Erelti sõnul on Smuuli kui küüditaja teema taas teravalt esile tõusnud, kuigi sellest on räägitud juba ka varem, kui ainsaks allikaks olid Kohila valla parteitöötaja Roland Lääne mälestused 1949. aasta 25. märtsist.

"Roland Lään on andnud ootamatult täpsed meenutused tollest päevast, kuidas Kõue vallamajja koguneti, kuidas edasi mindi taludesse ja kuidas seal vara üleskirjutati. Lään on nimeliselt öelnud, et temaga koos olid Juhan Smuul ja Debora Vaarandi. Lääne mälestused on olnud allikaks, mille põhjal on väidetud, et Smuul osales küüditamises," rääkis Erelt Raadio 2 saates "Hommik!".

"Kui aastal 2010 tõusis see teema esile, siis kaitsepolitsei töötaja Andres Kahar, kes selle teemaga tegeles, ütles, et neil süüdistustel pole mingit tõepõhja all. Mälestused pole tõesti kohtus aktsepteeritud tõend, kuid nad võivad olla lisakinnitus dokumendile. Ja nüüd nii ongi: tuli välja vara üleskirjutamise akt, mille on koostanud ja allkirjastanud Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, mis on täpselt 25. märtsi allkirjaga dateeritud. See on dokument. Seda lugedes ja Lääne mälestusi lugedes, siis seal pole vasturääkivusi," lausus Erelt.

Tema sõnul on väga oluline lugeda kirjanike liidu parteiallorganisatsiooni protokolle 1949. aastast. "Seal on mitmekuuline auk küüditamise aja kohal. Neid protokolle ei ole. Aga eelnevatel kuudel käivad sealt tihti läbi neli nime – Juhan Smuul, Debora Vaarandi, Arnold Tulik ja Paul Viiding –, ja neisse suhtutakse kui usaldusväärsesse aktiivi. Sellest on võimalik näha, miks just nemad saadeti Kõue valda – võimud usaldasid neid ja see oli valik. Neid ei võetud kuskilt tänavalt kinni, et nüüd lähete ja teete seda. Nad olid seltsimehed, keda partei ja võimud usaldasid. Nad sattusid sinna teadlikult," rääkis Erelt.

Tema sõnul oli Smuul 1949. aastal küll alles parteiliikme kandidaat, aga ta oli komsomoli keskkomitee liige. "Veel 1969. aastal ta meenutas oma komsomolidest sõpru, kes langesid bandiitide kuulide läbi. Bandiidid olid metsavennad. Smuuli tegevus, tema ideaalid, keda ta toetas, olid selged," lisas Erelt.

Smuuli kui head kirjanikku on avalikult mõista püüdnud teiste hulgas nii Leelo Tungal kui ka Andrus Kivirähk. "Tahaksin vastu küsida sellise küsimuse, kas hea kirjandus, looming heastab tegevuse kodanikuna? Ma ei tahaks, et see niimoodi läheks, et kui sa oled hea kirjanik, siis sulle on kõik lubatud. See pole nii," märkis Erelt.

Smuuli bareljeefi teemat ei peaks Erelti hinnangul vaatama üksikjuhtumina. "Praegu arutatakse ka nõukogude sümboolika üle. Eesti Vabariik on mõistnud hukka nii natsismi kui ka kommunismi kuriteod. Kas me näeme hoonetel Tallinnas haakriste? Kuidas on siis nii, et punasümboolikat näeb igal pool Eestis? Minu meelest on see täiesti ebaloogiline," rääkis Erelt.

Tema sõnul tuleks võtta kindel seisukoht operatiivgruppide suhtes, kes viisid läbi küüditamisi ja kelle hulka kuulusid ka parteiaktivistid nagu Juhan Smuul. "Et ei jääks kõlama seisukoht, et osa operatiivgrupi liikmetest osales inimsusevastases kuriteos ja osa mitte. Kui tõstame selle holokausti konteksti – siis oleksid kõik osalised kuriteos süüdi. Hiljuti mõisteti Saksamaal süüdi muldvana Stutthofi koonduslaagri ülema sekretär, kelle tööks oli kirjavahetus. Ta mõisteti süüdi, sest ta oli osaline süsteemis, mis põhjustas väga paljude inimeste hukkumise koonduslaagris. Aga meie ütleme, et osa [küüditamise operatiivgrupi liikmetest] justkui ei olnud süüdi. See on täiesti ebaloogiline," sõnas Erelt.

Smuuli kaitsjad on öelnud, et kirjanikud pandi küüditatute vara üles kirjutama, sest nad olid "kirjaoskajad". "Meil oli kirjanikke ju veel, aga keegi ei saatnud näiteks Tuglast käsu korras vara üles kirjutama. Partei ei teinud juhuslikke valikuid operatiivgruppide osas. Smuul kuulus pikalt partei nomenklatuuri ja nautis hüvesid," sõnas Erelt.

Bareljeefi saatus pole ainult kirjanike liidu otsustada, ütles Erelt. "See asub avalikus ruumis, kui nüüd lõpuks jõutakse sinna, et võetakse kindlad seisukohad, et punasümboolika tuleb eemaldada, siis eemaldatakse ka see bareljeef. See pole selle hoone arhitektuuriline osa, vaid püstitati partei keskkomitee käsul 1972. aastal. See ei püstitatud kirjanike liidu soovil, see polnud nende algatus, see oli partei otsus," lausus Erelt.

Eesti Kirjanike Liidu üldkogu otsustas aprillis toimunud üldkogul, et ei eemalda kirjanik Juhan Smuuli bareljeefi kirjanike maja seinalt. Hääletusel pooldas 47 liidu liiget bareljeefi eemaldamist, 97 oli vastu ja 45 oli erapooletud.

Samal nädalal oli kirjutanud Erelt Eesti Ekspressis, et kahtlused, et kirjanik Juhan Smuul ei kirjutanud üksnes ülistuslaule Stalinile, vaid võttis osa küüditamisest, on leidnud tõestust rahvusarhiivis säilinud dokumendi näol.

Nimelt on rahvusarhiivis säilinud Kõue vallas küüditamise ohvritelt konfiskeeritud vara nimestikud (LVMA.3HA, n 1, s 377), neist ühel, 25. märtsil koostatud nimestikul seisab, et komisjon, kuhu kuulusid Debora Vaarandi ja Juhan Smuul, "kirjutas üles vara, mis kuulub Saadi, Elmar Jaani p. ja mis asub Harjumaa maakond, Kõue vald, Ardu külanõukogu, Jõepere talus", viitas ajaleht. Nimestikus on elumaja, hooned ja muu vara, akti lõpus on Smuuli ja Vaarandi allkirjad.