Põgenike survestamine "oma elu peale minekuks" on muutunud korduvaks motiiviks, aga selles võiks sisalduda ka mõni gramm sotsiaalset tundlikkust. Sotsiaalministeeriumi allasutus sotsiaalkindlustusamet (SKA) on sõjapõgenikud aasta jooksul kolinud laevalt Kopli ja Mäepealse tänava majutuspaikadesse, aga vaid selleks, et nad uuesti laeva kolida. Nüüd aga selgub, et ka laevast aetakse põgenikud välja.

Järgmine peatuspaik paistab olevat Tallinnast väljaspool. Juttu on olnud Võisikust Põltsamaa lähistel, kus paraku pole inimestel ei suuremaid töövõimalusi ega ka muud tarvilikku infrastruktuuri. See on lihtsalt väga väike koht.

Kopli ja Mäepealse majutuskohtadest väljaajamine paiskas segi paljude laste elurütmi. Keset kooliaastat minna uut kooli või lasteaeda otsima tekitas niigi ebakindlat elu elanud inimestes veelgi suuremat ebakindlust. Suunates nad Tallinnast välja takistatakse taas nende sulandumist Eesti ellu, kui neil olidki mingid sidemed ja töövõimalused tekkinud, siis sel juhul kaovad need taas.

Tallinna linn on omalt poolt pakkunud, et võtab Kopli ja Mäepealse majade haldamise üle, kuid paraku tegeleb valitsus peamiselt sellega, et oma kohustusi põgenike majutamisel igal võimalikul juhul vähendada. Paraku ei kao probleemid ja vajadused inimeste majutamisel kuhugi.

Haavatavam seltskond

Suur osa põgenikest saab ise hakkama ja nemad ongi üüriturult endale kodu leidnud. Kuid paljud neist, kes elasid Kopli ja Mäepealse majutuspaikades, on haavatavamas olukorras inimesed, kas paljulapselised, väga vanad või puuetega inimesed. Nende puhul pole eluaseme üürimiseks vajalike summade saamine kaugeltki lihtne ega mõnel juhul ka mitte võimalik.

Ehkki valitsus teatab võidukalt, et lahendused on Kopli ja Mäepealse põgenike olukorrale leitud ja mainib erinevaid arve, siis rääkimata jääb see, et mis see lahendus on. Kui inimesel pole siin enam võimalust jääda ja ta siirdub tagasi Ukrainasse sõjatsooni, siis on see küll lahendus, kuid mitte inimlik lahendus. Pealegi kipub sotsiaalkindlustusamet mõne edukama lahenduse puhul ehtima end võõraste sulgedega: uued elupaigad tulevad suuresti läbi vabatahtlike töö. SKA peamine saavutus on oma kohustuste vähendamine.

Õigupoolest on ka praegune laeval olek üsna kehv lahendus, sest paigutamine on seal tihti üsna suvaline, isegi naisi ja lapsi on pandud võõraste meestega samasse kajutisse. Pealegi on kajut väga kitsas ega ole mõeldud elamiseks.

Kui ei saa aidata kõiki, aita mõndagi

Kindlasti ei ole valitsusel tõesti võimalik kohelda kõiki samamoodi ja kõigile pakkuda samaväärset majutust nagu Kopli ja Mäepealse majutuspaigad. Ehkki need elamised on elamisväärseks kujundatud suuresti siiski vabatahtlike ulatusliku abiga. Kuid see, et ei suudeta ühtviisi aidata kõiki, ei peaks tähendama, et ei peaks aitama kedagi. Kui saame aidata mõndasadat, siis aitamegi, võiks olla põhimõte. Mitte et kui kõigile ei jätku, siis ärme aita kedagi. Siis tulebki teha valikuid.

Mis oleks lahendus? Lahendus oleks see, et Tallinn võtaks Kopli ja Mäepealse majutuspaigad, mis kuuluvad kaitseinvesteeringute keskusele, vähemalt lähikuudeks enda hallata. Loomulikult pole linnal kuskilt võtta sotsiaalkortereid sadadele inimestele, kuid majad on olemas ja praegused erakorralised olud nõuavad, et me just olemasolevate ressurssidega parimat tööd teeksime.