Meil on lihtne küsida, miks inimene, kes on Eestis elanud kümme, kakskümmend või isegi rohkem aastat, ei ole ikka veel Eesti kodanik. Kõrvalt vaadates võib teekond tunduda lihtne: õpi keel ära, tee eksamid, esita dokumendid ja saa kodanikuks. Tegelikkuses võib see tähendada aastaid õppimist, asjaajamist ja ootamist ning sageli märkimisväärseid kulusid. 

Eriti selgelt näeme seda praegu nende Eesti püsielanike puhul, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanikud ja soovivad saada Eesti kodanikuks. Augustist kallines Venemaa kodakondsusest loobumine järsult, kui veel mõni aeg tagasi võis menetlusega seotud kulu olla veidi üle 300 euro, siis nüüd tuleb tasuda 2376 eurot.  

ERR vahendas hiljuti ühe värske Eesti kodaniku kogemust, kelle teekond Eesti kodakondsuseni kestis ligi kolm ja pool aastat ning kõige rohkem aega võttis just Venemaa kodakondsusest loobumine. Konsulaadi järjekorras tuli oodata kuid ning vahepeal jõudsid vajalikud dokumendid aeguda.

Kõrge tasu, pikad järjekorrad ja keeruline menetlus jätavad üha tugevamalt inimestele mulje, et Venemaa kodakondsusest loobumine on tehtud sedavõrd raskeks, et tundub peaaegu ületamatu ning kogu teekonda Eesti kodakondsuseni ei ole mõtet alustadagi. Meie ülesanne on sellele heidutavale narratiivile vastukaaluks näidata, et takistuste kõrval on olemas ka konkreetsed võimalused ja tugi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. 

Paljude inimeste jaoks on 2376 eurot mitme aasta sääst või summa, mida pere eelarvest lihtsalt võtta ei ole. Loomulikult ei ole seda tasu kehtestanud Eesti. Me ei saa mõjutada teise riigi menetlusi, järjekordi ega riigilõive, kuid inimese jaoks ei muuda see takistust väiksemaks. Kui arutame, miks keegi ei ole veel Eesti kodanik, peame arvestama ka asjaoludega, mis ei sõltu ei Eesti riigist ega taotleja tahtest.

Tahtmise puudumisega kõike seletada ei saa 

Avalikus arutelus kõlab aeg-ajalt, et kui inimene oleks Eesti kodakondsust päriselt tahtnud, oleks ta selle juba ammu võtnud. Mõne inimese puhul võib see ka nii olla, kuna kodakondsus on teadlik valik ja kõik Eestis elavad mittekodanikud ei soovi Eesti kodakondsust. Uuringud näitavad aga, et olukorda ei saa seletada üksnes tahtmise puudumisega. 

Eesti ühiskonna 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi soovis Eesti kodakondsust 48 protsenti küsitletud püsielanikest, kellel seda ei olnud. Venemaa kodanike seas oli vastav näitaja 50 protsenti. Määratlemata kodakondsusega elanike seas oli see toona 60 protsenti.

2025. aastal avaldatud põhjalik määratlemata kodakondsusega elanike uuring näitas veel suuremat valmisolekut. 79 protsenti vastanutest valiks võimaluse korral Eesti kodakondsuse ning 65 protsenti ütles, et on valmis seda taotlema. Uuring tõi selgelt esile ka takistused. Kõige sagedamini nimetati takistusena vajaliku B1-taseme eesti keele oskuse saavutamist, kuid probleeme põhjustavad ka raha- ja ajapuudus, vanus ning vähene teadlikkus protsessist.  

Need arvud ei tähenda, et kõik need inimesed esitavad homme kodakondsustaotluse, kuid soov ei jää siiski ainult küsitluste tasandile. Venemaa kodanikud esitasid 2025. aastal politsei- ja piirivalveametile 465 Eesti kodakondsuse taotlust ning 2026. aasta esimese seitsme kuuga veel 217.

Nõuete kõrval on oluline rääkida, mida kodakondsus annab 

Eesti kodakondsuse taotlemisel on konkreetsed nõuded. Tuleb osata eesti keelt, tunda põhiseadust ja kodakondsuse seadust ning täita teised seaduses sätestatud tingimused. Kodakondsus on inimese ja riigi vaheline õiguslik suhe, millega kaasnevad nii õigused kui ka kohustused. 

Nõuete kõrval on oluline rääkida ka sellest, mida kodanikuks olemine inimese enda jaoks tähendab. Viimases lõimumismonitooringus nimetasid Eesti kodakondsust soovivad inimesed ühe peamise eelisena võimalust osaleda Eesti ühiskondlikus elus ja käia valimas. 

Integratsiooni sihtasutuse töös näeme, et kodakondsuse tähendus on inimeste jaoks väga isiklik. Mõne jaoks on oluline, et kogu perel oleks sama kodakondsus, teise jaoks võimalus aktiivsemalt Eesti ühiskonna- ja poliitilises elus osaleda.

Mõne jaoks annab Eesti kodakondsus suurema õigusliku kindlustunde ning Euroopa Liidu kodaniku õigused ja võimalused. Leidub neidki, kelle jaoks tähendab Eesti kodanikuks saamine kaua oodatud kinnitust sellele, et nende õiguslik staatus vastab lõpuks tegelikule elule ehk nende pere, töö, kodu ja tulevik on Eestis.

Kui räägime ühiskonnas rohkem Eesti kodakondsuse väärtustest ja kodanikuks olemisest, siis võib see anda mõnele inimesele ka täiendava tõuke konkreetseteks sammudeks.

Toetamine ei tähenda nõuete vähendamist 

Me ei saa inimese eest eksamit teha ega otsust tema eest langetada. Samuti ei saa me korraldada tema loobumist teise riigi kodakondsusest. Küll aga saame aidata tal mõista, milline on kodakondsuse taotlemisel järgmine samm ja millist tuge Eesti riik sellel teekonnal pakub.

Meie jaoks on oluline, et inimene ei loobuks kodanikuks saamise teekonnast lihtsalt seetõttu, et ta ei tea, millest alustada või mida järgmisena teha. Või põhjusel, et kogu protsessist on kujundatud lootusetult keeruline pilt.  

Integratsiooni sihtasutuse ülesanne on aidata teha teekond Eesti kodakondsuseni võimalikult arusaadavaks ja jõukohaseks. Inimene võib meie juurde tulla ka algaja eesti keele oskusega ning liikuda samm-sammult vajaliku tasemeni, saada tuge kodakondsuse eksamiks valmistumisel ja nõu kogu teekonna vältel. Koostöös siseministeeriumi ja kultuuriministeeriumiga pakume selleks tasuta keeleõpet, keelepraktika võimalusi ja kodanikuõpet.

Minu hinnangul peame senisest rohkem tähelepanu pöörama kodanikuõppele, et teise emakeelega elanikel oleks parem arusaam Eesti riigi ja ühiskonna toimimisest, ühisest inforuumist, riigikaitsest ning võimalustest ühiskonnaelus osaleda ja kaasa rääkida.  

Tingimuste, teenuste ja statistika taga tuleb aga näha inimest. Inimest, kes käib pärast tööpäeva eesti keele tunnis. Inimest, kes valmistub B1-eksamiks ja võib-olla mitte esimest korda. Inimest, kes kogub dokumente ja ootab kuude viisi teise riigi konsulaadi vastust. Ja võib-olla ka inimest, kes peab leidma üle 2000 euro selleks, et loobuda oma senisest kodakondsusest.  

Neid pingutusi ei tasu võtta iseenesestmõistetavana. Kui inimene pärast aastate pikkust teekonda Eesti kodanikuks saab, on põhjust seda valikut märgata ja tunnustada. "Miks alles nüüd?" asemel võiksime öelda pigem: "Tere tulemast Eesti kodanike hulka!"