Hiljuti küsis sõber, kui vaenukõne teemal jutuks läks: "Kas see seadus polegi siis veel vastu võetud, midagi justkui oleks?" Saan tast aru: kui mingist asjast on kaua jahutud, aga asi ise on niivõrd vähetähtis, siis pole suurt vahet.

Tõepoolest, meil sama hästi kui puudub vajadus säärase spetsiaalse seaduse järele ja ega midagi muutu. Sellest paistavad aru saavat ka meie vastavad ametimehed, kes on seadusest kõneldes suhteliselt ebalevad. Umbes et me kuulume "ideoloogilisse Schengenisse", järelikult peab selle vastu võtma, saate isegi aru jne.

Vaenukõne on osa globaalsest agendast, mis tärkas lääne turvamõttepesades ja ajab kombitsaid üle ilma. See kuulub ühte komplekti poliitkorrektsuse, positiivse diskrimineerimise, kohustusliku mitmekesisuse ja muu värgiga, mis samuti pole eesti ühiskonnas tegelikult prioriteetsed. Aga Brüsseliga vaidlemine on väikeriigile ressursiraiskamine nagu vasikaga võidu jooksmine. Peaks kuidagi teisiti.

Ma imestan ammu, kui vähe on meie avalikus ruumis juttu vanast heast kodanikuallumatusest. Muidugi ei sobi Euroopa, veel vähem omaenda riigi vastu "revoluutsijat" teha. Aga kodanikuallumatusega saaks rahvas ka avatud ühiskonnas poliitikuid korrale kutsuda – nii nagu leebe lapsevanem ülekäte minevaid võsukesi. Mäletatavasti viskasid eestlased vanasti enda üle nalja, et me viime Moskva totakaid korraldusi ellu saksa täpsusega. Ehk võiks nüüd ümberpöördult: viia eluvõõraid Brüsseli seadusi ellu slaavi logedusega.

Sotsiaalne õiglus on õilis, aga äärmuseni viiduna toob õuduste kuningriigi nagu kõik õilsad asjad. Juba praegu on näha, et vaenukõne seaduse rakendamine saab olema vastuoluline ja suvaline.

Teatavasti on selle puhul peamisteks kaks momenti: kollektiivsus ja olemuslikkus. Seadus peab kaitsma inimest ründe eest, mis on sihitud selle vastu, mida ta ise ei saa muuta: kuuluvus teatud gruppi, kellel on teatud tunnused. Kumbki pole inimese enda valik, vaid loodusest lähtuvad nagu sugu, nanahavärvus, rahvus, seksuaalne sättumus jmt. See mulle meeldib, sest minugi juures on asju, mida ma ei saa muuta ("mu sugu eestlane / mu rahvus mees", kui parafraseerida Juhan Viidingu luuleridu). Keegi ei saaks mind edaspidi sõimata valgeks heteroseksuaalseks ätiks.

Ikka meenuvad Švejki kuldseid sõnu vanale sapöörile Vodickale, kui too tahab minna madjareid peksma: "Milles madjar süüdi on, et ta madjar on?"

Väga õige. Aga siinkohal tekib praeguses olukorras kohe küsimus, milles venelane süüdi on, et ta venelane on? Muidugi tuleb teha vahet rahvusel ja kodakondsusel ja – mis ehk peamine – vastava riigi institutsioonidel kui režiimi osal. Rahvusest välja astuda ei saa (tegelikult vist siiski saab, aga võtab aega), küll aga saab kodakondsusest jne. Siiski on ka viimane miljonite lihtinimese jaoks keerulisem kui näiteks mõnda erakonda astumine (sups sisse, sups välja).

Praegu on meil üldhoiak, et kuigi konkreetne Venemaa kodanik ei ole midagi otseselt vaenulikku öelnud või teinud, rakendub ta suhtes mõningates aspektides nulltolerants. Ei-ei, ma ei arutle, kas see on õige või mitte, vaid kuidas see sobitub vaenukõne seadusega? Me ikkagi käsitleme isikut ühe grupi osana, mis teatud määral ei sõltu tema vabast valikust.

Veelgi vastuolulisem on asjad seksuaalsusega. Ma ei räägi biseksuaalidest, geidest, lesbidest ja teistest põhivooluvähemustest, vaid viimasest moeröögatusest, transinimestest. Nende puhul ei saa rääkida looduse poolt antust, mida nad ei saa muuta, sest just seda nad ongi teinud. Omal vabal valikul. Seepärast ei peaks vaenukõne seadus neile rakenduma.

Teiselt poolt võttes ei saa nad (erinevalt kodakondsusest või erakonnast) enam n-ö välja astuda, sest muudetud sugu tagasi pöörata pole reeglina võimalik. Seega on neil "uus loodus" ja uus paratamatus ja nad on osa ühest laiemast transinimeste grupist. Näeme, et vaenukõne rakendamine on keeruline.

Rait Maruste arvas hiljuti, et vaenukõne seadus võib panna inimesi vältima otsest väljendusviisi ja ütlema ümbernurga. Sellega tuleb nõustuda, ainult et selles ei puudu positiivne külg, sest poole sajandi eest oli eestlase võime ridade vahelt lugeda ja keeleline nõtkus suurem kui praegu. (Näiteks tuleb praegu lugejat hoiatada, et tegemist on naljaga, iseäranis veel iroonia puhul. Kui loo juures ei oleks silt "följeton", võiks see ilmuda rubriigis "Teadus" ja vähe kulme kerkiks).

Kogu asja muudab skisofreeniliseks (nagu taolistel puhkudel ikka) asjaolu, et suur osa maailmast ei taha taolistest seadustest midagi teada. Kui jätta kõrvale mõned agressiivsed vähemusrühmad – kelle taltsutamiseks piisab olemasolevatest seadustest –, siis on vaenukõne seadus järjekordne aste, millega ennast niigi kohitsenud Õhtumaa vabatahtlikult loobub võimalusest end kaitsta ning annab rohelise tee tulijaile.

Lõpuks on mul kiuslik küsimus. Kui kedagi ei tohi rünnata selle põhjal, mis või kes ta on, siis kas kiita tohib?

See ei pruugi samuti meeldida. Näiteks kunagi ammu ütlesin õhtulauas ühele kohalikule juudi soost kaaslasele, et olen filosemiit. Ta ei tahtnud viimasest midagi teada: "Ütle mulle lihtsalt, et sa oled tore poiss, David. See mulle meeldiks ja kõik on korras!" Ta justkui oleks seadust ette aimanud (mis ajalooliselt klapiks). Jah, kas vaenukõne seadus lubab mul tulevikus näiteks öelda, et kuubatarid on kenad?