimiselgi palju kriitikuid. Esiteks, paljudele ei pruugi meeldida mõte, et keegi otsustab tema eest, mis on ühiskonnale laiemalt oluline. Võib ju öelda, et see on suures ühiskonnas paratamatu ja selleks ametisse valitud või üldist hüve teenima palgatud inimesed langetavad otsuseid meie kõigi eest ka siis, kui otsuseks on nügimise asemel näiteks käsud ja keelud. Aga eks väike pelgus manipuleeritud saada on juba evolutsiooniga välja kujunenud.

Tegelikult on nügimine ka suhteliselt ebaefektiivne, sest seda on lihtne eirata. Mistõttu kipuvad poliitikakujundajad peale esmaseid nügimiskatseid liikuma juba rangemate poliitikameetmete juurde. Sest eesmärk sai ju nügimismeetmega seatud, nüüd püütakse sama eesmärki lihtsalt teiste vahenditega saavutada.

Ning loomulikult, nügimine ei pruugi alati automaatselt üldistes huvides olla. Kõik sõltub sellest, millised poliitikaprioriteedid meie valitud esindajad paika panevad või milliseid me ise osalusdemokraatia meetoditega esile tõstame. Aga see pole kuidagi nügimisele eriomane, maksude või keeldudega on ju sama.

Minu meelest on aga olemas üks mõõdupuu nügimise sobilikkuse hindamiseks, nimelt mõju tugevus. Nügimine sobib minu meelest suure hulga inimeste väikeste igapäevaste valikute mõjutamiseks.

Jah, sellel võivad paiguti olla ka väiksed negatiivsed kõrvalmõjud: võib-olla poleks mul olnud tarvis seekord jälle nii palju aega puuviljaletis veeta ja oleks tasunud seekord hoopis teraviljatoodetest alustada. Aga väikesel lisakogusel puuviljal pole märkimisväärset mõju ei minu ega kellegi teise elule.

Hoopis ettevaatlikum tasub aga olla valikutes, mis võivad kellegi elule omada väga suurt mõju. Näiteks makrovaates Eesti majandus ilmselt võidaks sellest, kui tänavused koolilõpetajad läheksid kõik õppima töötleva tööstuse ja infotehnoloogiatega seotud erialasid.

Aga milline on sellise otsuse mõju inimesele, kelle anded ja huvid on hoopis mujal? Kas on eetiline, et ta satub õppima eriala, kus ta kunagi tippspetsialistiks ei küüni lihtsalt sellepärast, et ligipääs infole talle tõeliselt sobiva eriala kohta on tehtud võimalikult ebamugavaks?

Niisiis, nügimine on suurepärane tööriist mõjutamaks meie igapäevaseid väikseid valikuid. Suurtes valikutes võiksime aga minna seda teed, kus inimene ise langetab maksimaalselt informeeritud ja kaalutletud valiku.

9. juunil toimus Tallinna Ülikoolis teadusseminar "Müksamine kui valitsemisteooria ja -praktika", 10. juunil rääkis arenguseire keskuse aastakonverentsil "Teistmoodi tulevik" nügimisest ka valdkonna korüfee Cass Sunstein.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.