Vaenukõne ei ole osa sõnavabadusest. Ka praegu saab selle eest inimesi vastutusele võtta, kui kutsutakse avalikult üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Seega argumendid selle kohta, justkui oleks meie regulatsioon põhiseaduse vastane, ei pea paika.

Tõsiasi, et juristide jaoks on keeruline tõendada konkreetset ohtu, ei tohi olla põhjus sõnavabaduse kitsendamiseks. Seda enam olukorras, kus kõnealust sätet on sedavõrd palju juba kolmekümne aasta jooksul muudetud, et praktika pole jõudnud ühelgi korral välja kujuneda. Ometi on just praktika, mitte Euroopa direktiiv see, mis õigusnormile vaidluste korral peaks andma sisu, mis sobitub meie õigus- ja kultuuriruumi ning annab inimestele kindlustunde, mis on õige, mis vale.

Ettepanek tuua ohu asemel inimestele sisse seaduse sõnastusse "viisil, mis võib ohustada avalikku korda" kitsendab ilmselgelt sõnavabadust. Selles sõnastuses ei ole keskmisele inimesele arusaadav, milline tegevus on keelatud.

Eriti ohtlik on sõnastus "mis võib ohustada" , sest see tähendab, et see ei pea ohustama avalikku korda, vaid pelgalt "võib ohustada". Mida see täpselt tähendab, ei tea keegi, seega ei tea ka keegi, milline tegevus on edaspidi keelatud, mis lubatud.

Selge arusaam seadusest on üks õigusriigi põhialustest. Seda enam karistusõiguse puhul, mis on raskeimate tagajärgedega seadus inimestele. Kinnitus selle kohta, et see pole arusaadav olnud ka seaduse loojatele endile, tuleneb ka tõsiasjast, et oluliseks on peetud seda viisi seaduses eraldi kirjeldada, kuid ometi jäetud see lõpuks kohtupraktika sisustada.

Õiguskorra segadus, mis sellisel kujul Euroopa direktiivi ülevõtmisega kaasa tuuakse, saab olema laiaulatuslik. Karistusõigus on traditsiooniliselt olnud ennekõike liikmesriikide siseriiklik pärusmaa. Kuritegevuse globaliseerumise juures on paratamatu, et rahvusvahelise õiguse normid mõjutavad karistusõigust üha enam, kuid see mõju peaks jääma ennekõike rahvusvaheliste kuritegude juurde.

Nende kuritegude regulatsioon, mis on seotud kultuuriruumi- ja ajaloolise õigusruumiga, peaks jääma ikka siseriiklikus pärusmaaks ning direktiivide ülevõtmine peab arvestama nii terminite, keele kui ka ajalooliste ning ühiskondlike eripäradega.

Kõnealuse direktiivigi puhul on selge, et näiteks termin "avalik kord" on sedavõrd erinevalt tõlgendatav, et võttes Eesti seaduses kasutusele termini direktiivist, millel meie kohtupraktikas on erinev sisu, on ette ennustamatuse määr tegevuse puhul, kas see on kuritegu või mitte, ülimalt kõrge. See aga piirab omakorda veelgi enam sõnavabaduse määra.

Tulemuseks on pluralismi ja eriarvamuste vähendamine, sest olgem ausad, normikuulekad inimesed jätavad selle eelnõu valguses oma arvamuse igaks juhuks ütlemata, lärmajad lärmavad edasi. Ometi saab lärmajaid vihakõnelejaid vastutusele võtta ka praegu ja seda peabki tegema. Nii jääb sõnavabaduse määr puutumata, vihakõne pidajad aga peavad kandma vastutust õigusrikkumiste eest.

Poliitilisel tasandil on oluline kinnitada, et meie ühiskonnas on vaenukõne karistatav, mitte pidevalt külvata segadust ja tuima järjekindlusega püüda reguleerida seda, mida pole vaja, ning seda viisil, millisel see pole õige.

Vaenukõne ohvriks olevad haavatud grupid vajavad kaitset, mitte regulatsioone. Kaitse tähendab õigluse tundmist ja õigusrikkujate vastutusele võtmist, mitte kogu ühiskonna sõnavabaduse määra vähendamist. Samuti peitub lahendus poliitilisel tasandil asjatundlikkuses, selgetes sõnumites ja argumentides Euroopas, miks ja kuidas on ka meie regulatsioon EL-i seadusega vastavuses ning ka vastavate ootuste seadmises ametnikele, kes vastavasisulistel läbirääkimisel osalevad.

Pidev poliitiline segadus vaenukõne sätte ümber ja soov reguleerida seda, mida pole vaja reguleerida, on viinud ühiskonna polariseerumisele selleski teemas. Eesti inimesed on arukad ja saavad hästi aru, kust läheb piir keelatu ja lubatu vahel, kui nendega rääkida.

Haavatud gruppe aga saab kõige paremini kaitsta neid olemasolevate, meie õigusruumi sobivate sätete rakendamisega elus, mitte meile mittesobivate ja segadust loovate sätete ülevõtmisega. Kindlasti on väike grupp ka neid, kes sooviks sõnavabaduse piiri ka praegusest laiemaks ning neid, kes jäävadki rääkima ka vihakõnest kui sõnavabaduse osast.

Selge on see, et sõnavabadus pole absoluutne ja kui sõna kasutatakse kuriteovahendina, peab sellele järgnema karistus. Kuritarvitajate vastu aitab selge piir ning sellest piirist ülemineku korral vastutusele võtmine. Ülejäänud inimestele jäägu alles sõnavabadus kui ühiskondlik väärtus, mille tähendust on võimatu alahinnata, vastupidine tegevus on ohuks demokraatiale.