Kasutan taustaallikana neli aastat tagasi ilmunud raamatut Liivimaa sõjast. Jutt on Aleksander Filjuškini üllitisest pealkirjaga "Venemaa ja Euroopa esimene vastasseis. Ivan Groznõi Liivi sõda" (Александер Филюшкин, "Первое противостойание Россий и Европы", 2018).

Venemaa ja Euroopa suhted nii ajalooliselt kui ka praegu on mitmel põhjusel üks huvitav teema. Eriti ehk osana Venemaa enese identiteedi otsinguist. Venemaa ja Euroopa kokkupõrkest tasub aga praegu rääkida eelkõige Ukrainas toimuva sõja tõttu. On see ju Moskva sõda kogu Euroopa ja kollektiivse läänega.

Aleksander Filjuškin märgib, et venelased on alati vaadanud Euroopat segaste tunnetega. Seda armastati, seda vihati ja kardeti ning kõike tihti samaaegselt. Tavatsetakse öelda, et Euroopasse akna raiumist alustas Peeter Esimene. Kuid Filjuškin soovitab meenutada tsaar Peetri sõnumit et Euroopat on vaja paar aastakest, seejärel võib tema poole tagumikuga pöörduda. Kasulik meenutus Peeter Esimese lääneliku maine hindamisel.

Peetrist pisut eemaldudes märgib autor, et liigutusi läänele lähenemiseks hakkas Venemaa tegema juba varem samaaegselt Vene riigi moodustamisega 15. sajandi lõpul. Selleks oli pruukimisel kaks varianti: diplomaatiline ja sõjaline.

Esimese variandina püüdis Venemaa pääseda euroopalikesse liitudesse. Eurooplased nägid aga Moskoovias eelkõige islamivastase liidu võimalikku liiget türklaste agressioonile vastu astumiseks. Venemaale pakuti katoliku ja õigeusu kirikute liitu, kuid Venemaa leidis, et äsja mongoli-tatari ikkest vabanenud riigile oli see liiga piirav.

Seega katse nurjus ja Venemaa valis teise meetme ehk sõjalise tee. Järgnes sõda Saksa orduga Liivimaal, siis viis sõda Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigiga ning kaks sõda Rootsiga. Kui piirduda Ivan Julma poole sajandi pikkuse valitsemisega, siis olid sellest rahulikud vaid kolm aastat.

Sõda oli Venemaale tõsiste järelmitega. Kui algul olnud ambitsioon muuhulgas saada Euroopas liidrikohale kõiges alates poliitikast kuni kultuurini, siis lõpuks langes Venemaa kolmandajärguliseks riigiks. Õpikutes märgitakse, et sõjaga püüti murda Liivi ordust läbi Balti mere äärde, et sel moel tagada kaubandusvabadus, mida ordu olevat takistanud.

Kuna aga sõda kaotati, siis järgnes sellele majanduskriis, mis aitas kaudselt kaasa pärisorjuse tekkele ja isegi niinimetatud smuta ehk segaduste ajastu algusele. Kõrvalnähtus oli ka opritšnina teke. Nõukaaegne tees oli muide, et Ivan Julm abistas balti rahvaid nende vastasseisus saksa ikkega. Nagu ikka… Kuid ajalooliselt viis sõda ka Leedu-Poola ühisriigini, mis kattis alad Läänemerest Musta mereni.

Kuidas aga Euroopa ja Venemaa teineteist nägid? Keskajal eristas Euroopa elanik end selgelt idaalade asukaist. Eurooplased arvasid, et nende elualad on kristliku maailma keskus, mida ühendas usk. Lisaks poliitiline ja õiguslik kultuur, samuti elulaad ehk modus vivendi, sealhulgas kunsti ja hariduse saavutused. Ühesõnaga kõik see, mida nimetatakse Euroopa tsivilisatsiooniks, märgib Filjuškin.

Moskoovia oli aga eurooplase jaoks liiga kauge ja vähetähtis, et Euroopa asju mõjutada. Huvi tekkis alles siis, kui Moskooviale leiti kasulik rakendus, näiteks suhetes Türgiga. Euroopa kauples küll Venemaaga, kuid ei usaldanud teda.

Liivi sõjast leiab seoseid ka tänapäevaga. Näiteks Vene vägede tegevuse laad - põletamine, tapmine, purustamine, kõige hävitamine oma teel – oli just nagu praeguses Ukraina sõjas. Ja sõjas kasutati ka midagi, mis meile eelmise sajandi keskpaigast tuttav, küüditamist. 1571. aasta mässu mahasurumisel küüditati näiteks Tartu linna elanikkond. Nii et ei ole midagi uut siin päikese all, praegu veavad venelased sunniviisiliselt Ukraina elanikkonda Venemaale.

Sõda tõi välja ka Vene ühiskonna eripära, nimelt on venelaste kõige suuremad vaenlased nad ise. Intellektuaalne kitsarinnalisus, ebapädevus, mühaklikkus, ebaprofessionaalsus, kultuuriline mahajäämus. Selleski osas on vahepealsete sajanditega vähe muutunud.

Ajaloolased on uurinud, kas kokkupõrge Euroopaga venelastele ka mingi euroopalikkuse kaasa tõi. Vastus on eitav. Balti sõjad viisid Venemaa lõplikult Euroopa piiri taha ja olemuslike vaenlaste kilda. Euroopa kultuurilises ja poliitilises ruumis tekkis tugev Vene-vastasuse laine.

Venelased olid eurooplaste silmis lähedasemad pigem türklastele. See mõttemall kujunes siis, kuid lõi lainetena välja ka hiljem, 18. ja 19. sajandil ning variatsioonidega esineb seda tänini. Venemaa omandas maailmakaardil kindla koha Euroopa vastasena. Ja seal on ta ka praegu…

Ivan Julma jaoks oli Euroopa eelkõige Liivimaa ja seda läbiv Hansatee. Leedut luges ta muide endiseks Vene alaks, seega mitte-Euroopaks. Kuid laiemalt ei olnud Ivan Julmal Euroopa asjades osalemiseks ei sõjalist ega poliitilist jõudu, rääkimata diplomaatilisest kogemusest. Puudus ka vajalik kultuuriline tase. Venemaa oli lihtsalt väljaspool Euroopa kultuuriruumi, sest ei osatud võõrkeeli, ei olnud trükikodasid ega suuri ülikoole.

Territoriaalselt lõppes sõda viigiga, väidab Filjuškin. Kuid mingit läbimurret Euroopa suunal ei toimunud. Need sündmused on ehk osa põhjustest, miks paljud Vene ajaloolased ja muud tegelased loevad Euroopat Venemaa jaoks pigem vaenlaseks kui liitlaseks ning leiavad Venemaa olevat eraldi, teistsugune tsivilisatsioon, mis olla paremgi kui dekadentlik Euroopa. Võib-olla ongi nii parem, kui me eraldi püsime.

Üldpilti vaadates olla autori arvates üllatavalt palju asju, mis Venemaal ei ole sisuliselt muutunud või mille juurde sajandeid hiljem on tagasi pöördutud.