Te saatsite valitsusele vaenukõne seaduse eelnõu. Kui eelnõu esialgses versioonis oli karistatav niisugune vaenukõne, mis võib ohustada avalikku korda ning teises punktis oli avaliku korra mõiste täpsemalt lahti seletatud, siis nüüd jäädakse lihtsalt selle seletuse juurde. Ehk karistatav on vaenu õhutamine, mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust või millele võib järgneda vägivallategu. Miks avaliku korra mõiste välja jäi? 

See on tekitanud natukene vaidlusi. See on natukene maitseküsimus õiguskaitseorganite vahel. Selleks, et oleks võimalikult ühene ja selge arusaam, on viimane versioon see kokkulepe, mis on nüüd saadud. 

Euroopa Liidu raamotsus annab muuhulgas võimaluse vaenukõne eest karistamist piirata juhtudega, kus on ohtu sattunud avalik kord. Kui me selle sõna eelnõust välja võtame, kas me ikka rikkumismenetlusest pääseme? 

Meie õigusspetsialistide arvates me pääseme. 

Kui me seaduse vastu võtame, mis siis Euroopa Liidu rikkumismenetluse mõttes edasi saab? 

Eks Euroopa Liidu õigusspetsialistid vaatavad meie seaduse üle, et kas ta vastab raamotsuse tingimustele ja sellest tulenevalt öeldakse, kas Eesti on tubli olnud või Eesti ei ole tubli olnud. 

Mis siis saab, kui tuleb välja, et me ei ole tublid olnud? 

Ärme rutta ajas ette. Võtame sammhaaval. Praegu on meie õigusspetsialistid kõik arvamusel, et sellisel kujul, nagu on justiitsministeeriumist see eelnõu vabariigi valitsusse saadetud, vastab ta raamotsuse tingimustele. 

Kas me muudame seadust selleks, et vastata raamotsuse tingimustele või me lahendame mõnda päriselt Eesti ühiskonnas olevat probleemi? 

Mina ütleks, et see on ettevaatav seadus - kui me vaatame, mis on toimunud viimaste aastate jooksul Euroopas, kus sõna on kasutatud väga tihti ka relvana selles mõttes, et on tekitatud hübriidohud ja ohustatud julgeolekut. 

Ma olen toonud näitena ka 2021. aastal toimunud hübriidrünnaku Leedu piirile. Sinna saadeti migrante, et ummistada piirikontroll. Läbi selle tekitati erinevate piiril elavate inimeste gruppide vahel konflikt, mis eskaleerus ja palju ei puudunud, et see oleks lõppenud ka valitsuse langemisega, mis oli üks esimene samm Venemaa poolt, et kontrollida läbi Valgevene, kui ühtne on Leedu. 

Need ohud, mis on tekkinud viimasel kümnendil, on hübriidohud, mis tekivad ühiskonnas erinevate käikude tulemusena. Ja sellest tulenevalt ma julgen arvata, et see on eelkõige ettevaatav seadus.

Kas Leedus kasutati ka üleskutseid vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele isikute rühma suhtes nii, et tekkis kartus järgnevale vägivallateole või ühiskonna turvalisuse ohtu sattumisele? 

Jah, piiriäärsete erinevate etniliste inimgruppide vahel tekkis tõsine vaidlus. Seal oldi eri meelel, eri arusaamadel ja see oli tol hetkel tõsine risk. 

Kas seal tekkis olukord, kus oleks saanud kasutada meie eelnõus pakutud paragrahvi, et ohtu vähendada? 

Minule teadaolevalt on Leedu vaenukõne kriminaliseerinud. Ma ei tea, kas seal seda paragrahvi kasutati. Ma lihtsalt kirjeldan olukorda, mis seal tollel hetkel toimus. 

Kas te viimasest kümnest aastast teate mõnda näidet, kus Eestis oleks tekkinud põhjus kedagi karistada paragrahvi abil, mida eelnõus pakutakse? 

Ma mõtlesin väga sügavuti ja proovisin meenutada, kas reaalselt on meil selline sündmus toimunud ja mul ei ole sellist meelde tulnud. 

Aga kas seda seadusemuudatust on siis ikka vaja? 

Ma rõhutan, et see on ettevaatav seadusesäte. Ja teine asi on see, et me oleme kokku leppinud Euroopa Liidus, kus meil on üha rohkem ja rohkem sarnane õigusruum, kus meie riikide vahel ei liigu ainult inimesed, vaid ka mured ja probleemid. Selles mõttes me ei saa seda vaadata ainult Eesti kontekstis. 

Eelnõu seletuskirjas selgitatakse üle, et vaenu õhutaja karistamiseks ei ole tegelikku ohtu tuvastada vajagi. Tarvis on näidata, et on alus karta, et õhutusele järgneks vägivallategu või ühiskonna turvalisuse oluline ohtu sattumine. Kes ikkagi ära sõnastab, kas on alust karta või ei ole? 

Selle eelduseks on ikkagi reaalne tegevus. See tähendab, et konkreetne isik või isikute grupp kutsub avalikus kohas oma vaenukõne kaudu tegutsema mõne grupi vastu tegutsema. See tähendab, et tegutsemine peale üleskutset on reaalne. Et reaalseid tegevusi tehakse.

See, millele üles kutsutakse, peab olema realiseerumas. 

Aga kuidas see ütleja ikkagi aru saab, kas nüüd on alust karta turvalisuse ohtu sattumist või ei ole? 

Kui inimene võtab omale eesmärgiks teatud sõnumeid ühiskonnas laiemalt levitada, siis peab ta olema nii palju teadlik, millised sõnumid, millised tegevused, millised õhutamised võivad olla seadusega karistatavad ja millised mitte.