Kirjanike Liidu üldkogu hääletus, millega otsustati Juhan Smuuli bareljeef oma kohale jätta, näitas kirjanike tõrksust kirjaniku tühistamise ees, kuid küsimus, milline on iga üksiku küüditamisel osalenud inimese vastutus, vajab tungivalt vastust.

Kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev peab selles küsimuses tähtsaks professionaalide kaasamist. "Ehk selle aja ajaloolased, kes tunnevad allikaid, kes tunnevad kogu seda protsessi. Emotsioone on palju, aga tõde on veidi kainem," ütles ta.

Ajaloolane Meelis Saueauk ütles, et laias plaanis olid kõik küüditamisele kaasatud inimesed küüditajad, küll aga olid operatiivgruppides, kes inimesi reaalselt kinni võtsid ja loomavagunitesse viisid, erineva vastutusega inimesed.

"Kui me räägime kogu Eestist siis siin oli plaanis moodustada 1875 operatiivgruppi. Kui me kõrvutame selle perekondade arvuga, mis oli vaja Eestist asumisele saata, mis oli 7500, siis me näeme et oli enamvähem täpselt arvestatud üks operatiivgrupp nelja pere peale. Selle operatiivgrupi koosseisu oli planeeritud reeglina veidi üle 10 inimese, Harjumaal näiteks tosinkond inimest. Seda operatiivgruppi juhtis tavaliselt nõukogude riikliku julgeoleku ohvitser. Siis kaasati sinna veel kolm sisevägede sõdurit, paar hävituspataljonlast ja pooled sellest tosinkonnast operatiivgrupi liikmest olid partei aktiivi liikmed," rääkis Saueauk.

Just nende sekka sattusid lisaks punarežiimi käsilastele ka juhuslikud inimesed, kelle peamine ülesanne oli küüditatutelt ära võetava vara üles kirjutamine ning vajadusel küüditajate taludeni juhatamine.

Kaitsepolitsei juhtivspetsialist Andres Kahar ütles, et reeglina kutsuti inimesed kokku väljamõeldud ettekäändel ilma tegelikku põhjust ütlemata.

"Oluline on ka märkida, et sageli kohtab sellist mõistet nagu aktiiv, et kutsuti kokku aktiiv, aktiiv tegi ja aktiiv oli. Aga see on ekslik mõiste nagu tihti Nõukogude ajal igasuguse asjaajamise puhul, pooltõde. Et sinna sattusid täiesti juhuslikud inimesed, lihtsalt keegi uudishimulikum aktiivsem noor näiteks, et tänapäeva mõttes gümnaasiumi noor, läks huvi pärast sinna, sattus küüditamise sisse," lausus Kahar.

Meelis Saueauk selgitas märtsiküüditamise näitel, et kui vald ettenähtud hulka inimesi kokku ei saanud, toodi neid kohale ka väljastpoolt.

"Harju maakonnas oli päris suur puudujääk just sellesama parteiaktiivi liikmetest. Seal oli olemas neid 650, aga vaja oli 1050. mis tähendas, et 400 inimest oli vaja kuskilt mujalt tuua sisse. Ja selleks kasutatigi Tallinnat, et seal oli aktiivi liikmeid olemas rohkem kui kohapealt vaja oli. Ja neid siis ka Harjumaa valdadesse viidi," sõnas Saueauk.

Üks esimesi inimsusvastase kuriteo paragrahvi alusel algatatud kriminaalasju kaitsepolitseiametis oli 1995. aasta jaanuaris alustatud märtsiküüditamise uurimine. Siiani on süüdi mõistetud kaheksa isikut.

"Kogu see osalejate ring on sama suur kui nende, kes küüditati. Et kogu sellest massist reaalselt jõuda mingite kohtulahenditeni, pead sa sättima prioriteete. Seetõttu olemegi meie oma menetlustes keskendunud julgeoleku ja miilitsa töötajatele, kes on seal tähtsamas rollis, vastutasid ja otsustasid. Ja selle tõttu oleme me reeglina jätnud kohalikud inimesed kriminaalmenetluse alt välja. Sest seal tõesti, kuidas ka ei vaata, oli juhuslikult sinna sattunud ja roll oli väga mitte määrav selles osas. Kahtlemata võib öelda, et nad osalesid kuriteos, seda ei saa salata, aga valikud me tegime niimoodi," rääkis Andres Kahar.