Carri Ginter ja Maarika Maripuu: vaenukõne paragrahv on nüüd nutikas
Eestis on vaenukõne paragrahvis leitud sõnavabadusele soodsaim lahendus. Kodanik võib jätkuvalt naabriga "võidu joodeldada" ja kõnepuldist kurje sõnu maha hõigata. Tema vabadus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab oluline oht ühiskonna turvalisusele, kirjutavad Carri Ginter ja Maarika Maripuu.
Kui valitsus 2021. aastal vaenukõne paragrahviga välja tuli, siis hoiatasime ühiskonda eelnõu eest, mis laperdava bumerangina sõnavabadust ohustab. "Seal on hästi lihtne küsimus – millised on need väljaütlemised või teod, mis võiksid Eestis rahvast kõnetada ohtlikuna ja mida peaks ära keelama. Mida sa pead ütlema selleks, et see võiks olla kuritegu?" (ERR; Pealinn)
Vihakõne toonasel kujul karistamise vastu võtsid sõna ka mitmed õigusteadlased sealhulgas peaprokurör Andres Parmas. Nii sai Eestis keelustatud "Z-sümboolika", mis lubab meil rõõmustada puhaste tänavate üle. (Postimees) Vaenukõne küsimus jäi lahtiseks.
Hiljuti leidis ilmavalgust uus "vaenukõne karistamise" eelnõu. Seal on vanad vead parandatud. Siiski kaasneb hirm vaikiva ajastu saabumise ees. Töötasime eelnõu valvsalt läbi ja võime kinnitada, et sellel korral ajab riik õiget asja. Karistamisele läheb ainult selline vaenukõne, mis ohustab meie julgeolekut. Julgeolekut ohustav vaenukõne peabki olema karistatav. Sõna jääb vabaks.
Euroopa leppis kokku ainult eriti raske vaenukõne karistamises
Valenarratiiv on see, justkui nõuaks Euroopa meilt igasuguse vaenukõne kuriteoks muutmist. 2022. aastal analüüsisime kaasprofessor Anneli Sooga hoolsalt EL-i raamotsust, millega Eesti võttis 2008. aastal endale vabatahtlikult vaenukõne karistamise kohustuse (Juridica 6/2022). Nii ei suru Euroopa Liit meile midagi peale, mida me ise poleks liidus aktiivselt toetanud.
Meeldiva üllatusena leidsime, et riigid ei saavutanud kokkulepet karistada kogu vaenukõnet. Avalik arutelu seda ei peegelda. Karistusõiguslike vahenditega karistada lubasid riigid üksnes rassismi ja ksenofoobia eriti raskete vormide vastu võitlemiseks.
Raamotsus ütleb selgelt: "Kuna liikmesriikide kultuuri- ja õigustraditsioonid on mõnevõrra erinevad, eelkõige nimetatud valdkonnas, ei ole kriminaalõiguse täielik ühtlustamine praegu võimalik."
Lisaks leidsime raamotsusest veel ühe väga nutika "päästerõnga": liikmesriigid on selgesõnaliselt jätnud endale õiguse karistada ainult sellist vaenukõnet "mis võib rikkuda avalikku korda". Teisisõnu on kõikide leebemate vaenukõne vormide karistamise või mittekaristamise üle otsustamisel liikmesriikidel vabad käed.
Moslemeid solvav joodeldamine jääb sõnavabaduse piiresse
Maailmas on rohkelt näiteid totakatest olukordadest, kus inimesi nende eneseväljenduse eest karistatakse. Ajakirjas Juridica tõime näite, kuidas 63-aastasele austerlasele Helmut Griesele määras kohalik kohus ca 700-eurose trahvi selle eest, et ta oma hoovis muru niites joodeldas. Helmutile visati nina peale seda, et ta naeruvääristas naabri moslemipere usulisi veendumusi. Küllap Helmut siis "joodeldas" naabritele vastu.
Värskemaks näiteks on Soome rahvasaadiku Päivi Räsäneni kaasus. Millalgi ütles Räsänen kirikuflaieris, et homoseksuaalsus on psühhoseksuaalse arengu häire. Viisteist aastat hiljem jagas ta piiblitsitaate, mis toetasid tema vaateid. Nüüd leidis Räsänen end homofoobsete sõnavõttude tõttu kohtu eest. Esimene kohtuaste tõi Räsänenile võidu. Apellatsioonikohtu istungit on oodata selle aasta augustis.
See võib juurakaugetes inimestes mõistetavalt tekitada hirmu, et Eestiski saab pärast uut paragrahvi Piibli tsiteerimise eest inimeste üle kohut mõista. Selline saatus Eestit ei ähvarda.
Kumbki ülaltoodud näidetest ei liigituks Eestis kuriteoks. Justiitsministeeriumi eelnõu kasutab targalt Eestile raamotsuses selgesõnaliselt jäetud õigust karistada ainult neid tegusid, mis ohustavad avalikku korda. See, et Austria või Soome võivad olla kehtestanud nõudlikuma seaduse, on nende riikide valik. Võimalik, et rumal, kuid valik on nende.
Eestis ei ole lollus kuritegu
Eelnõu kohaselt tuleb küsida, kas öeldi midagi sellist, mis annab aluse karta õhtutusele järgnevat vägivallategu või mis võib oluliselt ohustada ühiskonna turvalisust. Nii ei karistata üksnes solvamise eest.
Kedagi ei panda vangi selle eest, et ta avalikus kohas mõnda inimgruppi häirib. Nii seisis hiljuti riigikogu ees auto sildiga "Riigikogulased: lõpetage p***de nunnutamine Eestis!" Tegemist on nõmeda ja avalikkust häiriva käitumisega. Siiski jääb see sellise sõnavabaduse raamesse, mida uue paragrahviga ei karistata. Nii on sõnavabaduse hulgas jätkuvalt õigus käituda avalikus kohas nõmedalt või teisi šokeerival viisil.
Mis siis on avalik kord vaenukõne kontekstis?
Õigusteadlane Jaan Ginter on avaldanud muret, et pakutud eelnõu on liiga abstraktne ja tekitab õigusmõistjatele koormust. Õigusteadlane Andres Parmas on samuti rahulolematu sellega, et "avalik kord on niisugune mõiste, mida karistusseadustik ja karistusõigus juba kasutavad. Ja kasutavad seda teistsuguses tähenduses kui vaenukõne sätte juures plaanis oleks." (ERR).
Mõlemaga tuleb nõustuda selles, et mõiste avalik kord on juba kasutuses ja seda mitmes erinevas tähenduses. Näiteks korrakaitse kontekstis tegelevad paragrahvid sellega, kui keegi kuskil lärmab. Ometi ei paku õigusteadlased lahendust sellele, kuidas peaks Eesti õiguses avaliku korra mõistet raamotsuse mõttes sisustama.
Vastusena kriitikale on sõnapaar "avalik kord" kolinud seaduse seletuskirja. Kui vaenukõne annab tõsise aluse karta järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse ohustamist, ongi tegemist avaliku korra ohustamisega raamotsuse mõttes. Teisisõnu kasutab Eesti oma õigust karistada üksnes ja ainult sellist vaenukõnet, mis ohustab avalikku korda EL-i õiguse tähenduses. Nii võib piinatud kunstnik ka tulevikus pargis rassistlikke luuletusi lugeda ilma, et teda karistus ähvardaks.
See, et mõni Euroopa mõiste Eestisse hästi ei klapi, on tavaline. Euroopa Liidus on 27 liikmesriiki ja neil on kõigil oma riigisisesest õigusest tulenevaid erisusi. Ühisosa otsimisel tekib paratamatult olukordi, kus EL-i õigusest tulenevatel mõistetel on kohati Euroopa autonoomne tähendus. Nii võib teatud tingimustel EL-i õiguses omada autonoomset tähendust sõna "töötaja", "avalik teenistus" või "inimembrüo". Nii ei eksisteeri Eesti õiguskord sellest reaalsusest vaakumis.
2008. aastal leppisid liikmesriigid kokku meile sobiva erandi kirjeldamises sõnapaariga "avalik kord". Kuna me seda õigeaegselt ei kasutanud, alustati meie vastu rikkumismenetlus.
2020. aasta oktoobris otsustas Euroopa Komisjon asjaga tegeleda ja saata märgukirja Eestile ja Rumeeniale. 2021. aasta lõpuks oli sarnane menetlus algatatud 13 liikmesriigi suhtes (48,15 protsenti liikmesriikidest) ning nimekiri ei olnud lõplik. Teiste hulgas otsustas komisjon rikkumismenetluse algatada Saksamaa, Ungari, Luksemburgi, Kreeka, Madalmaade ja Leedu suhtes.
Rikkumismenetluse lõpetamiseks on Eestil mõistlik sisustada raamotsusest pärit mõistet "avalik kord" ja selgelt eristada seda meie riigisisestest korrarikkumistest. Seda seetõttu, et mõistel on Eestis erinevates paragrahvides erinev tähendus (vt TsMS § 38 lg 1, § 277 lg 5, § 620 lg 1, p 1, § 627 lg 2 p 3, § 744 lg 1 ja § 751 lg 2 p 2).
Nii on tulevikus keelatud selline vaenukõne, millega kaasneb tõsine oht. Seaduseelnõu lähtub seletuskirja kohaselt sellest, et karistamiseks on vaja tõsist ohtu, mitte lihtsalt häiringut (nt lärmamine, möödujate solvamine, valju muusika mängimine jmt). Tõsiseks ohuks võib olla näiteks terroristidega ühendusse astumise võimalus või ülesköetud rahvamassi ässitamine vägivallale:
"Mõiste public order ehk avalik kord Euroopa Liidu õiguse mõttes on kitsam ja selle mõistega hõlmatakse olukordi, mida tajutakse reaalsete ohtudena riigile ja inimestele. Selles kontekstis räägitakse reaalsest ohust (mitte vaid häiringust) mitte üksnes isikute vabadusele, vaid ka turvalisusele. /.../ Avaliku korra mõiste raamotsuse tähenduses võimaldab seega piirduda vaid selliste juhtumite karistamisega, mis tekitavad usutava ohu ühiskonna turvalisusele..."
Kokkuvõtvalt tuleb justiitsministeeriumi pakutut tunnustada ja öelda, et ühena vähestest on Eestis leitud sõnavabadusele soodsaim lahendus. Kodanik võib jätkuvalt naabriga "võidu joodeldada" ja kõnepuldist kurje sõnu maha hõigata. Tema vabadus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab oluline oht ühiskonna turvalisusele. See, kas raamotsus vajab või ei vaja muutmist, on arutelu, mida peame pidama Euroopas (vt: "Õigusteadlased: vaenukõnet puudutava raamotsuse rong pole veel läinud").
Toimetaja: Kaupo Meiel