Allveelaeva korpuse all lebab kast tundlike sensoritega. Müüonosakesed läbivad sensoreid ja tekitavad valgussähvatuse. Sähvatus edastatakse optilist kiudu mööda detektorini, mis muundab valgussignaali elektriliseks. Arvuti programm koostab andmeanalüüsi tulemusena ruumilise mudeli kogutud andmetest, selgitas ettevõtte juht Andi Hektor.

"See looduslik kiirgus koosneb põhiliselt müüonitest. Need on sellised osakesed, mis lähevad läbi hoonetest, sildadest, suurtest asjadest. Samal ajal on neid üsna lihtne mõõta. Meie tehnoloogia võimaldab unikaalsel moel neid mõõta ja siis kokku panna pildi suurest objektist, millest nad läbi läksid," rääkis Hektor.

Nõukogude vägi eemaldas tuumaallveelaeva õppeversiooni 50 meetri pikkusest ja 8-meetrise läbimõõduga korpusest kütusevardad ja betoneeris kogu krempli. Pole teada, mida ja kuhu betooni sisse visati.

"Nii kiiresti me muidugi midagi leidnud ei ole. Selleks, et seda kolmedimensionaalset pilti kokku panna, selleks peab teatud hulk andmeid olema kogutud. Sellise uduse pildi me saame võib-olla kuu aja pärast kokku panna. On teada, et sinna visati mõned üsna radioaktiivsed metallitükid ja võib-olla veel midagi ohtlikku," ütles Hektor.

Paldiski endisel tuumaobjektil on kaks reaktorit, mille mõõtmine kestab neli kuud. GScani jaoks on Paldiski objekt esimene äriprojekt, järgmised on sildade mõõtmised Suurbritannias.